Täna olid teised elevusest kollased (rõõmsaim värk, mis pähe tuli). Emma jagas kätte manuskriptid meie lõputöö tarbeks. Lehti oli piisavalt, et täita kogu meie järgmised 3 kuud õpinguid siin.
Miks ma ei olnud nii põnevil kui teised? Emma jättis minu ja Henke eile klassi ja lasi meil piiluda meie "hiilge-hetki". Hans ja Emma lubasid, et lõikavad mu teksti väga väheseks ning minu osa on vähe. Esiteks seda ma palusin ja teiseks ma olen kaua aega eemal õppetööst ja viibin Eesti pinnal. AGA! Emma oli umbes 4 lk maha tõmmanud, kuid Hans otsustas siiski, et need tulevad siiski esitusele.
Minu põhiroll on muusikalis "Nine", nimi Luisa ja olen Guido naine. Soololauluks "My husband makes movies"/ "Min make gör filmer". Sellele lisaks leidis Hans, et on vaja anda mulle väiksed rollid ka muusikalides "Tolvskillingsoperan" ja "Hairspray" - kasutatavaid muusikale on kokku 5. Ma tean, et mõni kargaks edevusest taevasse sellise võimaluse korral, kuid.. Mitte, et ma tänulik poleks, et nad tõesti usuvad, et kõik need rootsikeelsed tekstid pähe suudan õppida ning neid ka mitte-muumilikult öelda ja näidelda selles keeles.. Aga ma pole nii kindel oma ambitsioonides. Pealegi nagu olen siin korduvalt varem maininud, siis ma ei ole väga vaimustatud muusikalide tegemisest.
Mu äraoleku tõttu pean rollid selgeks saama 3 nädalaga. Läheb.. põnevaks?!
Emma küsis, kas tahan Guidoga suudlemisstseeni. Minu konkreetne vastus: "No." Kui valik antakse, siis miks peaks. Minust veidi hullemini läheb Elinal, kes samas muusikalis oma suurrolli sai. Tema karakter on minu abikaasa armuke. Tema peab laval pesus olema ning tema rolli ülesandeks on olla seksikas.
Tere tulemast show-business'isse!!
Sellest jõudsime lavaeetikani. Emma uuris, kuidas suhtume täis alastusse ning kus on meie piirid.
Ta tõi näite oma sõbrannast, kes käis ühe etenduse castingul (tantsijakohale). Žürii nõudis, et ta võtaks ära kõik riided ning kõnniks nende ees. Sellega nad tahtsid näha, kas artist on nõus laval alasti olema ning kas tal on piisavalt karvkatet.. Võiks küsida miks ta sellega nõus oli? Sõbranna selgitas lihtsalt: ta on tantsja, tema keha on instrument. Žürii ei vaatas artisti, asi polnud isiklik.
Enamik kursusest olid nõus laval paljalt mängima, aga mitte alastusega või isegi pesuväel seksikalt tantsima. Olen õnnelik, et ei taha nii sügavale show-biznisisse minna, et üldse peaksin mõtlema sellistele piiridele. :)
Emma tõi üles ka poliitiliseteatri teema. Arvatavasti me muudame oma muusikalid veidi poliitiliseks.
Juttu tuli homoseksuaalsusest. Nad rääkisid, kuidas Rootsis ei räägita halbadest asjades, mida siinsed teinud on. Näiteks põhja-Rootslaste väljasuretamine (võrreldi indiaanlaste looga), et Rootsis ei tunnistata probleemi. Samuti ei räägita, kuidas alles 20 aastat tagasi oli avatud kliinikud, kus hoiti kinni homoseksuaalseid. Neile anti elektrišokk või siis võeti ajust tükk välja, et nad "käituksid normaalselt" või et nad oleksid vaoshoitumad.
Siia tulles tegid sõbrad ikka nalja, et varsti olen tolerantne kõige suhtes. Olgem ausad, Rootsi on väga salliv riik. Kursakaaslased ise ütlevad, et nad on sunnitud olema sallivad ning mitte negatiivselt asjadele vaatama, ühtegi rassistlikku naljagi ei tohi.
Ometigi, kõik olid nii rõõmsad, kui kursaõde oli näinud lastekanalilt multikat, kus mõlemad vanemad olid emad. "Hurray!" Peab ju lastele näitama, et asjad käivad ka nii ning see on normaalne.
Veel üheks suureks teemaks Rootsis on üleval spermadoonorlus. Kristlikud demokraadid võitlevad selle vastu. Ning nüüd sellepeale tahtsid kursakad ebasallivad olla. Võta nüüd kinni..
Jõudsime ka teemani suhted ja lava. Emma seisukoht oli kindel: ei, ei, ei. Raske on jääda laval profesionaalseks selliste suhetega. Pealegi, milleks raskendada oma tööd. Olen sama meelt. :)
Põhiküsimuseks jäi täna: "Kus on sinu piirid?"
2/29/2012
Meedia projekt: lugu mu emast, vanaemast, minust ehk kuidas Ragne hakkas juukseid lõikama
Kui kuulate, siis kõlarid olgu mitte liiga tugevalt ning andestage mu ühekordne sisselugemine ning vaene huumor. :)
maa koht
Peale selle, et ükspäev on elekter ära mitu tundi, pole levi. Kui varem võisin telefoni laadida kahe nädala tagant, siis nüüd leviotsimisega kulus aku 2 päevaga. Juhhei!
Endiselt vingerdan inglise keele peal. Kahjuks sellest võib aga arusaamatusi tulla. Näiteks täna. Olin valmis kella 10 balletti minema, kui nägin Annat. Tuleb välja, et balletiõpetaja haige, aga hommikul oli stepp-tants. Info said nad esmaspäeval. Mnjaa, sellest olin ilma jäänud ning magasin õndsat und. :)
Shalom!
Endiselt vingerdan inglise keele peal. Kahjuks sellest võib aga arusaamatusi tulla. Näiteks täna. Olin valmis kella 10 balletti minema, kui nägin Annat. Tuleb välja, et balletiõpetaja haige, aga hommikul oli stepp-tants. Info said nad esmaspäeval. Mnjaa, sellest olin ilma jäänud ning magasin õndsat und. :)
Shalom!
2/28/2012
Thanks for jumping on the board!
Sain pühapäeval pika kirja postkasti. Lühidalt öeldes kutsus Erik oma uude projekti. Muusika oli kõik juba olemas, minult tahtis ainult, et kirjutaksin EESTIKEELSED sõnad ja annaksid kasutusele oma vokaali. Keele valiku suhtes on seletus lihtne: ta ei pööra (ka kuulates) sõnadele erilist tähtsust. I can relate with that with most times.
Stiiliks ta ütles "progressiv rock" väikese polürütmikaga. Ütlesin oma jah-sõna alles pärast muusikakuulmist. Tuleb Erikut kiita hea maitse eest ning erinemisest stiili poolest. Lugu on väga sünge ja müstiline - seepärast vist ei suutnudki ära öelda, isegi kui oleks head põhjust olnud. : )
Arvatavasti sama projekt on tõuganud mind taas veidi raskemale muusikale tagasi.
Täna võtsime aja, et stuudiosse minna. Esialgu tutvusime looga ning mis-kus-mida mängib, siis sättisime paika tehnika. Sellele järgnes hoopis tagasiminek tuppa. Tarvis oli kirjutada sõnad, millega edasi töötada. Pole küll eriti sõnade meister, kuid midagi kirja sain ometigi.
