Mari saatis selle loo jaanuaris, kui koos Tallinnas peatusime. Veetsime seal mõned päevad, et teenida inimesi oma muusika anniga. Meid oli seal veel.
Mari saatis selle loo ja ütles: "Selle looga tulid sina mulle meelde." Kuulasin täna seda uuesti ja mulle tulid hoopis meelde need armsad ja säravad tüdrukud lastekodust, keda mul oli rõõm taas kohata detsembris.
Nimelt käisime Jordani koguduse noorte ja lastega andmas jõulukontserti Põltsamaa ja Lustivere hooldekodudes ning Siimusti lastekodus. Iga koht oli isemoodi eriline ja mõjutas meid erinevalt.
Lastekodus sain jällenägemise osaliseks tüdrukuga, keda tundsin juba tema lasteaiapäevadest. Ta oli siis umbes viiene. Kuna minu emal on laste ja lasteaiaga alati mingi side olnud, siis ta aeg-ajalt asendas kasvatajaid meie kohalikus lastemajas. Vahel läksin teda pärast kooli nö abistama. Mulle omaseks said kaks elurõõmsat, kuid tagasihoidlikku noort tirtsu - Kadri 3ndast rühmast ja Anne-Mai 6ndast rühmast.
Anne-Mari on see tüdruk, kes nüüd koos oma õdedega lastekodus elab. Milliseks suureks ja ilusaks neiuks ta on sirgunud! : ) Tuletasime meelde, kuidas ta lasteaias mul aina jalaotsas rippus ning avastasime, et sellest on palju aega möödunud.
Lugu, mis esitasin Maria (võrratu klaverivirtuoos!) ja Maritaga (tundliku südamega viiuldaja!). Pärast meie esitusi valmistusime kuulama nende lugusid. Anne-Mai oli just selle loo esitamiseks valinud. Selle loo teinegi esitus tundelise tüdruku jaoks ilma pisarateta saanud. Lõpuks esitasime laulu koos. :)
Tõelised laululinnud kokku sinna tare alla pandud - Anne-Mari, Viktoria, Kristiina, Karin ja neid sirguvaid daame on veel (oh, oleks mul vaid nimedele parem mälu). Laulsime, rääkisime ja naljatasime. Lõpuks, kui oli äramineku aeg, piirasid tüdrukud mu lihtsalt ümber ja ütlesid teistele rahulolevalt: "Ei, Ragne jääb siia!". Ma küsisin selle peale, et mida ma siin tegema hakkan, pealegi pean Rootsi tagasi õppima minema. Viktoria ütles nagu oleks vastus iseenesestmõistetav: "Hakkad meil muusikaõpetajaks!"
Mu 11-aastane õepoeg Samuel oli ainsana meie omadest tuppa jäänud. Ta ütles, et valvab, et ikka nendega koos tagasi läheksin. Tüdrukud ei lasknud meil Sämmiga uksest enne välja minna kui: "Sa pead lubama, et sa tuled tagasi. Sa pead! LUBA!!" ..ja seda ma tegin, ma lubasin, et lähen tagasi.
Lugu kuulates tulid meelde need säravad tšikiitad ja lubadus. Mõtlesin, et võib-olla on võimalik juba kevadel minna. Eriti veel seetõttu läheb kiireks, et Anne-Mai saab peagi lapsendatud ning järgmine aasta ta on juba oma uue pere juures. : )
Koht, kuhu minna, anda ja saada märkamatult palju..
Selgelt mäletan hetke lastekodu külaskäigust, aprill 2011. Väike Angela on pugenud Mari sülle ja ütleb: "Võta mind kaasa!"
Paar aastat tagasi toodi lasteaeda umbes aastane Karl-Hendrik. Nädalavahetusel pole ju seal peaaegu kedagi. Minu ema tõi väikse poisi meie juurde. Väike-mees sobis kõigiga. Pildike silme ees: Karl maitses turvalist und tugevate meeste - isa ja vend - vahel, kui viimased telesaadet nautisid. Ausalt öeldes olin väga õhinal, sest selline nunnu väikevend oleks küll päikese rolli täitnud.
Kuid varsti tulid talle sotsiaaltöötaja järgi ning ta sai ema juurde tagasi..
Ja esimene lugu mängib end juba 87ndat korda, aga ikka sama kõlaga - lootus.
No comments:
Post a Comment