Koht? Auschwitz ja mõned teised..
Ei pea vist rohkemat midagi lisama. Arusaadav, et tegu on koonduslaagriga.
Istuvate tantsutundide ajal lugesin Viktor E. Frankl mälestusi ning väikest analüüsi teosest "... ja siiski tahta elada" ehk psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit. Balletitaustaks olev muusika sobis kohati suurepäraselt selliste lehtede lugemiseks. Jazz-tantsu ajal muutus lugemine juba keerulisemaks..
"Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri, aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve."
Psüholoog kirjeldab olusid piisavalt täpselt, kuid lubab lugejal mitte liiiiga detailidesse laskuda sealsesse ellu. Frankl tegeles enne koonduslaagrit enesetapuprobleemidega. Laagris olles kohtas psühholoog nii mitmeidki lootusetuses vaevlejaid, kes veendunult uskusid, et neil "pole elult enam midagi oodata". Arst toob välja kaks juhtumit, kus üks leidis taas elu mõtte armastatud pojas, kes teda välismaal "ootas" ja teine mees oma lõpetamata teadusetöös.
Dramaatilisemalt lõppes helilooja elu, kes nägi unes kuupäeva, millal kannatused lõppesid. Päeva lähenedes lootusetus suurenes - lõpuks ta andis alla. Ta ei võidelnud enam elu eest, ta oli vastuvõtlik kõigele. Nii ta lõppeski - tüüfusehaigena.
"Elule ei suuda kunagi käega lüüa inimene, kes teab oma vastutust teda ootava töö või teda ootava armastava inimese ees. Ta teab, "milleks" ta on olemas - ja on seepärast võimeline ka välja kannatama igasuguse "kuidas"."
Doktor toob välja, mis teda nendel aastatel elumõtetel hoidis:
"Mind virgutab kohutavalt elav fantaasia, mida ma normaalses elus polnud kogenud. Räägin oma naisega. Kuulen tema vastust, näen tema naeratust, näen tema nõudlikku ja julgustavat pilku ning - päriselt või mitte - tema pilk on eredam kui päike, mis tõuseb samal hetkel. Peast käib läbi mõte: esimest korda elus kogen tõde, mida paljud mõtlejad on välja pakkunud kui viimast tõde ja mida on ülistanud paljud luuletajad. Tõde, et armastus on ülim eesmärk, milleni inimene võib jõuda. ...
Nõnda tean ma sel silmapilgul tõde: "Pane mind pitseriks oma südamele /.../ Sest armastus on tugev nagu surm," (Ülemlaul, 8:6)"
Peale selle hoidis ta oma mõistust selgena, kujutledes end auditooriumi ees loenguid pidamas.
Psühholoog täheldab üles tsiviilisikute - kellega koos töötasid - inimlikkust ning vangide ühte hoidmist. Näiteks vaba mees, kellega Viktor Frankl koos töötas, tõi salaja leiba. Või vagnide seas oli keegi varastanud koti kartuleid, keegi ei andnud näppajat üles ning karistuseks jäid kõik toidukorrast ilma.
Loomulikult ei puudu lehtedelt lood ebainimlikest olukordadest ning sealsetest kannatustest.
Raamatukaaned peidavad endas sügavat lugu läbi väikese analüüsi.
Kursaõe Annaga tuli loetust juttu. Tuleb välja, et paar aastat tagasi käisid nad klassiga Poolas ning just sedasama koonduslaagripaika uurimas. Lühidalt kirjeldas nähtut. Tervele laagrile tiiru peale tegemine olevat võtnud 5h.
Terve üks suur ruum on täis jalanõusid, teine ruum riideid, kolmas karvu - kujutad sa üldse nii palju korraga ette?! Anna nägi ruumi, kus nad kõik magasid, kus haiged lebasid. Trepiastmetel, mis olid keskelt korralikult lohku astutud, sai Anna alles aru, et needsamad, kes seal..
Lõpuks "saun". Kursaõde ei suutnud seal sees olla kauem kui korraks. Hetk, mil nägi küüntega kraabitud seinu, pidi ta välja astuma, sest sel hetkel virutas reaalsus end pähe..
Samal päeval kõndis sel territooriumil ringi nukker naisterahvas. Hiljem tuli välja, et tema oli üks neist vangidest. Ta isegi näitas täpselt, kus tema "voodi" asus. Naise kogemustest tehti dokumentaalfilm.
Lõuna-Poola, siit ma tuleks..
"Koju tagasi pöörduja seniseid kannatusi lunastab oivaline enesetunne, et pärast kõike ei pea ta siin ilmas kartma enam midagi - mitte midagi peale oma Jumala."
Peale selle olen kuulnud isiklikust kogemusest sõja ajal Afganistanis sõduri silme läbi. Kogemused ja nähtud, mis ei kao kunagi nende inimeste elust, vaid käivad kaasad igapäevaselt ning olgu öeldud, et mitte alati lihtsalt kaasas..
Ja üha rohkem võin rõõmu tunda, et just "õigel ajal" sündisin..
No comments:
Post a Comment