Erikul oli valmis ka rough-melody vokaali jaoks, aga võisin kohandada.
Nüüd aga algas raske osa. Lugu pole kirjutatud harjumuspärasesse taktimõõtu, vaid tegu on 5/4 ja üleminek 3/4. Antud taktimõõduga olen kokku puutunud ainult teoreetiliselt, seega praktiliselt kasutada.. võttis aega. Õnneks Erik on kannatliku meelega. Eks peab vast olema, ta oli laste kitarriõpetaja mõniaeg tagasi. Seega tänane polnud vast midagi sellega võrreldes.
Kui räägin pidevalt "loosing up", siis selle puhul kehtib muusikas üks reegel. Esmalt tuleb kogu mõistusega ja instrumendiga roughly õppida ja teha suurt mõttetööd ning alles seejärel saab lahti lasta ning "tunnetada". Võime küll väita, et inimesed suudavad mõelda mitmele asjale korraga, kuid see ei tähenda, et saavad olla 100% mõlemaga. Seega enne on tegelikult tarvis saada rütmi-tunnetus sisse ning alles seejärel tahta mingit sobilikku häält välja võluda..
Projekt pole lihtsate killast, kuid seda põnevam. Ausalt öeldes on põnev Erikuga stuudios harjutada. Ta töötab väga profesionaalselt. Pole just lihtne häälitseda, kui teiselt poolt akent keegi iga lauldud piuksu jälgib ja ootab midagi lahedat. Erikuga töötamine on seevastu aga mugav ja turvaline - need omadused on kindlasti vajalikud, kui üldse kellegagi kunstilist luua.
Ausalt öeldes olin jahmatunud, kui esialgset kirja lugesin. Erik pole just kõige avatum tüüp. Oleme veidi vestelnud ning pole just kõige lihtsamat muljet endast jätnud. Arvatavasti see tuleneb tema konkreetsusest ja eneseteadlikkusest. Seda enam olen üllatunud, et ta mind kutsus oma projektis osalema. Kuid töötegemine on profesionaalselt põnev. Ta innustab veel proovima ning uuesti võtma. Teab, missugune lõpptulemus tulema peab!
Pärast vaheaega on meil aega ainult paar päeva, et lõpuks kogu lugu salvestada ning lõpuks peab talle veel jääma umbes 20h miksimiseks. Töö sööb aega..
Aga mul hea meel, et isegi sellised tüübid on lõpuks avatumad. Erik rääkis muu jutu seas, et pärast seda kooli soovib jätkata muusikaprodutseerimist ülikoolis. Tema suhtumine produtseerimisse ja töötamine inimestega - tal on need head eeldused olemas ja loomulikult muusikatundmine ning hea maitsemeel
Viimases kirjas: "Bassically you just have to let your singing.. sing, or something."
Arvatavasti pärast seda kooli ma ei räägi enam nii palju muusikast ja teatrist, seega andeksi..
Stiiliks ta ütles "progressiv rock" väikese polürütmikaga. Ütlesin oma jah-sõna alles pärast muusikakuulmist. Tuleb Erikut kiita hea maitse eest ning erinemisest stiili poolest. Lugu on väga sünge ja müstiline - seepärast vist ei suutnudki ära öelda, isegi kui oleks head põhjust olnud. : )
Arvatavasti sama projekt on tõuganud mind taas veidi raskemale muusikale tagasi.
Täna võtsime aja, et stuudiosse minna. Esialgu tutvusime looga ning mis-kus-mida mängib, siis sättisime paika tehnika. Sellele järgnes hoopis tagasiminek tuppa. Tarvis oli kirjutada sõnad, millega edasi töötada. Pole küll eriti sõnade meister, kuid midagi kirja sain ometigi.
Erikul oli valmis ka rough-melody vokaali jaoks, aga võisin kohandada.
Nüüd aga algas raske osa. Lugu pole kirjutatud harjumuspärasesse taktimõõtu, vaid tegu on 5/4 ja üleminek 3/4. Antud taktimõõduga olen kokku puutunud ainult teoreetiliselt, seega praktiliselt kasutada.. võttis aega. Õnneks Erik on kannatliku meelega. Eks peab vast olema, ta oli laste kitarriõpetaja mõniaeg tagasi. Seega tänane polnud vast midagi sellega võrreldes.
Kui räägin pidevalt "loosing up", siis selle puhul kehtib muusikas üks reegel. Esmalt tuleb kogu mõistusega ja instrumendiga roughly õppida ja teha suurt mõttetööd ning alles seejärel saab lahti lasta ning "tunnetada". Võime küll väita, et inimesed suudavad mõelda mitmele asjale korraga, kuid see ei tähenda, et saavad olla 100% mõlemaga. Seega enne on tegelikult tarvis saada rütmi-tunnetus sisse ning alles seejärel tahta mingit sobilikku häält välja võluda..
Projekt pole lihtsate killast, kuid seda põnevam. Ausalt öeldes on põnev Erikuga stuudios harjutada. Ta töötab väga profesionaalselt. Pole just lihtne häälitseda, kui teiselt poolt akent keegi iga lauldud piuksu jälgib ja ootab midagi lahedat. Erikuga töötamine on seevastu aga mugav ja turvaline - need omadused on kindlasti vajalikud, kui üldse kellegagi kunstilist luua.
Ausalt öeldes olin jahmatunud, kui esialgset kirja lugesin. Erik pole just kõige avatum tüüp. Oleme veidi vestelnud ning pole just kõige lihtsamat muljet endast jätnud. Arvatavasti see tuleneb tema konkreetsusest ja eneseteadlikkusest. Seda enam olen üllatunud, et ta mind kutsus oma projektis osalema. Kuid töötegemine on profesionaalselt põnev. Ta innustab veel proovima ning uuesti võtma. Teab, missugune lõpptulemus tulema peab!
Pärast vaheaega on meil aega ainult paar päeva, et lõpuks kogu lugu salvestada ning lõpuks peab talle veel jääma umbes 20h miksimiseks. Töö sööb aega..
Aga mul hea meel, et isegi sellised tüübid on lõpuks avatumad. Erik rääkis muu jutu seas, et pärast seda kooli soovib jätkata muusikaprodutseerimist ülikoolis. Tema suhtumine produtseerimisse ja töötamine inimestega - tal on need head eeldused olemas ja loomulikult muusikatundmine ning hea maitsemeel
Viimases kirjas: "Bassically you just have to let your singing.. sing, or something."
Arvatavasti pärast seda kooli ma ei räägi enam nii palju muusikast ja teatrist, seega andeksi..
Find books of the theme you are obsessed with..
Eelmine kolmapäev saatis Emma mu teatritunnist minema. Nad rääkisid Rootsi lavastajatest ja seda rootsi keeles ja Rootsi mõistes ja muud Rootsiga seonduvat..
Aga enne lahkumist ulatas Emma kõigile raamatud. See oli Magnuse idee teha meile kingitus: laenata oma isiklikku raamatukogu ning rikastada teadmisi teatri vallas. Kas olen juba kirjutanud, et Magnus õppis näitlemist Londonis?
Raamatud olid kõik inglise keelsed. Rohkelt rõõmu minule, aga õnnetuid nägusid leidus ka.
