"Tähtpäev" kujunes välja Vana-Rooma traditsioonidest. Päeva kõrghetk oli loterii, mille käigus noored mehed tõmbasid loosiga teismelise tüdruku nime, kellest sai tema seksuaalpartner ülejäänud aastaks.
Kristlus püüdis selle välja juurida ning loteriireegleid muudeti. Hiljem sai päev omale nime kahe pühaku Valentini järgi ning loomulikult käib mõlemaga kaasas armastuslugu.
Leian, et sellel päeval on paar positiivset külge:
- lasteaia- ja koolilaste jaoks on päev eriline. Koolis jagatakse armsaid meisterdatud kaarte sõprade vahel ning mõni usinam ehk isegi miskit head küpsetanud. Tean, et mu vanas koolis jagavad kirikunoored muffinineid..
- salajased austajad on nii öelda avalikult salajased austajad. Ehk siis põnevad kaardid, mille all servas on kirjas: "Sinu salajaselt austajalt". If you know what I mean. : )
Arvan, et Valentinipäeva võiks isegi meeles pidada, kuid mitte teha sellest kommertslikku püha. Isetehtud väikesed meened, kuhu on pühendatud oma aega ja tahtmist, on erilised. Kuid milleks rüüstada poode tilu-liluga, et kõigile sõpradele (loe: tuttavatele) teada anda, et täna tulid mul meelde?!
Kuidas näeb välja meedia?
Novembrist saati tegeleme 3-minutilise filmi tegemisega. Seega on olnud vähemalt 8 teisipäeva selle filmiga tegelemiseks. Enamik juhtudel on see tähendanud (minu puhul) magusat une aega. Meile antakse siga-palju aega ülesannete jaoks, mis võtavad kõigest hetke.
Ka siit on midagi õppida: tee esimesel võimalusel oma töö ära ning naudi pärast oma vaba aega. Kui näed, et läheb asjaga 10minutit, siis milleks oodata. Kui töö käigus selgubki, et läheb vähe kauem, siis kiiret väga pole, aga pärast kui projekt valmis, saad ehk isegi seda aega juurde. :)
Selle "filmi" asjaga olen töötanud kokku kuskil 3h ja järgmine nädal peaks 2h küll hakkama saama. Huvitav, mõni kursakaaslane tegeleb sellega kogu meediatunni vältel..
Kuidas näeb välja teater?
Täna Emma kostitas meid punaste marmelaadi-südametega. Kas pole mitte armas? Nad lugesid ette rootsikeelse näitendi ning nüüd nad loevad üksteisele monolooge, mida hakkavad kasutama sisseastumiseks. Just.. nad, mitte meie.
Emma peab näitlejaid laisaks. Õpetaja ise on suur muusikalide fänn ning imetleb muusikaliartistide tööd. Aristid muusikalides peavad ju tegema kõike: laulma, tantsima, näitlema ning nende proovid on kolmekordsed võrreldes näitlejaomaga ning nad peavad enne etendusi tulema 2h varem kohale, kui nö tavanäitleja kõigest 10-30minutit end kohale veab.
Tegelikult ei tahtnud ma neid oma monoloogiga (eestikeelne!) nii väga tüüdata. Pigem töötan selle kallal ise, sest Emma ei saa väga palju aidata ning neil oleks igav mitmeid kordi järjest seda kuulata.. või tähendab näha. Pealegi on mul pooleli üks teatriteemaline raamat, mida ma ainult ei neela, vaid lausa söön. Seega tegevust küll. Tuleb tõdeda, et on ka laiskus mängus, sest kuna mina ei taha neid tüüdata oma tekstiga, siis ei usu ma ka sellesse, et ma nende tekstidest palju õpiksin. Olen pidanud jälgima väga palju, mõistmata, millest räägitakse - seega seda nägemis- ja väärkuulmistunde olen saanud küll ja küll. :)
Aga homme, homme olen nendega ning jätkan jälgimist!
Emma muhedalt: "Yeees, actors are so lazy!"
Mina: "So, maybe I'm natural?!" :)
No comments:
Post a Comment