Hommikul oli etendus oma koolile. Polnud energiat ega esinemisärevust. Laulsin vale koha peal ja kuna mu hääl on endiselt murtud, siis tegi see palju kiukse.
Esimese etenduse soolo-muusikal läks täiesti pekki. Keskendusin, kuidas ma häälega välja vean ja kui kaua see vastu peab. Seetõttu ajasin oma teksti segamini, ehk siis ajasin laused segamini. Kui taipasin, millega olin hakkama saanud, siis tahtsin improga välja tulla, aga kuidas? Ma ju ei oska rootsi keeles improviseerida!! ÕNNEKS on mu lavapartner Henke toeks ja tõi meid mu korraldatud jamast välja.
Kahe etenduse vahe oli ligi 3h. Käisime poes, kogusime energiat ja harjutasime veel dialoogi Henkega. Värske õhk mõjus eriti hästi ning tõi välja hommikusest ebaõnnestumistest. Ainult, et Henke ei luband palju rääkida, sest mu hääl kõlas teistele, nagu annaks kohe otsad.
Õhtul tuli end käima ajada. Kofeiin, üksteise raputamine ning ühine smootci-smootci energiaring. Mõjub!
Saal oli peaaegu täis ning väike ärevus oli olemas. Esimene vaatus läks väga hästi. Energia ja elu oli igas stseenis. KUID! Esimese muusikali ajal Elini mikker vusserdas ning pidi selle asendama keset stseeni sujuvalt käsimikriga. Aga ta oli väga proffesionaalne ja tuli olukorrast välja.
Minu Jakobi roll oli veidi häbelik, sest mu mikri saatja oli omalt kohalt ära tulnud ning pidin ettevaatlikult hoidma, et see särgi alt hoopis välja maha ei kukuks.. Ma ei usu, et publik märkas. Loodan vähemalt.
Teise vaatuse algus ehk minu ja Henke SEE. Kuna hommikul lendas minu poolt asi vastu taevast siis närvitsesin veidi. Ma ei mäleta palju, mis seal lava peal toimus ja see on VÄGA hea märk. See tähendab, et elasin seal ja antud hetkes. Ma usun, et näitlemiselt oli see mu parim Luisa! Lauluga.. No seal oli üksikuid sõnade väänamisi ning lõpus ma ei kuulnud muusikat seega oli muusikast ees. :)
Aga dialoog Henkega - seal tuli kõik välja. Emotsioonid, laused artikuleeritult, sisemine ja välimise energia erinevus.. Jah, õnnestus!
Kokkuvõttes. Väga hästi! Etendus oli üle prahi hea ning me kõik nautisime oma rolle ning lavalolemist. Publik reageeris ning elas kaasa. Õpetajaid nautisid etendust ja jäid meiega väga rahule.
Pärast etendust läksid ülejäänud oma perede juurde rääkima ning õnnitlusi vastu võtma õnnestunud show puhul. Mina ja Hanna - ainsad, kelle perekonda ega sõpru seal polnud - jäime lavale ja laulsime "Lonely. I'm so lonely. I have nobody, I'm all my own!" :D Kahju oli, et omasid polnud publiku seas, kuid sellel on ka miilide tagune põhjendus. Loodan nendega koos videot vaadata, mis täna üles võeti ja siis oma lillepärjad vastu võtta. Olgu need siis olemas!! :D
Kõik õpetajad kallistasid meid läbi ning kuulsime ainult "Bra jobbat!"
Marta andis meile kõigile kommipaki, millele oli ta armsalt kirjutanud kõigile midagi erilist. Minu kommid tulid sellega: "Lycka till! Ragne, This last week you're really developed and now you deliver! Kram"
Tegelikult jagas ta neid juba pärast tänast esimest etendust.
Emma postkaarti tsiteerima ei hakka, sest see on rootsikeelne. Seega tõlge on siin:
"Aitäh selle kogemuse eest koos sinuga.
Kena tugev Ragne! Sa oled muutnud mind paremaks lavastajaks ja õpetajaks. Sa valgustad lava ja sul on talent, mida sa ei saa ignoreerida. Otsi oma teed elus, aga ära ütle.
Aitäh!"
Emma on see, kes on mind see aasta palju inspireerinud. Kui ma kunagi peaksin mingis asjas teisi õpetama, siis tahaksin seda teha sarnaselt Emmale. :)
Täna lõunapausi ajal rääkis ta, et kui tema noor oli, siis öeldi talle ette, mida ta peaks tegema ja kuhu minema. See muutis ta stressirohkeks ning tundis, et ei saanud ise oma teed selleni leida.
Emma tahab vältida, et ta sama teistega teeks. Isegi õpetajana ta ei ütle alati, kuhu tema näeks, et õpilased peavad minema või mida tegema. Ta usub, et noor inimene peab ISE leidma oma suuna, sest just siis on ta selleks valmis.
Ütlesin selle peale, et siiski oleks hea, kui ta ütleks oma arvamuse. Eriti sellel erialal on oluline, sest vanemad ja sõbrad arvavad küll, et mine ja tee ja ole, sest näevad, et oleks hea vaadata. Kuid nad pole selle sees. Nad ise ei tegele sellega, seega pole ka adekvaatsed hindama.
Mis Emma selle peale ütles? Ta vaatas mulle silma ja lausus: "Ragne, I think you should become an actor!" Aga ma pean selle tahtmise ise leidma. Ise nägema ja tundma.
Mõni saab adrenaliinilaksu kätte langevarjuga hüpates, autoga kihutades, ohtlikke rulatrikke tehes.. Ma ei oskagi nimetada, sest minu adrenaliin keeb laval ja seal elades.
Ma ei läinud lavaka katsetele põhjusega. Ei kahetse seda otsust. Ma ei tea kindlalt öelda, mis ja kuhu edasi. Isegi ei tea öelda, kas ma jään lavalt maha või sinna kunagi ronin. Üks on aga kindel:
I'm on my way to something. :)
Oli produktiivne, emotsionaalne, palju võttev, palju andev, suurepärane päev!
On tunda, et aeg siin hakkab otsa saama.
 |
| Vi ses snart, min familj! |
No comments:
Post a Comment