Emma: "For some reason Magnus wanted specially you to have this book!" ning ta ulatas mulle Carole Zucker'i uurimusraamatu "In the Company of Actors". Ei tea, miks Magnus tahtis, et just mina seda loeksin, aga võin kindlalt väita, et väärt lugemine tegelikkusest läbi mitmete näitlejate ja nende elulugude. Põnev!
If you don't like something, change it.
If this still doesn't work, make it work!
Tüüpiline meedia-teisipäev. Mõned veel vormivad arvutiklassis oma videosid. Julgen väita, et tegeliku "töö" tegemise peale läks kokkupressitult aega kolm tundi ehk siis idee sündimisest kuni lõpp-salvestuseni. Ja meil oli selleks aega 3h x 8.. Aga uneaeg kulub ka ära.
Järgmisena peame koostama video enda reklaamimiseks. Ehk siis video enda tegemistest ja ambitsioonidest. Kodust saab pilte koguda. Huvitav, teha seekord korraga see 3h või jälle 10min kaupa?! Dilemma..
Hommikust hommikuni
"And I'd rather be sailing, yes, I would
On an open sea
I'd stand there inhaling if I could
Feeling wild and free
The sun is on my neck the wind is in my face
the water's incredibly blue.
And I'd rather be sailin
Yes, I'd wanna go sail
and then come home to you"
Aga enne lahkumist ulatas Emma kõigile raamatud. See oli Magnuse idee teha meile kingitus: laenata oma isiklikku raamatukogu ning rikastada teadmisi teatri vallas. Kas olen juba kirjutanud, et Magnus õppis näitlemist Londonis?
Raamatud olid kõik inglise keelsed. Rohkelt rõõmu minule, aga õnnetuid nägusid leidus ka.
Emma: "For some reason Magnus wanted specially you to have this book!" ning ta ulatas mulle Carole Zucker'i uurimusraamatu "In the Company of Actors". Ei tea, miks Magnus tahtis, et just mina seda loeksin, aga võin kindlalt väita, et väärt lugemine tegelikkusest läbi mitmete näitlejate ja nende elulugude. Põnev!
If you don't like something, change it.
If this still doesn't work, make it work!
Tüüpiline meedia-teisipäev. Mõned veel vormivad arvutiklassis oma videosid. Julgen väita, et tegeliku "töö" tegemise peale läks kokkupressitult aega kolm tundi ehk siis idee sündimisest kuni lõpp-salvestuseni. Ja meil oli selleks aega 3h x 8.. Aga uneaeg kulub ka ära.
Järgmisena peame koostama video enda reklaamimiseks. Ehk siis video enda tegemistest ja ambitsioonidest. Kodust saab pilte koguda. Huvitav, teha seekord korraga see 3h või jälle 10min kaupa?! Dilemma..
Hommikust hommikuni
"And I'd rather be sailing, yes, I would
On an open sea
I'd stand there inhaling if I could
Feeling wild and free
The sun is on my neck the wind is in my face
the water's incredibly blue.
And I'd rather be sailin
Yes, I'd wanna go sail
and then come home to you"
2/27/2012
Just Monday ..
Not every day is the best day but some days don't even start well. Some hours ago I got the text message that our worship band iCall will not play in the big sermon of our church. The reason was bad communication and misunderstanding (in organizing team). Sad but actually probably the best.
I had to go to Micke for my travel tickets. We had talked about them with Lisbeth and she booked it but I still didn't have them. Tried to talk in Swedish to have good converation and Micke gladly helped and looked my tickets out. So I'm going to Estonia soon.
I love to be here and I'm still astonished that I got this scholarship and opportunity. Only 3 months and then I have to move back home conclusively. And please don't ask what's going to happen in autumn, nobody knows!
I had to go to Micke for my travel tickets. We had talked about them with Lisbeth and she booked it but I still didn't have them. Tried to talk in Swedish to have good converation and Micke gladly helped and looked my tickets out. So I'm going to Estonia soon.
I love to be here and I'm still astonished that I got this scholarship and opportunity. Only 3 months and then I have to move back home conclusively. And please don't ask what's going to happen in autumn, nobody knows!
.. and don't forget to take your vitamins!
2/25/2012
Lava peal
Ainus "lavakaunistus" on mustariidega kaetud pink.Vasakul servas istuvad reas rütmikunn, pianist ja bassimängija. Eriti huvitav näib trummari ninaesine, sest seal pole mitte trummi komplekt, vaid väiksed tilu-lilud koos mu lemmikuga - kahon.
Kontsert, mis sisaldas laule muusikalidest ehk näitlevaid laule. Paar posti tagasi kirjutasin, et muusikalid pole üldse minu rida. See pole muutunud, aga tundub, et hakkan siiski taipama, kuidas selle stiiliga toime tulla.
Kolm nädalat juba haige olnud. Raske mitte välja teha. Sama kaua on kestnud istumised või puudumised tantsimisest. Ega sellest väga kahju polegi, pigem kahju, et jooksmine (seni parim võrkpalli asendus) seisab niisamuti. Seega I'm sorry if I have gain some pounds. :)
Etenduse publikut ei huvita su tervislik seisund või isiklik elu. Kursusel kolm nõrka tervist ja üks hingevaludega (lähedase sõbra ema põles oma majja sisse). Nagu Panso kirjutab, siis kõhuvalule või leinale tuleb etendue tarbeks 3-tunnine paus sisse teha. Kas õnnestus? Jah, absoluutne enamus oli 100% keskendunud lavalisele tegevusele. Isegi hääletu Henke suutis väikesed vahetekstid öelda (laulda tal siiski sel päeval ei õnnestunud).
Marta rääkis, et kord esinemiseõhtul käis laval siga-rõõmus stseen, kus ülesanne oli tantsida ja hõisatata nagu ülevoolavalt positiivse tuju korral. Profesionaalsusest olid tema keha ja ilme etenduses, aga silmadest voolasid aina pisarad, sest vahetult enne oli ta saanud uudiseid.
Mõnikord on hea, kui publik on piisavalt kaugel, et detaile näha ei ulata..
Neljapäevane kontsert toimus oma kooli saalis. Juba hommikul alustasime lava ülespanemist. Lõunaks jõudsid kohale bändimehed ja hakkasime kokku õppima õhtul esitusele tulevaid lugusid ning väikseseid intro-monolooge. Jah, kõlas ka mu esimene mini-monoloog rootsi keeles.. Muumi(n) - minu Rootsi nimi.
(And also they call me "Our Personal Hairdresser")
Hola lavatagune on väga väike ning tuleb õnnelik olla, et 9 inimese lavatagune garderoob väga suureks ei paisutatud. Reedese kontserdi andsime aga Kramforsis (30 minutit sõitu) ning seal saime lausa kaks spets ruumi. Ilus kontrast.
Laulmine, näitlemine, tantsimine - pole vahet, mis esinemisega tegu. Kehtib reegel, et teine etendus on kõikidest kehvem. Tuletades meelde suvelavastust Kääpal, siis täpselt sama kehtis ka seal. Spekuleeritakse, et seos on esikapidudega. Ei saa nõustuda. Minu loogika ütleb, et esikal on sees ärevus, sest tegemist on esimese päris "asjaga", inimesed annavad endast kõik ning panevad oma talendi ja närvid proovile, katsuvad veel oma rolli läbi ja lõhki. Teisel lavalisel sooritusel aga puudub see "õige närv", sest esikal tehtud sooritused on kindlad ning kõik oleks justkui teada, kuidas õhtu kulgeb. Puudub põnevus..
