Teater

Täna olid teised elevusest kollased (rõõmsaim värk, mis pähe tuli). Emma jagas kätte manuskriptid meie lõputöö tarbeks. Lehti oli piisavalt, et täita kogu meie järgmised 3 kuud õpinguid siin.
Miks ma ei olnud nii põnevil kui teised? Emma jättis minu ja Henke eile klassi ja lasi meil piiluda meie "hiilge-hetki". Hans ja Emma lubasid, et lõikavad mu teksti väga väheseks ning minu osa on vähe. Esiteks seda ma palusin ja teiseks ma olen kaua aega eemal õppetööst ja viibin Eesti pinnal. AGA! Emma oli umbes 4 lk maha tõmmanud, kuid Hans otsustas siiski, et need tulevad siiski esitusele.

Minu põhiroll on muusikalis "Nine", nimi Luisa ja olen Guido naine. Soololauluks "My husband makes movies"/ "Min make gör filmer". Sellele lisaks leidis Hans, et on vaja anda mulle väiksed rollid ka muusikalides "Tolvskillingsoperan" ja "Hairspray" - kasutatavaid muusikale on kokku  5. Ma tean, et mõni kargaks edevusest taevasse sellise võimaluse korral, kuid.. Mitte, et ma tänulik poleks, et nad tõesti usuvad, et kõik need rootsikeelsed tekstid pähe suudan õppida ning neid ka mitte-muumilikult öelda ja näidelda selles keeles.. Aga ma pole nii kindel oma ambitsioonides. Pealegi nagu olen siin korduvalt varem maininud, siis ma ei ole väga vaimustatud muusikalide tegemisest.
Mu äraoleku tõttu pean rollid selgeks saama 3 nädalaga. Läheb.. põnevaks?!

Emma küsis, kas tahan Guidoga suudlemisstseeni. Minu konkreetne vastus: "No." Kui valik antakse, siis miks peaks. Minust veidi hullemini läheb Elinal, kes samas muusikalis oma suurrolli sai. Tema karakter on minu abikaasa armuke. Tema peab laval pesus olema ning tema rolli ülesandeks on olla seksikas.
Tere tulemast show-business'isse!!

Sellest jõudsime lavaeetikani. Emma uuris, kuidas suhtume täis alastusse ning kus on meie piirid.


Ta tõi näite oma sõbrannast, kes käis ühe etenduse castingul (tantsijakohale). Žürii nõudis, et ta võtaks ära kõik riided ning kõnniks nende ees. Sellega nad tahtsid näha, kas artist on nõus laval alasti olema ning kas tal on piisavalt karvkatet.. Võiks küsida miks ta sellega nõus oli? Sõbranna selgitas lihtsalt: ta on tantsja, tema keha on instrument. Žürii ei vaatas artisti, asi polnud isiklik.


Enamik kursusest olid nõus laval paljalt mängima, aga mitte alastusega või isegi pesuväel seksikalt tantsima. Olen õnnelik, et ei taha nii sügavale show-biznisisse minna, et üldse peaksin mõtlema sellistele piiridele. :)


Emma tõi üles ka poliitiliseteatri teema. Arvatavasti me muudame oma muusikalid veidi poliitiliseks.


Juttu tuli homoseksuaalsusest. Nad rääkisid, kuidas Rootsis ei räägita halbadest asjades, mida siinsed teinud on. Näiteks põhja-Rootslaste väljasuretamine (võrreldi indiaanlaste looga), et Rootsis ei tunnistata probleemi. Samuti ei räägita, kuidas alles 20 aastat tagasi oli avatud kliinikud, kus hoiti kinni homoseksuaalseid. Neile anti elektrišokk või siis võeti ajust tükk välja, et nad "käituksid normaalselt" või et nad oleksid vaoshoitumad.


Siia tulles tegid sõbrad ikka nalja, et varsti olen tolerantne kõige suhtes. Olgem ausad, Rootsi on väga salliv riik. Kursakaaslased ise ütlevad, et nad on sunnitud olema sallivad ning mitte negatiivselt asjadele vaatama, ühtegi rassistlikku naljagi ei tohi.
Ometigi, kõik olid nii rõõmsad, kui kursaõde oli näinud lastekanalilt multikat, kus mõlemad vanemad olid emad. "Hurray!" Peab ju lastele näitama, et asjad käivad ka nii ning see on normaalne.

Veel üheks suureks teemaks Rootsis on üleval spermadoonorlus. Kristlikud demokraadid võitlevad selle vastu. Ning nüüd sellepeale tahtsid kursakad ebasallivad olla. Võta nüüd kinni..


Jõudsime ka teemani suhted ja lava. Emma seisukoht oli kindel: ei, ei, ei. Raske on jääda laval profesionaalseks selliste suhetega. Pealegi, milleks raskendada oma tööd. Olen sama meelt. :)


Põhiküsimuseks jäi täna: "Kus on sinu piirid?"