Kontsert, mis sisaldas laule muusikalidest ehk näitlevaid laule. Paar posti tagasi kirjutasin, et muusikalid pole üldse minu rida. See pole muutunud, aga tundub, et hakkan siiski taipama, kuidas selle stiiliga toime tulla.
Kolm nädalat juba haige olnud. Raske mitte välja teha. Sama kaua on kestnud istumised või puudumised tantsimisest. Ega sellest väga kahju polegi, pigem kahju, et jooksmine (seni parim võrkpalli asendus) seisab niisamuti. Seega I'm sorry if I have gain some pounds. :)
Etenduse publikut ei huvita su tervislik seisund või isiklik elu. Kursusel kolm nõrka tervist ja üks hingevaludega (lähedase sõbra ema põles oma majja sisse). Nagu Panso kirjutab, siis kõhuvalule või leinale tuleb etendue tarbeks 3-tunnine paus sisse teha. Kas õnnestus? Jah, absoluutne enamus oli 100% keskendunud lavalisele tegevusele. Isegi hääletu Henke suutis väikesed vahetekstid öelda (laulda tal siiski sel päeval ei õnnestunud).
Marta rääkis, et kord esinemiseõhtul käis laval siga-rõõmus stseen, kus ülesanne oli tantsida ja hõisatata nagu ülevoolavalt positiivse tuju korral. Profesionaalsusest olid tema keha ja ilme etenduses, aga silmadest voolasid aina pisarad, sest vahetult enne oli ta saanud uudiseid.
Mõnikord on hea, kui publik on piisavalt kaugel, et detaile näha ei ulata..
 |
| "Money makes the world go 'round of that we can be sure of being poor!" |
Neljapäevane kontsert toimus oma kooli saalis. Juba hommikul alustasime lava ülespanemist. Lõunaks jõudsid kohale bändimehed ja hakkasime kokku õppima õhtul esitusele tulevaid lugusid ning väikseseid intro-monolooge. Jah, kõlas ka mu esimene mini-monoloog rootsi keeles.. Muumi(n) - minu Rootsi nimi.
(And also they call me "Our Personal Hairdresser")
 |
| "Please, sir, Mr. Admiral no boom-boom!" |
Hola lavatagune on väga väike ning tuleb õnnelik olla, et 9 inimese lavatagune garderoob väga suureks ei paisutatud. Reedese kontserdi andsime aga Kramforsis (30 minutit sõitu) ning seal saime lausa kaks spets ruumi. Ilus kontrast.
 |
| "Long as I know you're trying, long as I know you care ... We can make it fine!" |
Laulmine, näitlemine, tantsimine - pole vahet, mis esinemisega tegu. Kehtib reegel, et teine etendus on kõikidest kehvem. Tuletades meelde suvelavastust Kääpal, siis täpselt sama kehtis ka seal. Spekuleeritakse, et seos on esikapidudega. Ei saa nõustuda. Minu loogika ütleb, et esikal on sees ärevus, sest tegemist on esimese päris "asjaga", inimesed annavad endast kõik ning panevad oma talendi ja närvid proovile, katsuvad veel oma rolli läbi ja lõhki. Teisel lavalisel sooritusel aga puudub see "õige närv", sest esikal tehtud sooritused on kindlad ning kõik oleks justkui teada, kuidas õhtu kulgeb. Puudub põnevus..
Veidi teisiti tuleb suhtuda etendusse, millel ongi ainult kaks tegu - esikas ja viimane. Mõlemad peaksid olema täidetud poweri ja entusiasmiga..
Fiiling ütleb, et esikas läks paremini. Arva, missugust kontserti filmiti? Õige vastus on TEIST! Irooniline, sest tihti juhtub nii. Sellegipoolest olen põnevil, et näha, kuidas publik meie esinemist nägi.
Nagu öösel kirjutasin, siis õige esika ärevust kirjeldab kõige pareimini väljend "liblikad kõhus".
 |
| "When you're good to Mama, Mama's good to you!" |
Mari kaasapandud videos on pilt, kus seisab: "Sing as though no one can hear you". Seepärast on ka teada tõde, et parimad palad jäävad prooviruumi..
Esimese kontserdi lavalt paistsid näkku prožektorid, mis muutsid peaaegu võimatuks publikut näha. Tahtmise korral võis neid silmata, kuid muidu kohalolu ainult aimata. Seevastu reedesele lavale paistsid valgustid liiga kaugelt, mis valgustas ka publikut ning oli näha väga hästi, kuhu keegi neist vaiksetest pingilistujatest oma pilgu suunas.
Lavaline fiiling sõltub ikka väga mitmetest teguritest. Ma ei oskaks neid kõiki ka parima tahtmise korral üles lugeda. Aga esimesest kontserdist mäletan mõningaid momente. (Andrenaliini tase laval on nii kõrge, et hiljem lavalt maha astudes ei mäleta päris kõike ning pärast etendust maharahunemine võtab aega.)