Veidi teisiti tuleb suhtuda etendusse, millel ongi ainult kaks tegu - esikas ja viimane. Mõlemad peaksid olema täidetud poweri ja entusiasmiga..
Fiiling ütleb, et esikas läks paremini. Arva, missugust kontserti filmiti? Õige vastus on TEIST! Irooniline, sest tihti juhtub nii. Sellegipoolest olen põnevil, et näha, kuidas publik meie esinemist nägi.
Nagu öösel kirjutasin, siis õige esika ärevust kirjeldab kõige pareimini väljend "liblikad kõhus".
Mari kaasapandud videos on pilt, kus seisab: "Sing as though no one can hear you". Seepärast on ka teada tõde, et parimad palad jäävad prooviruumi..
Esimese kontserdi lavalt paistsid näkku prožektorid, mis muutsid peaaegu võimatuks publikut näha. Tahtmise korral võis neid silmata, kuid muidu kohalolu ainult aimata. Seevastu reedesele lavale paistsid valgustid liiga kaugelt, mis valgustas ka publikut ning oli näha väga hästi, kuhu keegi neist vaiksetest pingilistujatest oma pilgu suunas.
Lavaline fiiling sõltub ikka väga mitmetest teguritest. Ma ei oskaks neid kõiki ka parima tahtmise korral üles lugeda. Aga esimesest kontserdist mäletan mõningaid momente. (Andrenaliini tase laval on nii kõrge, et hiljem lavalt maha astudes ei mäleta päris kõike ning pärast etendust maharahunemine võtab aega.)
Esimese soololaulu ajal ehmatasin oma häälest, sest see oli vaba, ilma mingisuguse pingeta. Selling-note (nagu Hans nimetab kõrgeid "karjuvaid" noote) oli vaba, ilma mingi kaelavigastuseta ega kõrvahälveteta. Jõudsin nelja takti kestusel umbes 20 korda mõelda, miks nüüd selline meeldiv üllatus. Pärast kordusmärke nendesama 4 takti ajal polnud peale puhta naudingu tarvis millelegi mõelda.
Oma teise laulu ajal olin jõudnud teise salmini, kohe jõudis kätte teine pool. Peas toimus: "Pekki, mis sõnad nüüd tulevad??!! Oiii... Ai, sa vana jama!!! pyighuaosfhgh... Hea küll, kasutan esimese salmi sõnu.." Ja kui klaver puudutas kardetud koha akordi, just õiged sõnad jõudsid ei kuskilt häältepaeltest välja. Alati olen sellel hetkel vapustatud ning hiljemgi ei saa aru, kuidas see võimalik on..
___________________________________________________
Seda osa nüüd ei peaks lugema lugema. See on mulle lugemiseks enne järgmist GRAND FINALE't ehk enne meie päris muusikali "Best of broadway". Juhuks, kui peaksin kuulma: "Ei saa, ei taha, ei oska".
Reedene laulutund toimus Hansu juhendamise läbi.
"Well, I was right about you from the beginning. You are talented artist and you can do musicals. And finally you opened up yourself on stage and that was really fun to watch! Actually Elisabeth (siinne raamatupidaja) said that you were her favourite because you filled the whole stage."
Hans vaatas kelmikalt otsas: "You had fun, didn't you?"
Päär hiljem otsis üles, et öelda: "You actually can sing! The concert was really good. The whole time I watched with exitement."
Teise kontserdi ajal lava taga, ootamas oma korda lavale minekuks.Hanna: "You have the voice for that!"
________________________________________________________________________
Põnev wanna-have-fun-on-friday-õhtu..
Kella 12 paiku olin just valmis hommikusööki nautima hakata, kuid kuulsin koputust. Ukse taga oli Josephin, kes ütles: "I'm sorry I slept in!" Olin juba unustanud, et pärast kontserti leppisime kokku laupäeval kell 11 väikese juukselõikuse.. "Nice, I just forgat," ütlesin peaaegu sama uniselt..
Märkus edasipidiseks: kõrge adrenaliini taseme ajal ei tasu kokkuleppeid sõlmida või siis tuleb need üles kirjutada!
Ja ukse taga käib ka külalisi. Nagu 10 minutit tagasi Hanna küsis väikest juuksekärbet.. Ning juhtub ikka, et jutud levivad.. "Can you do mine also?!" :)
Internetis me ei kohtu enam tihti, asjad vajavad tegemist..
.. kuid juba loetud päevade pärast Eestis.
Take care!
Kontsert, mis sisaldas laule muusikalidest ehk näitlevaid laule. Paar posti tagasi kirjutasin, et muusikalid pole üldse minu rida. See pole muutunud, aga tundub, et hakkan siiski taipama, kuidas selle stiiliga toime tulla.
Kolm nädalat juba haige olnud. Raske mitte välja teha. Sama kaua on kestnud istumised või puudumised tantsimisest. Ega sellest väga kahju polegi, pigem kahju, et jooksmine (seni parim võrkpalli asendus) seisab niisamuti. Seega I'm sorry if I have gain some pounds. :)
Etenduse publikut ei huvita su tervislik seisund või isiklik elu. Kursusel kolm nõrka tervist ja üks hingevaludega (lähedase sõbra ema põles oma majja sisse). Nagu Panso kirjutab, siis kõhuvalule või leinale tuleb etendue tarbeks 3-tunnine paus sisse teha. Kas õnnestus? Jah, absoluutne enamus oli 100% keskendunud lavalisele tegevusele. Isegi hääletu Henke suutis väikesed vahetekstid öelda (laulda tal siiski sel päeval ei õnnestunud).
Marta rääkis, et kord esinemiseõhtul käis laval siga-rõõmus stseen, kus ülesanne oli tantsida ja hõisatata nagu ülevoolavalt positiivse tuju korral. Profesionaalsusest olid tema keha ja ilme etenduses, aga silmadest voolasid aina pisarad, sest vahetult enne oli ta saanud uudiseid.
Mõnikord on hea, kui publik on piisavalt kaugel, et detaile näha ei ulata..
 |
| "Money makes the world go 'round of that we can be sure of being poor!" |
Neljapäevane kontsert toimus oma kooli saalis. Juba hommikul alustasime lava ülespanemist. Lõunaks jõudsid kohale bändimehed ja hakkasime kokku õppima õhtul esitusele tulevaid lugusid ning väikseseid intro-monolooge. Jah, kõlas ka mu esimene mini-monoloog rootsi keeles.. Muumi(n) - minu Rootsi nimi.
(And also they call me "Our Personal Hairdresser")
 |
| "Please, sir, Mr. Admiral no boom-boom!" |
Hola lavatagune on väga väike ning tuleb õnnelik olla, et 9 inimese lavatagune garderoob väga suureks ei paisutatud. Reedese kontserdi andsime aga Kramforsis (30 minutit sõitu) ning seal saime lausa kaks spets ruumi. Ilus kontrast.
 |
| "Long as I know you're trying, long as I know you care ... We can make it fine!" |
Laulmine, näitlemine, tantsimine - pole vahet, mis esinemisega tegu. Kehtib reegel, et teine etendus on kõikidest kehvem. Tuletades meelde suvelavastust Kääpal, siis täpselt sama kehtis ka seal. Spekuleeritakse, et seos on esikapidudega. Ei saa nõustuda. Minu loogika ütleb, et esikal on sees ärevus, sest tegemist on esimese päris "asjaga", inimesed annavad endast kõik ning panevad oma talendi ja närvid proovile, katsuvad veel oma rolli läbi ja lõhki. Teisel lavalisel sooritusel aga puudub see "õige närv", sest esikal tehtud sooritused on kindlad ning kõik oleks justkui teada, kuidas õhtu kulgeb. Puudub põnevus..
