Retseptsioonis pandi mu andmed kirja ja peagi kutsus arst oma kabinetti. Arst oli väga sõbralik ning abivalmis. Esiteks hõikas välja nime (hääldas mu nime korrektselt!) ning siis kätles ennast tutvustades, kuid eelnevast nägin, et ta kätles ka vanu patsiente.
Ruttu tegin selgeks, et olen inglisekeelne patsient. Ta ei pidanud isegi küsima, mis mu kaebused on, sest avasin oma kaeluse kohe kui sain uksest sisse. Arst ütles, et ta pole kunagi varem sellist asja näinud. Aga ma siis ütlesin talle, mis mu diagnoos on ning mis toimeainetega tablette mu vaja läheb.
Vaatlus sellega piirduski. Seejärel suundusime teise kabinetti, kus oli ka arvuti ning ta mulle retsepti kirjutas. Samal ajal kui uuris ravimi saadavust Nylandi apteegist, uuris ta Internetis mu haiguse kohta ning vaatas pilte, et veenduda.
Nylandi apteek aga polnud nii varustatud. Arst soovitas mul minna tunnikauguseleSollefteasse, sest seal kindlasti on. Kurtsin, et mul pole võimalik nii kaugele end transportida (ei taha ju Lena autot küttest tühjaks sõida ja bussid on siin harv nähtus). Seejärel tuli ta ideele, et läheksin Bollstabruki apteeki vaatamaks, kas seal leidub.
Mingit visiiditasu ma seal maksma ei pidanudki.
Mingit visiiditasu ma seal maksma ei pidanudki.
Arstikeskuse parklas palusin ühel täiesti võõral tädil (50ndates) autoga tagurdada, sest kardsin teisele autole otsa vajuda. Tädi oli sõbralik, nagu oleks mu vana tuttav ning südamlikult aitas hädast välja.
Varem pole mul sellist asja juhtund, et ei julge oma või isegi võõra autoga pusida, aga õnneks oli seekord abi lähedal.
Niisiis Bollstabrukis sain oma tabletid kätte ning ravikuur on alustatud.
Täna saabus ka teade, et mu ravikindlustus Eestis eksisteerib.
Päike tuli välja.
No comments:
Post a Comment