veel reisimisest

Olen täitsa elus. See vene tädi füüsiliselt kallale ei jõudnudki tulla. Küll aga kobises õhtul.. Hommikul ei hüpand ma enne voodist välja, kui see tädike läinud oli. Ta vist kuulis mu mõtteid ("Mine palun ära!"). Poolteist tundi enne randumist jäin lõpuks ise sinna kajutisse. Tädi jättis endast maha ainult räige suitsuhaisu ning oma tekitatud pahura õhustiku.


Ma ei saa kergesti pahaseks. Eriti võõraste peale. Seekord pidin end küll vaos hoidma, et mitte öelda, mis ma asjast arvan. See tädi oli liiga süüdimatu..

Kuid lõpuks jäin siiski mõtlema, et millest ta nii frustreeritud võis olla? Miks nii tusane? Miski pidi selle tädikese pahameele ju tekitama.. Ja ausalt, mul polnud sellega mingit seost.

And here we go again..

 Laeval kohtab aeg-ajalt põnevaid inimesi.
Eesti poole lainetades läksin uurima, missugust meelelahutust seekordne "Fiesta" show pakub. Endale üllatuseks leidsin isegi tasemel muusikud. Lava täitsid artistid Kuubast.
Leidsin vaba laua, kuhu maha potsatasin. Laval oli õhtune bänd. Märkasin, et üks mustanahaline istus mu lauda.
Sain veidi aega vaikselt lugusid nautida, kui mees lõpuks juttu tegi. Ta pikka nime ei mäleta, kuid palus end kutsuda Mr. Conga'ks.. Conga oligi ta perekonna nimi, aga samuti oleks võinud teda Conga Masters'iks kutsuda, sest ta oli ülikoolis rütmipillide õppejõud. Ta oli ka õhtuse show-grupi liige.

No siis tutvustaski end niiviisi. Põhiliseks sai: "You are beautiful to me!" Ta leidis, et me sobiksime väga hästi. Kahju, et tal see inglise keel vaesekene oli, ei ma mõistnudki kõike, mis ta mulle hispaania keeles ära seletas. No eks see "Ti amo!" seal ka lõpuks lendama hakkas. Ta küll ei saanud aru, miks ma ütlesin, et see pole reaalne. Lõunamaa värk..
Pärast kirjutas veel oma Kuuba aadressi ja telefoninumbri, et ma ühendust hoiaks. Ta küsis, kas Eestis on muusikaülikooli. Ta oli valmis sinna õppejõuks minema.
Vestlesime veidikene. Lõpuks nõudis sõbralikult, et ma show'd ikka vaataksin. See mul oli juba ennegi plaanis. AGA! Kui kuulis, et mängin klaverit, siis ta tahtis mind lavale saada, et siis seal ühe dueti teha. Sellele ütlesin kiiresti ära, enne kui publiku õhtut rikkuma hakkan. :D


Esmaspäeval Stocki poole tagasi sõites nägin Mr. Congot jälle laval oma asja tegemas. Otsustasin siiski seekord mitte juttu teha. :)

No vot. Ehk siis järgmine reis Kuubale?!

1.mai Rootsi moodi.. Suuremad tänavad olid rongkäigu tõttu suletud. Loosungitel oli vist kõik mainitud, mis aasta aega kogunenud olid. :)

Stockholmis oli üle kuue tunni aega. Mul üks vana koolikaaslane elab Rootsis juba üpris kaua aega, seega otsustasin uurida, millega tegeleb sellisel kaunil pühade päeval.
Kolasime Stockis ringi. Nägime töölistepäeva rongkäiku ja vahtisime veits jalgpalli pargis. Niisama elus ja ilmast. :)
Mõnus on ikka tšillida eestlasega selle asemel, et Rootsis keset väga kirjut seltskonda end kuskile mahutada.

Oli üks tore reis. See terve päev sõitu tundub köki-möki ja igapäevane isegi.

Ei saanudki aru, mis need oma plakatite asjadega seal H&M'i ees tahtsid..

Sundsvall-Härnosand buss oli pilgeni täis. Istusin ühe noore kuti kõrvale (ausalt, see oli viimane vaba koht!). Pärast mõningaid kilomeetreid hakkas ta ise huvi tundma ja rääkima.
Tegemist oli tantsijaga. Julgen väida, et kuskil 25-aastane. Ta töötab ühes Rootsi suurimas tantsukompaniis "Nordans". Õppis Rootsi nimekas looverialade ülikoolis [Ballet Akademiin] 'is, kuhu enamik mu siinsetest kursuslastest pürgib. Üllatavaks faktiks sai, et ta alustas ja leidis enda jaoks tantsimise alles 17-aastaselt. Ta ütles, et tema heaks mängis halb füüsiline vorm. Ta ei tegelenud enne millegagi. Mis tähendab, et tal olid nõrgad lihased ja keha oli kergem painduvaks treenida. Lõpuks siis saigi tantsimisest kõik, mida ta üldse tegi. Rääkisime veel elust Rootsis ja lõpuks vestlesime religiooni teemal.

Elina oma uutes rõivastes.. Või peaks hoopis ütlema Walter!?

Vot nii ongi. Reisides kohtab põnevaid inimesi. Tore on näha, kuidas inimesed hindavad püüdlusi rääkida rootsi keeles.
Olime Hannesega ühes kohvikus. Tüüp tellis ära ja siis ma tegin sedasama, aga rootsi keeles. Teenindaja oli meeldivalt üllatunud, tegi kohe teise näo ning naeratus tuligi välja. Sama on ka bussijuhtidega.

Muide! Täheldasin viimase reisi jooksul, et bussijuhtide suhtumine Rootsis.. Tundub, et nad on oma tööga rahul ning reisjatega suhtlevad väga sõbralikult. Eestis sellist asja just tihti ei kohta! KUIGI, nüüd Tallinna poole põrutades vedas mul jälle bussijuhiga. Ta oli selline eriti sõbralik mees, kes suhtles, nagu oleks juba tuttavad. :)

Prästmoni ehk kodu bussipeatus

Viimase kuu maitset on tunda. Kooli lõpp paistab. Meie viimane projekt - Best of Broadway - on juba järgmine näda (11.mai). Mu kõrvalrollid on enam-vähem, aga mu pearoll "Nine" 'is sakib veel sajaga - pole tekst meeles ega laul selge.. Jälle asjad jäetud viimasele minutile - andeksi!


Eile sain Bollstabrukis tuttavaks 2 noore neiuga, kes täna Hola'sse kandideerima tulid. Mõlema diktsioon oli väga hea ning tämbrid huvitavad. Usun, et jätsid me õpetajatele hea mulje.


Meie pool päevast läks hoopis laua ja toolide peksimsele, kraapimisele, kulutamisele. Kokkuvõtvalt - koledaks ja vanaks tegemisele. Meile anti üks kena lihtne laud ja 4 korralikku tooli, mille pidime võimalikult inetuks tegema. Vot nii käib rekvisiitide valmistamine..



Kuult valgust paistab,
ilm on soe,
Eesti-Ragne põhku poeb..