Veidi teisiti tuleb suhtuda etendusse, millel ongi ainult kaks tegu - esikas ja viimane. Mõlemad peaksid olema täidetud poweri ja entusiasmiga..
Fiiling ütleb, et esikas läks paremini. Arva, missugust kontserti filmiti? Õige vastus on TEIST! Irooniline, sest tihti juhtub nii. Sellegipoolest olen põnevil, et näha, kuidas publik meie esinemist nägi.
Nagu öösel kirjutasin, siis õige esika ärevust kirjeldab kõige pareimini väljend "liblikad kõhus".
 |
| "When you're good to Mama, Mama's good to you!" |
Mari kaasapandud videos on pilt, kus seisab: "Sing as though no one can hear you". Seepärast on ka teada tõde, et parimad palad jäävad prooviruumi..
Esimese kontserdi lavalt paistsid näkku prožektorid, mis muutsid peaaegu võimatuks publikut näha. Tahtmise korral võis neid silmata, kuid muidu kohalolu ainult aimata. Seevastu reedesele lavale paistsid valgustid liiga kaugelt, mis valgustas ka publikut ning oli näha väga hästi, kuhu keegi neist vaiksetest pingilistujatest oma pilgu suunas.
Lavaline fiiling sõltub ikka väga mitmetest teguritest. Ma ei oskaks neid kõiki ka parima tahtmise korral üles lugeda. Aga esimesest kontserdist mäletan mõningaid momente. (Andrenaliini tase laval on nii kõrge, et hiljem lavalt maha astudes ei mäleta päris kõike ning pärast etendust maharahunemine võtab aega.)
Esimese soololaulu ajal ehmatasin oma häälest, sest see oli vaba, ilma mingisuguse pingeta. Selling-note (nagu Hans nimetab kõrgeid "karjuvaid" noote) oli vaba, ilma mingi kaelavigastuseta ega kõrvahälveteta. Jõudsin nelja takti kestusel umbes 20 korda mõelda, miks nüüd selline meeldiv üllatus. Pärast kordusmärke nendesama 4 takti ajal polnud peale puhta naudingu tarvis millelegi mõelda.
Oma teise laulu ajal olin jõudnud teise salmini, kohe jõudis kätte teine pool. Peas toimus: "Pekki, mis sõnad nüüd tulevad??!! Oiii... Ai, sa vana jama!!! pyighuaosfhgh... Hea küll, kasutan esimese salmi sõnu.." Ja kui klaver puudutas kardetud koha akordi, just õiged sõnad jõudsid ei kuskilt häältepaeltest välja. Alati olen sellel hetkel vapustatud ning hiljemgi ei saa aru, kuidas see võimalik on..
___________________________________________________
Seda osa nüüd ei peaks lugema lugema. See on mulle lugemiseks enne järgmist GRAND FINALE't ehk enne meie päris muusikali "Best of broadway". Juhuks, kui peaksin kuulma: "Ei saa, ei taha, ei oska".
Reedene laulutund toimus Hansu juhendamise läbi.
"Well, I was right about you from the beginning. You are talented artist and you can do musicals. And finally you opened up yourself on stage and that was really fun to watch! Actually Elisabeth (siinne raamatupidaja) said that you were her favourite because you filled the whole stage."
Hans vaatas kelmikalt otsas: "You had fun, didn't you?"
Päär hiljem otsis üles, et öelda: "You actually can sing! The concert was really good. The whole time I watched with exitement."
Teise kontserdi ajal lava taga, ootamas oma korda lavale minekuks.Hanna: "You have the voice for that!"
________________________________________________________________________
"pa-pa-pa-parim aeg on reede -
end välja elada
võib täpselt nõnda, nagu soov.
nüüd isepäised
need moodustavad enamuse
ning igaüks saab
olla pöörane ja loov."
end välja elada
võib täpselt nõnda, nagu soov.
nüüd isepäised
need moodustavad enamuse
ning igaüks saab
olla pöörane ja loov."
Ska Faktor
Meie käsutuses on koolibuss. Oleme neljakesi Kramforsis: Hanna, Anna,Hillevi ja mina. Otsustasime kasutada võimalust ning teha oma esimese reede väljaspool kooli. Tüdrukud tahtsid grab a beer, kuid sellegipoolest juht on olemas. Sellepärast mul jätkubki sõpru: alati kaine = alati valmis autoga sõitma. :D
Esmalt leidsime Anna sõbra oma semudega. Veider, kui tuntakse huvi selle järgi: "So, who's the Estonian here?" Sõitsime koos mingile kodupeole, kust tšikkidega üpris kohe lahkusime.
Kuna ainus klubi avatakse 22.00, siis tuli aeg parajaks teha. Leidsime söögikoha, kus teenindas väga meeldivalt "sõbralik" naine ning maksmisel ilma ühegi selgituseta nõudis rohkem raha, kui menüüs kirjas oli. Meie lahkumisel lisas tuimalt: "Rõõmsa jällenägemiseni!" Kindlasti tahame tagasi minna..
Kobistasime läbi külma tagasi klubi juurde. Ukseesine oli täiesti tühi, kuid reklaamtuled põlesid. Astusime sisse. Väike pappkarp 50 sipelgaga on ülerahvastatud võrreldes selle paigaga seal. Ühes nurgas istusid ligi 5 inimest ja needki olid töötaja tuttavad. Ja kõik! Sissepääs oleks maksnud 50 SEK, pole palju, kuid istumise eest ka maksta ei taha. Otsustasime ühiselt koju tagasi sõita ja unustada taas, et käes on reede õhtu..
Kella 12 paiku olin just valmis hommikusööki nautima hakata, kuid kuulsin koputust. Ukse taga oli Josephin, kes ütles: "I'm sorry I slept in!" Olin juba unustanud, et pärast kontserti leppisime kokku laupäeval kell 11 väikese juukselõikuse.. "Nice, I just forgat," ütlesin peaaegu sama uniselt..
Märkus edasipidiseks: kõrge adrenaliini taseme ajal ei tasu kokkuleppeid sõlmida või siis tuleb need üles kirjutada!
Ja ukse taga käib ka külalisi. Nagu 10 minutit tagasi Hanna küsis väikest juuksekärbet.. Ning juhtub ikka, et jutud levivad.. "Can you do mine also?!" :)
 |
| "It's a business!" |
Internetis me ei kohtu enam tihti, asjad vajavad tegemist..
.. kuid juba loetud päevade pärast Eestis.
Take care!
Palju õnne!
 |
| Niisiis tähtis päev: Eesti vabariigi sünnipäev.. |
 |
| Veelgi enam, kõik on saanud vaba päeva ka selle kuti sünnipäeva puhul! : ) Minu Säm! |
Tavaliselt 24.veebruar möödub Samueli sünnipäeval terve perega ning telekas jookseb presidendivastuvõtt. Ja siis selle päeva ette ja taha jagub pidulikke sündmusi: aktused, linnapea- ja/või maavanemavastuvõtt.