Esimese soololaulu ajal ehmatasin oma häälest, sest see oli vaba, ilma mingisuguse pingeta. Selling-note (nagu Hans nimetab kõrgeid "karjuvaid" noote) oli vaba, ilma mingi kaelavigastuseta ega kõrvahälveteta. Jõudsin nelja takti kestusel umbes 20 korda mõelda, miks nüüd selline meeldiv üllatus. Pärast kordusmärke nendesama 4 takti ajal polnud peale puhta naudingu tarvis millelegi mõelda.
Oma teise laulu ajal olin jõudnud teise salmini, kohe jõudis kätte teine pool. Peas toimus: "Pekki, mis sõnad nüüd tulevad??!! Oiii... Ai, sa vana jama!!! pyighuaosfhgh... Hea küll, kasutan esimese salmi sõnu.." Ja kui klaver puudutas kardetud koha akordi, just õiged sõnad jõudsid ei kuskilt häältepaeltest välja. Alati olen sellel hetkel vapustatud ning hiljemgi ei saa aru, kuidas see võimalik on..
___________________________________________________
Seda osa nüüd ei peaks lugema lugema. See on mulle lugemiseks enne järgmist GRAND FINALE't ehk enne meie päris muusikali "Best of broadway". Juhuks, kui peaksin kuulma: "Ei saa, ei taha, ei oska".
Reedene laulutund toimus Hansu juhendamise läbi.
"Well, I was right about you from the beginning. You are talented artist and you can do musicals. And finally you opened up yourself on stage and that was really fun to watch! Actually Elisabeth (siinne raamatupidaja) said that you were her favourite because you filled the whole stage."
Hans vaatas kelmikalt otsas: "You had fun, didn't you?"
Päär hiljem otsis üles, et öelda: "You actually can sing! The concert was really good. The whole time I watched with exitement."
Teise kontserdi ajal lava taga, ootamas oma korda lavale minekuks.Hanna: "You have the voice for that!"
________________________________________________________________________
"pa-pa-pa-parim aeg on reede -
end välja elada
võib täpselt nõnda, nagu soov.
nüüd isepäised
need moodustavad enamuse
ning igaüks saab
olla pöörane ja loov."
end välja elada
võib täpselt nõnda, nagu soov.
nüüd isepäised
need moodustavad enamuse
ning igaüks saab
olla pöörane ja loov."
Ska Faktor
Meie käsutuses on koolibuss. Oleme neljakesi Kramforsis: Hanna, Anna,Hillevi ja mina. Otsustasime kasutada võimalust ning teha oma esimese reede väljaspool kooli. Tüdrukud tahtsid grab a beer, kuid sellegipoolest juht on olemas. Sellepärast mul jätkubki sõpru: alati kaine = alati valmis autoga sõitma. :D
Esmalt leidsime Anna sõbra oma semudega. Veider, kui tuntakse huvi selle järgi: "So, who's the Estonian here?" Sõitsime koos mingile kodupeole, kust tšikkidega üpris kohe lahkusime.
Kuna ainus klubi avatakse 22.00, siis tuli aeg parajaks teha. Leidsime söögikoha, kus teenindas väga meeldivalt "sõbralik" naine ning maksmisel ilma ühegi selgituseta nõudis rohkem raha, kui menüüs kirjas oli. Meie lahkumisel lisas tuimalt: "Rõõmsa jällenägemiseni!" Kindlasti tahame tagasi minna..
Kobistasime läbi külma tagasi klubi juurde. Ukseesine oli täiesti tühi, kuid reklaamtuled põlesid. Astusime sisse. Väike pappkarp 50 sipelgaga on ülerahvastatud võrreldes selle paigaga seal. Ühes nurgas istusid ligi 5 inimest ja needki olid töötaja tuttavad. Ja kõik! Sissepääs oleks maksnud 50 SEK, pole palju, kuid istumise eest ka maksta ei taha. Otsustasime ühiselt koju tagasi sõita ja unustada taas, et käes on reede õhtu..
Kella 12 paiku olin just valmis hommikusööki nautima hakata, kuid kuulsin koputust. Ukse taga oli Josephin, kes ütles: "I'm sorry I slept in!" Olin juba unustanud, et pärast kontserti leppisime kokku laupäeval kell 11 väikese juukselõikuse.. "Nice, I just forgat," ütlesin peaaegu sama uniselt..
Märkus edasipidiseks: kõrge adrenaliini taseme ajal ei tasu kokkuleppeid sõlmida või siis tuleb need üles kirjutada!
Ja ukse taga käib ka külalisi. Nagu 10 minutit tagasi Hanna küsis väikest juuksekärbet.. Ning juhtub ikka, et jutud levivad.. "Can you do mine also?!" :)
 |
| "It's a business!" |
Internetis me ei kohtu enam tihti, asjad vajavad tegemist..
.. kuid juba loetud päevade pärast Eestis.
Take care!
No comments:
Post a Comment