Tere, kevadepoolik!
Pühapäeva õhtul saime sõnumi, et peame iseseisvalt koori läbi viima, sest kõik õpetajad viibivad koolitusel. Kell pool 9 (nagu meil päev tavaliselt algab) oli meid kohal 4/9. Ootasime 10min ja siis veel 5, kuni otsustasime ise pihta hakata. Kuna üks meist neljast tunneb seda noodivärgindust paremini, siis paluti, et ma koorilaulu valla laseks.
Elina ütles keset proovi, et nii nauditav on väikese grupiga proovi teha. Sealt algas edasine..
Lõuna ajal läks lahti arutlus, miks tundus nii parem. Põhiline probleem, mis leidsime: kursusesisene respekti puudumine.
Teatritunnis küsis Emma, kuidas meil läheb ja kuidagiviisi see viis meid tagasi lõunase arutelu juurde. Teatrist sai hoopis usaldusring. Oli nii mõnegi nägu kaetud pisaratega. Tuleb välja, et kõik olid kruvisid märganud või tundnud, aga pidasid seda kõigest enese tähelepanekuteks.
Asjad, mida enamik meist olid märganud - austuse puudumine. See tähendab, et ei arvestata individuaalsete võimetega. Toome näiteks koorilaulu. Osa inimesi omandab repertuaari kergelt, kuid mõnel ei ole muusikaline kuulmine veel kiireks omandamiseks treenitud. Mõni, kes tabab oma partiid, muutub frustreerituks ja näitab seda silmadepööritustega ja puhitustega.
Samuti on tulnud ette olukordi, kus kaaskursuslane võtab omale õpetaja rolli ning teeb märkuse tegemata kodutöö kohta või oskuste kohta. Teiste üle kohut mõistma - selles oleme ka kunnid!
Veel toodi välja, et osa inimeste jaoks justkui kehtiks teistsugused reeglid. Eks kõik ole selliste inimestega pidanud koostööd tegema, kes teevad teiste hilinemisest suure numbri, aga enda hilinemist peavad iseenesestmõistevalt normaalseks. Probleem ei tule hilinemistest, vaid sellele erinevalt reageerimisest.
Ringis istudes tuli välja ka asju, millest enamik meist teadlik polnud. Üks tüdruk on üksi kannatanud .... all. Ma ei oskagi sellele nime anda. Igatahes, saabudes kööki, siis inimesed kas pööritasid silmi või isegi lahkusid, andes seejuures mõista, et ta ei ole seal teretulnud. Teatrietendusel kursaõde tõukas ta julmalt teistele otsa, et lihtsalt endale ruumi saada.. No ja seal olid veel mõned asjad. Tüdrukuga ise ei teeks kärbselegi liiga.
Kui ta seda meile rääkis, siis kaks tüdrukut ei suutnud nutmist jätta. Mina, pisarateta inimene, muutun sellise asja peale vihaseks ja kui eriti vihane olen, siis värisen vihast. Olin pahane, et polnud märganud, mis toimunud on ning pole saanud seda olukorda muuta, et kursaõde sellist jama on pidanud kannatama.
Emma ei saanud seda niisama jätta. Esiteks ta lubas õpetajatega rääkida, et grupis esineb probleem. Teiseks ütles, et kolmapäeval, järgmises teatritunnis, räägime kõigiga läbi, mis jama toimub ning kuidas sellest üle saame.
Esmaspäeval kirjutasime üles punktid, mis peavad saama uueks vundamendiks:
- I want to feel respected (in everything), safe (to be creative), accepted (as I am);
- I want to feel able to do wrong;
- I don't want to feel judged;
- Don't point out my weaknesses, I know them already;
- WE DON'T HAVE TO BE FRIENDS, BUT WE HAVE TO BE FRIENDLY!
- If you don't follow those, I will respectfully tell you!
Kolmapäeval alustasime teatrit uue ringiga, kus olid kohal kõik kursuslased, Emma ja lisaks veel meie pea - Hans. Sõnaõigus anti viimasele. Ta rääkis pikalt enda kogemusest ja kuidas meelelahutusmaailmas asi käib. Samuti tõi meile eeskujuks Rootsi multikategelase Lex Bamse: "When you're strong you have to be nice!" Karakter on steroide sööv karuke, kes käitus sõbralikumalt, kui keegi teine, vaatamata sellele, et ta oli tugevam. Selle asemel, et näidata oma tugevust ta hoopis jagas seda. Hans ütles, et järgiksime selle mõmmi motot.
Ma ei hakka isegi kõigest kokkuvõtet tegema, mis Hans tarka rääkis. Polnud kõigega päris nõus (nt et artist võib omale badass-olekut lubada), sest tõin asja tuuma välja.
Miks on oluline, et teema esile kerkis ning olukord, järgides neid reegleid, muutuks?
Loomulikult, et õhkkond puhtamana püsiks ning inimestel oleks meeldiv töökeskkond. Peale selle tuleb täheldada, et meil on siiski loominguline eriala. Meie põhitundides (laulmine, teater ja tantsimine) on hädavajalik olla seda kõike nagu ülalasuvas listis kirjas. Tunnid nõuavad väga palju isiklikku. Kogemused, tunded - need kõik on (loe: peaksid) siin mängus. Inimesed ei saa areneda täisvõimsusel, kui ruumis mingi jama ringi jookseb ning ei saa olla täielikult avatud loometööle.
Nii uskumatu kui see ka ei tundunud, siis pärast viimast vestlust, muutus olukord lausa järsult lahedamaks (leksikon: lahe - mõnus, õdus; kergenenud, pingest vaba, muretu).
Õhus on sõbralikkust, respekti ja mõnusat kerget huumorit. : )
... ning jätkakem niisamuti!
No comments:
Post a Comment