Traditsioon on esineda või kuskil üles astuda 24.veebruari paiku ja seda ei saanud rikkuda. Eile ja täna andsime kontserte.
2/23/2012
2/20/2012
Seal, kus "Päev kestab kauem kui nädal"
Aastad on 1942-1944. Ta on psühhiaater, aga see ei huvita enam kedagi. Ta on nagu iga teine.. Ei, ta tükike massist. Nad kõik on karvutud, näljased, räpased, alandatud.. Ainsaks tunnuseks on number. Sellele mehele kuulub nr 119 104. Nende elu sõltub Jumalast, saatusest, õnnest - kuidas keegi neist usub. Igapäevase dilemmana ripub õhus, kes järgmisena "sauna" saadetakse..
Koht? Auschwitz ja mõned teised..
Ei pea vist rohkemat midagi lisama. Arusaadav, et tegu on koonduslaagriga.
Istuvate tantsutundide ajal lugesin Viktor E. Frankl mälestusi ning väikest analüüsi teosest "... ja siiski tahta elada" ehk psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit. Balletitaustaks olev muusika sobis kohati suurepäraselt selliste lehtede lugemiseks. Jazz-tantsu ajal muutus lugemine juba keerulisemaks..
Psüholoog kirjeldab olusid piisavalt täpselt, kuid lubab lugejal mitte liiiiga detailidesse laskuda sealsesse ellu. Frankl tegeles enne koonduslaagrit enesetapuprobleemidega. Laagris olles kohtas psühholoog nii mitmeidki lootusetuses vaevlejaid, kes veendunult uskusid, et neil "pole elult enam midagi oodata". Arst toob välja kaks juhtumit, kus üks leidis taas elu mõtte armastatud pojas, kes teda välismaal "ootas" ja teine mees oma lõpetamata teadusetöös.
Dramaatilisemalt lõppes helilooja elu, kes nägi unes kuupäeva, millal kannatused lõppesid. Päeva lähenedes lootusetus suurenes - lõpuks ta andis alla. Ta ei võidelnud enam elu eest, ta oli vastuvõtlik kõigele. Nii ta lõppeski - tüüfusehaigena.
Doktor toob välja, mis teda nendel aastatel elumõtetel hoidis:
Psühholoog täheldab üles tsiviilisikute - kellega koos töötasid - inimlikkust ning vangide ühte hoidmist. Näiteks vaba mees, kellega Viktor Frankl koos töötas, tõi salaja leiba. Või vagnide seas oli keegi varastanud koti kartuleid, keegi ei andnud näppajat üles ning karistuseks jäid kõik toidukorrast ilma.
Loomulikult ei puudu lehtedelt lood ebainimlikest olukordadest ning sealsetest kannatustest.
Raamatukaaned peidavad endas sügavat lugu läbi väikese analüüsi.
Kursaõe Annaga tuli loetust juttu. Tuleb välja, et paar aastat tagasi käisid nad klassiga Poolas ning just sedasama koonduslaagripaika uurimas. Lühidalt kirjeldas nähtut. Tervele laagrile tiiru peale tegemine olevat võtnud 5h.
Terve üks suur ruum on täis jalanõusid, teine ruum riideid, kolmas karvu - kujutad sa üldse nii palju korraga ette?! Anna nägi ruumi, kus nad kõik magasid, kus haiged lebasid. Trepiastmetel, mis olid keskelt korralikult lohku astutud, sai Anna alles aru, et needsamad, kes seal..
Lõpuks "saun". Kursaõde ei suutnud seal sees olla kauem kui korraks. Hetk, mil nägi küüntega kraabitud seinu, pidi ta välja astuma, sest sel hetkel virutas reaalsus end pähe..
Samal päeval kõndis sel territooriumil ringi nukker naisterahvas. Hiljem tuli välja, et tema oli üks neist vangidest. Ta isegi näitas täpselt, kus tema "voodi" asus. Naise kogemustest tehti dokumentaalfilm.
Lõuna-Poola, siit ma tuleks..
"Koju tagasi pöörduja seniseid kannatusi lunastab oivaline enesetunne, et pärast kõike ei pea ta siin ilmas kartma enam midagi - mitte midagi peale oma Jumala."
Peale selle olen kuulnud isiklikust kogemusest sõja ajal Afganistanis sõduri silme läbi. Kogemused ja nähtud, mis ei kao kunagi nende inimeste elust, vaid käivad kaasad igapäevaselt ning olgu öeldud, et mitte alati lihtsalt kaasas..
Ja üha rohkem võin rõõmu tunda, et just "õigel ajal" sündisin..
Koht? Auschwitz ja mõned teised..
Ei pea vist rohkemat midagi lisama. Arusaadav, et tegu on koonduslaagriga.
Istuvate tantsutundide ajal lugesin Viktor E. Frankl mälestusi ning väikest analüüsi teosest "... ja siiski tahta elada" ehk psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit. Balletitaustaks olev muusika sobis kohati suurepäraselt selliste lehtede lugemiseks. Jazz-tantsu ajal muutus lugemine juba keerulisemaks..
"Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri, aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve."
Psüholoog kirjeldab olusid piisavalt täpselt, kuid lubab lugejal mitte liiiiga detailidesse laskuda sealsesse ellu. Frankl tegeles enne koonduslaagrit enesetapuprobleemidega. Laagris olles kohtas psühholoog nii mitmeidki lootusetuses vaevlejaid, kes veendunult uskusid, et neil "pole elult enam midagi oodata". Arst toob välja kaks juhtumit, kus üks leidis taas elu mõtte armastatud pojas, kes teda välismaal "ootas" ja teine mees oma lõpetamata teadusetöös.
Dramaatilisemalt lõppes helilooja elu, kes nägi unes kuupäeva, millal kannatused lõppesid. Päeva lähenedes lootusetus suurenes - lõpuks ta andis alla. Ta ei võidelnud enam elu eest, ta oli vastuvõtlik kõigele. Nii ta lõppeski - tüüfusehaigena.
"Elule ei suuda kunagi käega lüüa inimene, kes teab oma vastutust teda ootava töö või teda ootava armastava inimese ees. Ta teab, "milleks" ta on olemas - ja on seepärast võimeline ka välja kannatama igasuguse "kuidas"."
Doktor toob välja, mis teda nendel aastatel elumõtetel hoidis:
"Mind virgutab kohutavalt elav fantaasia, mida ma normaalses elus polnud kogenud. Räägin oma naisega. Kuulen tema vastust, näen tema naeratust, näen tema nõudlikku ja julgustavat pilku ning - päriselt või mitte - tema pilk on eredam kui päike, mis tõuseb samal hetkel. Peast käib läbi mõte: esimest korda elus kogen tõde, mida paljud mõtlejad on välja pakkunud kui viimast tõde ja mida on ülistanud paljud luuletajad. Tõde, et armastus on ülim eesmärk, milleni inimene võib jõuda. ...
Nõnda tean ma sel silmapilgul tõde: "Pane mind pitseriks oma südamele /.../ Sest armastus on tugev nagu surm," (Ülemlaul, 8:6)"
Peale selle hoidis ta oma mõistust selgena, kujutledes end auditooriumi ees loenguid pidamas.
Psühholoog täheldab üles tsiviilisikute - kellega koos töötasid - inimlikkust ning vangide ühte hoidmist. Näiteks vaba mees, kellega Viktor Frankl koos töötas, tõi salaja leiba. Või vagnide seas oli keegi varastanud koti kartuleid, keegi ei andnud näppajat üles ning karistuseks jäid kõik toidukorrast ilma.
