Kas Ragne on uus näitlejahing?

Tulin koju, sest selles vahemikus toimuvad EMTA katsed näitleja õppesuunale ehk siis lihtsamalt lavaka katsed. Saatsin märtsis neile ilusti avalduse ning aprilli alguseks jõudis minuni täpne aeg, millal nad on valmis mind üle vaatama. Pühapäev kell 13.45.


Saatsin paar päeva tagasi neile teate, et ma ei lähe.

Esiteks. Läksin Rootsi eesmärgiga, et viimast aastat oma hobidega - teater ja muusika - tegeleda. Seal olles kasvas mul teistega koos tahe siiski jätkata. Me rääkisime sellistest katsetest igas aines. Kursuse eesmärk ongi.. Eriala nimi tõlgituna: "Lavakunsti ettevalmistus"
Kursakaaslased käivad usinalt Rootsi erinevates paikades muudkui erinevate loominguliste erialade katsetel ning püüavad aga sisse saada. Sattusin ka nende mõtete haardesse ning sain indu proovida saada jalga ukse vahele.

Teiseks. Kodus innustati mind minema. Vend oli täiesti veendunud: "Ma olen kindel, et sa saad sisse!" Samuti utsitas mu ema mind proovima. Nii sõbrad uskusid, et mu talenti peaks ikka märgatavaks tegema

Aga..

Ma olen näitleja elukutset juba veidi mekkinud (3 aastat näiteringi, 2 suve täis teatrit, eriala Rootsis) ja kuulnud otsestelt allikatelt, mida see endast lähemalt kujutab. Küsimus kerkis minus juba ammu: kas ma ka ise seda päriselt tahan?

Olin valmis proovima ning katsetele minema. Mul olid piletid kõik olemas ja koolist vabaks küsitud. Ometigi kahtlesin selle protsessi sees, et kas tõesti tahan. Mõtlesin, palju mõtlesin ja kaalusin. Lõpuks jõudsin sisemisele veendumusele, et mina ise ei taha.
Teatrimaailm on omaette müsteerium, sinna sukeldumisel annaksin oma keha ja hinge täiesti teiste kasutada. Vastu saaksin publiku aplausi ja saalist kostvad reaktsioonid. Kõlab uhkelt ja hästi, kuid mulle sellest ei piisa.
Ma tahan otsest töötamist inimestega, näha ja tunda, kuidas mu töö neile mõjub. Teada täpselt, mida olen neile andnud, kuidas mõtlema pannud või täiesti külmaks jätnud.
Samuti ei näe ma endas nii palju tahtmist töötada kõikide karakterite ja tekstidega. Ma ei näe endas seda töökust ja tahet, mida näitlemisel tarvis.


"Aga sulle ju meeldib esineda? Sa oled ju lavahing ja sa naudid seal? Kuidas sa suudad loobuda näitlemisest, kui saad rahuldust aplausist ning eneseväljendamisest sellel teel?"
See kõik on õige. Jah, see olen mina, keda kirjeldate. Mulle meeldib laval ning minu jaoks on uskumatult hea fiiling laval kummardada pärast etendust või misiganes esinemist.
 Ma usun, et leian oma lavalisele poolele teistsuguse väljundi. Ma usun, et ma saan oma esinemisvajadust rahuldada ka teisiti ning kasutada oma teatrivaimustust milleski muus, kas otseselt või kaudselt.


"Aga siiski, miks mitte katsetele minna, lihtsalt end proovile panna?"
Milleks minna proovima, mida sa ei taha? Kui pole piisavalt tahtmist ja motivatsiooni, siis selle tulemil läheksin kesise ettevalmistusega ning kokkuvõtteks ei anna see mulle siiski mitte midagi. Pealegi, milleks nendegi aega raisata!?



Mu seisukoht ei ole tekkinud üle öö. Olen sellele kõigele jõudnud mõelda terve aasta jooksul ja veidi enam.


Ehk lohutab järgnev neid, kes arvavad, et teen vale valiku:
kui leian endas siiski tahtmist teatriga siduda, siis lähimate aastate jooksul on mul ju võimalik neil katsetel siiski osaleda.