laevaga trallallaa

Stockist Tallinna poole sõites olid minu kajutikaaslasteks 3 Eesti naist. Enne mu lahkumist rääkisime veidi lavapealsest elust ja tegemisest. Üks reisija oli lõpetanud konservatiooriumi klaveri erialal. Ta loobus oma kutsest, sest klaverimäng polevat naise asi teha. Muusiku elu peab koosnema ainult oma pilli mängimisest ja sellega tegelemisest. Mingid söögitegemised ja koristamised koduski pole lubatud, sest need rikuvad käsi. Lastega pole ka aega tegelda. Nii õppis ta omale teise eriala - õmbleja.

Seesama naine on lahutanud 4 abielu. Nüüd elab vallalisena. Ta oli naine, kes rääkis, nagu ta teaks kõigest ja kõike. Tema oli ka see, kes mu und segas ja kõvasti norskas üle kajuti..



Teine naine oli abielus olnud 37 aastat. Ta rääkis kurbusega, kuidas tänapäeval sõbrannakesed soovitavad nii lihtsalt lahku minna. Ta rõhutas, et abieluga tuleb vaeva näha ja kõvasti. Asjadest tuleb rääkida, aga vahel peab mingitest asjadest täitsa mööda vaatama. Naine säras ja tõesti oli usutav, et neil on õnnelik abielu, kuid sellele lisas ka, et on sellega palju vaeva näinud. Isegi tõi välja, et abielus olemine oleks nagu töötamine täiskohaga.

Lõpuks ta jõudis hoopis sinna, et pärast mõningaid abieluaastaid hakkasid nad mehega kirikus käima. Nende suhe abikaasaga on tänu sellele palju tervem ning avatum, sest nad mõlevad usuvad Jumalat ning on oma elu rajanud sellele.
Tuli välja, et nad on Järvamaa kogudusest, kust ka mul endal tuttav on.

Kui ütlesin, et ma isegi olen kristlane, siis naine ütles: "Noo! Ma teadsin kohe, kui te meiega rääkisite, et teis on miski teistmoodi. Ma ei hakanud kohe ütlema, aga nüüd ma siis tean, mis see on."


Kolmandast naisest ma palju ei tea. Ta liitus meiega alles hilja ja hommikul läks üpris kohe. Jõudsime aga norskamise muljeid rääkida.
See Teine Naine. Kunagi ta sattus kajutisse mingi kahtlase inimesega - ei saanud aru, kas on mees või naine. Lõpuks pakkus talle võileibu, mis kaasa olid võetud ning tegi juttu. Tuli välja, et tegu oli transvestiidiga (mees naise riietes), kes oli siis võtnud omale neljase naiste kajuti. Teine Naine vahetas kajutit..

Naised küsisid, kuidas magasin. Ütlesin, et valju norskamise peale ei sanaud magada (norskajat kajutis polnd sel hetkel). Kogenud merelised soovitasid mul teine kord kajutit vahetada. Laeva staff pidi sellega isegi öösiti/hommikuti tegelema. Olnud sellist asja ka varem juhtunud..




Nii.. Ja täna... Tallinnast jälle Stocki poole..

Jõudsin kajutisse (8802). Üks naine oli juba sees (kuskil 50ndates). Ta vaatas sellise pilguga nagu mis mul sinna asja küll on. Seejärel hakkas ta mingeid asju näitama ning vene keeles küsima. Ma ei saanud sõnagi aru, mis ta minult teada tahab. Tegin mõistmatu grimmassi ja ütlesin: "Izviniite, ja nje panimaaju!" Peale seda püüdsin suhelda eesti keeles, seejärel inglise keeles ning lõpuks äkki rootsi keeles. Ei, naine sai justkui pahaseks ning ütles, et räägib ainult vene keeles.
Tulin üles kohvikusse nagu tavaliselt.


Aga nüüd siis teate, kui minust midagi kuulda pole lähimate päevade jooksul, siis see vene tädi sõi mu öösel ära..