Loomulikult ei puudu lehtedelt lood ebainimlikest olukordadest ning sealsetest kannatustest.
Raamatukaaned peidavad endas sügavat lugu läbi väikese analüüsi.
Kursaõe Annaga tuli loetust juttu. Tuleb välja, et paar aastat tagasi käisid nad klassiga Poolas ning just sedasama koonduslaagripaika uurimas. Lühidalt kirjeldas nähtut. Tervele laagrile tiiru peale tegemine olevat võtnud 5h.
Terve üks suur ruum on täis jalanõusid, teine ruum riideid, kolmas karvu - kujutad sa üldse nii palju korraga ette?! Anna nägi ruumi, kus nad kõik magasid, kus haiged lebasid. Trepiastmetel, mis olid keskelt korralikult lohku astutud, sai Anna alles aru, et needsamad, kes seal..
Lõpuks "saun". Kursaõde ei suutnud seal sees olla kauem kui korraks. Hetk, mil nägi küüntega kraabitud seinu, pidi ta välja astuma, sest sel hetkel virutas reaalsus end pähe..
Samal päeval kõndis sel territooriumil ringi nukker naisterahvas. Hiljem tuli välja, et tema oli üks neist vangidest. Ta isegi näitas täpselt, kus tema "voodi" asus. Naise kogemustest tehti dokumentaalfilm.
Lõuna-Poola, siit ma tuleks..
"Koju tagasi pöörduja seniseid kannatusi lunastab oivaline enesetunne, et pärast kõike ei pea ta siin ilmas kartma enam midagi - mitte midagi peale oma Jumala."
Peale selle olen kuulnud isiklikust kogemusest sõja ajal Afganistanis sõduri silme läbi. Kogemused ja nähtud, mis ei kao kunagi nende inimeste elust, vaid käivad kaasad igapäevaselt ning olgu öeldud, et mitte alati lihtsalt kaasas..
Ja üha rohkem võin rõõmu tunda, et just "õigel ajal" sündisin..
2/19/2012
Klientuur vs siinsed mehed
Las jääda saladuseks mitu korda saab ühte plaati päevas kuulata - Train - Drops Of Jupiter. Aitäh, Kati! :)
Juba paar nädalat tagasi mõtlesin välja, et ma ei taha mingit raha juukselõikuse eest. Ei, siin mitte. Küll aga klientuur laieneb ning soovid muutuvad üha suuremateks ning keerulisemaks. Hea võimalus kätt harjutada!
Päär (rootsikeelselt nime kirjutamine ei oleks Eesti tekstile sobilik) soovis teha tänase õhtu puhuks midagi erilist. Yes, today is the day where we had glamorous dinner with all the beautiful people who live here! Peale meie endi ei tohtinud sellest keegi teada.
Pääril olid pikemad, pisut lokkihoidvad kiharad, mis lõikasin kataloogimodelli järgi lühemaks. Õnneks idee ja isegi pilt olid tema enda poolt. See teeb minu töö tunduvalt lihtsamaks!
Niisiis, panin plaadi taaskord mängima ja juuksed võisid langeda.
Kas olen maininud, et enamik kordi mul pole õrna aimugi, kuidas soovitud tulemust saavutada? Mu ülemus, kes istub uut lõikust oodates, istub rahulikult maha ning arvab, et tean täpselt, mis tulemas on. Kahju küll, ei tea! Siinsetele ikka tuletan meelde: "Kas ikka tead, et ma pole seda asja õppinud, kõigest lühiajaline praktika?" Vastuseks kõlab: "Really?! Well, that's OK, I've seen your work, so I trust you!" Huvitav, ma ise küll seda ei tee.. Olen küll põnevil, kuid mitte kindel oma tegemistes. :D
Ausalt, üldjuhul mul pole vähematki aimu, mis tegema hakkan. Isegi siis, kui olen varem sama pead või isegi sama soengut lõiganud. Hea, et mu nägu sisemist dilemmat reetnud pole!
Näiteks nädal tagasi lõikasin Sussie poolde selga ulatuvad juuksed isegi lühemaks kui mul endal. Siis ei teanud ei mina ega ka tema, kuidas lõpptulemus välja hakkab paistma. Ainus soov - lühemaks! Usu, ma tõesti ei teadnud, mis nüüd saama hakkab..
AGA!!! Minu õnneks ei mäleta ma - peale ühe kobamise - ühtegi ebaõnnestumist. Minu ainsaks ohvriks on langenud Mari, - juhtus 2 talve tagasi - kes sai omale tahtmatult lühikese tuka. Aga tuleb au anda, sest ta oskas sellegipoolest uue "kujunduse" välja kanda. : )
Tagasi Pääri juurde. Lõikamisel võtsin küll eeskuju kataloogist, kuid kohandasin selle siiski tema järgi. Ning tulemiga jäid kõik rahule. Sõna otseses mõttes kõik.
Hanna kommentar: "Now he looks even more like Ken!" (teate ju küll: Barbie ja Ken)
Mina jäin samuti rahule, olin jälle üllatunud, et kuidas nüüd nii hästi välja kukkus. :D
Kuid lõikuse võib õnnestunuks lugeda ainult siis, kui selle kandja rahule on jäänud. Parima ja teeskluseta tagasiside saab, kui klient ei näe soengut enne kui see päris valmis. Seega esmane pilk peeglisse reedab kõik. Minu toas on hüpatud, peegli külge klammerdatud, hammastega naeratust tehtud jms. Kõigepealt teadmatuse kasvatamine ning siis valla pääsenud esmamulje teevad omavahel head koostööd. :) Ning silmad, mis esimese aitäh ütlevad.. Valetamine pole siinkohal võimalik. Muidugi, on ka rahulikumaid rootslasi olnud, aga vähemalt kõik on seni lahkunud rahuldunud pilkudega..
Päär ütles mulle alles hiljem (hea otsus!), et ta on juuksurite suhtes väga kriitiline. Noormees väitis, et ta pole olnud kunagi nii rahul oma uue lõikusega. Tavaliselt juuksuri juurest tulles võib isegi võõras inimene öelda, et tegu on vastlõigatud soenguga, kas siis lühikese tuka või väga väljalõigatud kõrvade järgi või siis mõne vähemlevinud tunnuse abil. Päär seletas seda veidi teisi: uus soeng nõuab veidi aega, et harjuda ning nö selle omastada.. Kuid nüüd toimus äratundmine esimesest silmapilgust.
"I would give you 10/10 stars!" Yey!!
Eelmine juuksur nõudis lõikuse eest 450 SEK, mis teeb 51€. Kas pole mitte uskumatu ?! Pealegi, arvestada, et klient ei jäänud päris rahule.. Päär polnud nõus, et ta mu töö eest ei maksa. Lõpuks lubasin tal siis ise hinna määrata - 200 SEK. Tuleb välja, et tegin täna ühe oma parima ja kallima juuksuritöö. : )
Leian, et Päär on üks šarmikamaid noormehi, keda olen kohanud. Ta on intelligentne, kombekas, empaatiline, pealegi veel nägus. Arvatavasti ta oleks iga ema unistus oma tütre jaoks.
