Kas järjekordne "ei saa" on lagi või mugavusest lahkumine?

Messengeri ülistuslaulu sõnad on sellised: "Su vägi mu nõrkuses ilmsiks saab.."
Öeldud on nõrkuses - see võib tähendada enda kontrolli alt väljas, enda saamatuses.. Aga kindlasti ei tähenda see täielikult minule alluvat olukorda.

Raamat, mida söön juba pikemat aega, on Voldemar Panso "Töö ja talent näitleja loomingus".

Tsiteerin siinkohal: 

"Piisab ühekordsest „ei saast“, teine tuleb juba palju hõlpsamalt. Nõnda muutub see harjumuseks.... Kordan veel: võib lati maha ajada, kõrgust mitte ületada. Aga ei tohi hüppamata jätta või lati alt läbi joosta."

Kui miski ületab meie enda mingi taseme või piiri, siis on  tavaliseks reaktsiooniks: "Ei saa!". Üksikud julgevad end omale kontrollimatutesse olukordadesse mässida, kus ületatakse nii situatsioon kui ka iseennast. Vahel oleme laiendusteks aga sunnitud.

Lavastaja, näitleja ja pedagoog Panso meenutab lavakooli tundi: 

"Õppimisel oli "Noormees meie linnast". Prooviti rasket stseeni - eriti noormehele. Proov oli pingeline, aeg hiline. Noormees oli meeleheitel. Siis katkestas ta äkki ühel seesmisel tõusul mängu, vaatas ahastava näoga klassi ja ütles hinge põhjast: "Ilja Jakovlevitš, palun teid, rohkem ma ei suuda."

"Suudad!!!" kisendas Ilja Jakovlevitš äkki ebainimliku häälega.

Proov jätkus. Noormees ületas end, ja ületas stseeni. Seesmised pidurid vallandusid. Sel hilisõhtul ta "avastas" rolli"

Kuulus laulja Adele võitis just 6 Grammy auhinda. Tema muusika on suurepärane: sisukas, maitsekas ja hingestatud. Noor naine ütles, et looming sündis tänu endisele boy-friend'ile. Mis tähendab, et ka tema muusika sündis väljaspool tema enda kontrollitud olukorda. Muusikuhing vajas südamevalule väljendust ja leidis selle nootides.

Siin olles pole leidnud endas piisavalt tahtmist, et rootsi keelt õppida (shame on me!), mis tähendab, et nii mitmedki (ausalt, väga mitmed!) tunnid on mul veedetud mitte kuulates vaid teisi jägides.

Teen kergelt vahet kursakaaslaste tavanägudel ja lavanägudel. Eriti põnevaks aga läheb siis kui õpetajad käsivad mugavusstsoonist välja astuda. Ma peaaegu tunnen ise ebamugavust, sest õpilane meie ees tunneb end paljaks kistuna, kui ta veel veidikene avama peaks. 

Olukorra parandamiseks või mugavamaks muutmiseks enamik meist naerab või lausa naerab. Keha teeb äkilisi ja veidraid tantsuliikumisemoodustisi, mis peaks justkui (põhjendamatu) häbi minema pühkima.

Panso väljatoodu, et tuleb vähemalt proovida latist üle hüpata, kehtib ka siin. Eksimine on lubatud, täielik feilimine on lubatud, kuid maha istumine ning oma tikutopsi jäämine on elimineeritud. Oleks see vaid nii lihtne ka teostusel..

Sunnitud ebamugavuse korral sünnivad need kõige vägevamad lauluesitused ja impro etüüdid. Kahtlemata! Aga need on kahjuks väga haruldased juhud, kui keegi meist nö laseb end lahti ja kütab 100% siin ja praegu, just antud hetkes.

Lahti laskmine oma seatud piiridest, enda kontrolli all olevast, ehk oma egostki..

Olen kuulnud, et väsinud inimene on vaba loomingu jaoks või et emotsionaalsel hetkel looming jookseb su juurde ise..

Lahti lasta ning linnuna lennata veel tundmatu reaalse laeni. Kuid kõigest oma mugavusstsooni jäädes (teatris, laulmises, kirjanduses, spordis.. hei, vb isegi suhetemaailmas?!) lõikame ära oma tegeliku lennuvõime. Mnjaa, happens all the time..

7 aastat piinavat (4 aastat tahtsin pooleli jätta, tänu emale seda siiski ei teinud!) lastemuusikakooli. Leidsin alati põhjuseid miks mitte harjutada ja koduseid töid teha. Solfeedžos aga olin puhtas teoorias üks tugevamaid. Minu nõrkadeks kohtadeks oli aga noodist laulmine ja kuulmine. Miks? 

Esiteks on klaverimängijad ei häälesta oma pilli ise. Klassikaaslased, kes mängisid viiulit, omasid eriti täpset kõrva, sest peale pillihäälestamise on neil vaja kuulda ka iga noot sajandiku täpsusega. 

Teiseks ning mõjuvamaks põhjuseks oli minu viitsimatus harjutada. Tänu IV klassi ülemineku eksamile tean, et oleksin olnud võimeline neid viisijupikesi puhtalt laulma, kui oleks kasvõi pisut kodus läbimänginud. Paar esimest takti keerlevad mu peas lausa täpsete noodinimedega siiani..

Igatahes, tahan jõuda selleni, et ma polnud noodist laulmises hea. Õpetaja tegi tihti grimasse, sest isegi tavaline septakord võis minu suust väljudes kõlada "jazzilik". Lõpueksamil juhtus aga midagi, mida keegi ette ei näinud. Kõigepealt ma otsustasin, et mul on eksami lauluosast täiesti savi - tuleb nagu tahab tulla. Istusin siis lauda, õpetajad vaatavad pingsalt, oma solfi õpetaja teeb juba ette väikese valulise näo.. Mina endiselt mõtlen peas: "Noh, rütmiesitamises käitusin kui meister, eks ma siis tee selle lauluasja ka nüüd ära!" Vahtisin paberit, mis mu nina all seisis ja õpetaja andis klaveril toonika, avasin suu... 

Kui olin lõpetanud selle lühikese tundmatu viisijupi, vaatas õpetaja suurte silmadega otsa. Ausalt öeldes ei saanud ma veel isegi aru, mis just teinud olin. Ma usun, et ma ei olnud kunagi varem nii puhtaid intervalle veel ise esitanud.

Lasta vabaks, olla kohal ja keskenduda 100% - sellega võib tulemusi saavutada.

Filmisoovitus keskendumisest, spordist, eneseehitamisest ja olukordade ületamistest: PEACEFUL WARRIOR (2006).

Ja lõpetan tänase Voldemar Panso sõnadega: 

„Kontsentratsioon, tahe ja plahvatusjõud, mida kannab treeninguga omandatud oskus, - need on omadused, mida läheb samavõrra vaja nii näitlejal kui ka sportlasel.“