Keel

Vahel on päris kehvake, et rootsi keel pole mu kõnekeeleks. Näiteks siis kui läbimäng on läbi ning 1,5h antakse ülevaadet, tehakse märkusi ning parandusi. Siis ma istun enamik aega ja mõtlen omi mõtteid või siis väga heal juhul kuulan ning mõistan (enam-vähem saan tegelikult aru, mida öeldakse ja mille kohta). Kui räägitakse grupsit, siis see rootsi keeles, aga kui otse mulle siis inglise keeles.. KUID nüüd viimasel ajal on väikesed ülesanded hakanud tulema rootsi keeles. Ma küll ei tea, kuidas see võimalik on, aga ma isegi saan aru, mida minult tahetakse.

Vahel on aga nii, et kursakaaslased teevad kiire tõlke. Näiteks neile räägitakse 20 lauset selgitust ja mina saan sama 2 lausega.


Meil on imelikud kostüümid "i Italien" tantsus. Ei midagi ütlevad, kuid tundub, et sellel suvel sellised kartulikotid tulevad mood (whateva). Kursakaaslased ütlesid, et peaksime seda ise õmblema ja lõikama, et kõigil ei peaks olema ühesugune.
Ma siis mõistsingi, et peame ümber tegema, et kõigil oleksid isikupärased. Mina olen laisk eestlane, kes tahtis keskenduda hoopis oma stseenidele, kui riide õmblemisele, sest ausalt öeldes on mul suhteliselt ükskõik, missugune see riie mul üheks tantsuks selga on visatud, kus ma nagu nii olen kõigest tantsija. Niisiis küsisin, et kas ma võin samaks jätta, sest teised näevad kleitidega vaeva, et üks võib siis originaalmõõdus jääda.

Aga mis nüüd välja tuli?! Tuunika tuli lõigata ja möllata sellega, et see oleks võimalikult lehviv ja hull, et saaks sellega trianglit leiutada. Nii ma siis saingi veidra pilgu Martalt.. Tunne oli, nagu oleksin pärit hoopis teiselt planeedilt ja mu google-translator oli taaskord puuetega tõlget teinud.



Tegelikult olen ma 8 kuuga harjunud mitte mõistma. Ma ei taha kelleltki siin mingit kaasatundvat pilku, kui ma järjekordsest naljast või põnevast loost ilma jään. Ma ei pane pahaks ega ole pettunud, et mul koguaeg tõlki kõrvas pole. Ma isegi ei küsi koguaeg, sest näen kui hõivatud nad ise on. Ainult..
ma tahan mõistmist, et minult ei saa eeldada, et ma kõike tean, kui ma saan umbes 1/4 informatsioonist, mis teised saavad. Tihti ma ei saagi aru, miks me peame minema/tegema/olema, tihti jääb mõistmata MIDA peab järgmiseks tegema.
Mõistmatus polegi nii hull kui hilisem eeldamine, aga seda viimastki ei ole palju saanud juhtuma.

Aga viimased nädalad veel mõistmatust. :)

Läheb endiselt hästi ning tuleb kaua magada, et homne pikk päev vastu pidada.

Homme läheb täisvärk. Kell kolm istub publik saalis (keskkooli muusikaklassid + veel mõned) ja me oleme lava taga tuubikutel, peas kilo juukselakki ja näos mitu sentimeetrit krohvi. :)


Kaunist kevadist und!