2 päeva lõpuni

Käisime siis teatriõpetajatel külas. Nad elavad Holast ligi tunni aja kaugusel.


Kuna lootsin saada vastuvõtu aja arsti juurde Kramforsi, siis lahkusin koos Sandraga varem. Tee peal aga helistati, et neil pole mingit aega ei täna ega homme. Seega lasin Sandral end hoopis Bollstabrukis maha panna ning sealt bussiga koju.

Bussijaamas küsis üks mees (üks naine kõrval seismas), kas Kramforsi posti juurest saab Härnosandi. Läksime inglise keele peale.

Hiljem tuli see noor naine juttu ajama:


-Hello!
-Hej!
-What do you do in this small place? Work or study?
-I study in Hola Folkhögskola. How about you?
-I'm dentist here. But actually I come Estland. Where are you from?
-I'm from... Estonia..
-PÄRISELT?!
-Jah..


Maailm on väike. Keset väikest Rootsi kolgast kohtuda eestlasega ei tundu ju reaalne, kuid ometigi.

Kohtusin siis 26-aastase Aulikiga, kes on pärit Tallinnast. Lõpetanud Tartu Ülikooli hambaarsti erialal ning töötab praegu teist kuud Bollstrabrukis ja Härnosandis hambaarstina. Ta oli rootsi keelt õppinud 3 gümnaasiumi aastat ning natukene ka ülikoolis seda ainet võtnud. Nüüd tahtis keelt praktiseerida ning ilma näha. Tuli pakkumine keset Rootsi ning otsustas asja ära teha. :)


Proovin homme saada Nylandi arsti juurde. Kui sinna ei saa, siis saab ka veel Sollefteasse proovida. Tegelikult oleks isegi parem, kui saaksin siin rohud ära osta, sest siis saan hiljem tehtud kulud tervisekindlustuse tõttu kaetud.

Täna siis lõpuks saatsin ka ravikindlustuse taotluse Eestisse, et ma suvekuudel kaetud oleksin. Teisel juhul oleks mul tänu reisikindlustusele parem haigestuda kuskil välisriigis.

Kinda off  'cause the sick body.. It makes me want to hide!

Köökides käib suur puhastus. Inimesed sagivad ringi, lapid ühes ja puhastusvahend teises käes. Lõpp on lähedal.


Homme minnakse terve kooliga paadimatkale.
Kahjuks pole veel kindel, kas ise saan minna, sõltub, mis hommikul arstiaja kohta räägitakse.


Mu ema on selle nädala jooksul rohkem helistanud kui terve aasta peale kokku. Kui tütrel tõbi kallal, siis vist telefoniarved enam arvesse ei tule. Aga veider, kuidas emadel on võime ka saja miili kauguselt su eest hoolt kanda. :)


Rääkisime Erikuga, kui tal juukseid lõikasin, et hea on iseseisvuda siis, kui antakse võimalus ise hakkama saada, kuid tead, kui peaksid kukkuma, siis su vanemad püüavad su kinni. Nii on kõige kindlam viis ellu astuda. Ise proovida hakkama saada, kuid tead, et su seljatagune on kindlustatud.
Olgu tänatud targad ja hoolitsevad vanemad!



Peaksin vist juba vaikselt pakkima hakkama..