Seega, lõpuks ma leidsin sobiva kandidaadi Mari jaoks! Olgu öeldud, et ma ei pea just tihti noormehi Mari vääriliseks. Pealegi Päär õpib helitehnikuks ning sõidab vana rohelise retrohõngulise autoga.. Ja ärge unustagem, et noor mees väljus just minu käe alt!
Laulgem, tõlkigem, seltsigem, tantsigem, tervenegem, kärpigem lugegem, kudugem + ...-gem
ja juba varsti kohtume!
Juba paar nädalat tagasi mõtlesin välja, et ma ei taha mingit raha juukselõikuse eest. Ei, siin mitte. Küll aga klientuur laieneb ning soovid muutuvad üha suuremateks ning keerulisemaks. Hea võimalus kätt harjutada!
Päär (rootsikeelselt nime kirjutamine ei oleks Eesti tekstile sobilik) soovis teha tänase õhtu puhuks midagi erilist. Yes, today is the day where we had glamorous dinner with all the beautiful people who live here! Peale meie endi ei tohtinud sellest keegi teada.
Pääril olid pikemad, pisut lokkihoidvad kiharad, mis lõikasin kataloogimodelli järgi lühemaks. Õnneks idee ja isegi pilt olid tema enda poolt. See teeb minu töö tunduvalt lihtsamaks!
Niisiis, panin plaadi taaskord mängima ja juuksed võisid langeda.
Kas olen maininud, et enamik kordi mul pole õrna aimugi, kuidas soovitud tulemust saavutada? Mu ülemus, kes istub uut lõikust oodates, istub rahulikult maha ning arvab, et tean täpselt, mis tulemas on. Kahju küll, ei tea! Siinsetele ikka tuletan meelde: "Kas ikka tead, et ma pole seda asja õppinud, kõigest lühiajaline praktika?" Vastuseks kõlab: "Really?! Well, that's OK, I've seen your work, so I trust you!" Huvitav, ma ise küll seda ei tee.. Olen küll põnevil, kuid mitte kindel oma tegemistes. :D
Ausalt, üldjuhul mul pole vähematki aimu, mis tegema hakkan. Isegi siis, kui olen varem sama pead või isegi sama soengut lõiganud. Hea, et mu nägu sisemist dilemmat reetnud pole!
Näiteks nädal tagasi lõikasin Sussie poolde selga ulatuvad juuksed isegi lühemaks kui mul endal. Siis ei teanud ei mina ega ka tema, kuidas lõpptulemus välja hakkab paistma. Ainus soov - lühemaks! Usu, ma tõesti ei teadnud, mis nüüd saama hakkab..
AGA!!! Minu õnneks ei mäleta ma - peale ühe kobamise - ühtegi ebaõnnestumist. Minu ainsaks ohvriks on langenud Mari, - juhtus 2 talve tagasi - kes sai omale tahtmatult lühikese tuka. Aga tuleb au anda, sest ta oskas sellegipoolest uue "kujunduse" välja kanda. : )
Tagasi Pääri juurde. Lõikamisel võtsin küll eeskuju kataloogist, kuid kohandasin selle siiski tema järgi. Ning tulemiga jäid kõik rahule. Sõna otseses mõttes kõik.
Hanna kommentar: "Now he looks even more like Ken!" (teate ju küll: Barbie ja Ken)
Mina jäin samuti rahule, olin jälle üllatunud, et kuidas nüüd nii hästi välja kukkus. :D
Kuid lõikuse võib õnnestunuks lugeda ainult siis, kui selle kandja rahule on jäänud. Parima ja teeskluseta tagasiside saab, kui klient ei näe soengut enne kui see päris valmis. Seega esmane pilk peeglisse reedab kõik. Minu toas on hüpatud, peegli külge klammerdatud, hammastega naeratust tehtud jms. Kõigepealt teadmatuse kasvatamine ning siis valla pääsenud esmamulje teevad omavahel head koostööd. :) Ning silmad, mis esimese aitäh ütlevad.. Valetamine pole siinkohal võimalik. Muidugi, on ka rahulikumaid rootslasi olnud, aga vähemalt kõik on seni lahkunud rahuldunud pilkudega..
Päär ütles mulle alles hiljem (hea otsus!), et ta on juuksurite suhtes väga kriitiline. Noormees väitis, et ta pole olnud kunagi nii rahul oma uue lõikusega. Tavaliselt juuksuri juurest tulles võib isegi võõras inimene öelda, et tegu on vastlõigatud soenguga, kas siis lühikese tuka või väga väljalõigatud kõrvade järgi või siis mõne vähemlevinud tunnuse abil. Päär seletas seda veidi teisi: uus soeng nõuab veidi aega, et harjuda ning nö selle omastada.. Kuid nüüd toimus äratundmine esimesest silmapilgust.
"I would give you 10/10 stars!" Yey!!
Eelmine juuksur nõudis lõikuse eest 450 SEK, mis teeb 51€. Kas pole mitte uskumatu ?! Pealegi, arvestada, et klient ei jäänud päris rahule.. Päär polnud nõus, et ta mu töö eest ei maksa. Lõpuks lubasin tal siis ise hinna määrata - 200 SEK. Tuleb välja, et tegin täna ühe oma parima ja kallima juuksuritöö. : )
Leian, et Päär on üks šarmikamaid noormehi, keda olen kohanud. Ta on intelligentne, kombekas, empaatiline, pealegi veel nägus. Arvatavasti ta oleks iga ema unistus oma tütre jaoks.
Seega, lõpuks ma leidsin sobiva kandidaadi Mari jaoks! Olgu öeldud, et ma ei pea just tihti noormehi Mari vääriliseks. Pealegi Päär õpib helitehnikuks ning sõidab vana rohelise retrohõngulise autoga.. Ja ärge unustagem, et noor mees väljus just minu käe alt!
Laulgem, tõlkigem, seltsigem, tantsigem, tervenegem, kärpigem lugegem, kudugem + ...-gem
ja juba varsti kohtume!
2/17/2012
"..."
Now that she's back in the atmosphere
With drops of Jupiter in her hair, hey, hey
She acts like summer and walks like rain
Reminds me that there's time to change, hey, hey
Since the return from her stay on the moon
She listens like spring and she talks like June, hey, hey
Tell me did you sail across the sun
Did you make it to the Milky Way to see the lights all faded
And that heaven is overrated
Tell me, did you fall from a shooting star
One without a permanent scar
And did you miss me while you were looking for yourself out there
Now that she's back from that soul vacation
Tracing her way through the constellation, hey, hey
She checks out Mozart while she does tae-bo
Reminds me that there's room to grow, hey, hey
Now that she's back in the atmosphere
I'm afraid that she might think of me as plain ol' Jane
Told a story about a man who is too afraid to fly so he never did land
With drops of Jupiter in her hair, hey, hey
She acts like summer and walks like rain
Reminds me that there's time to change, hey, hey
Since the return from her stay on the moon
She listens like spring and she talks like June, hey, hey
Tell me did you sail across the sun
Did you make it to the Milky Way to see the lights all faded
And that heaven is overrated
Tell me, did you fall from a shooting star
One without a permanent scar
And did you miss me while you were looking for yourself out there
Now that she's back from that soul vacation
Tracing her way through the constellation, hey, hey
She checks out Mozart while she does tae-bo
Reminds me that there's room to grow, hey, hey
Now that she's back in the atmosphere
I'm afraid that she might think of me as plain ol' Jane
Told a story about a man who is too afraid to fly so he never did land
Tell me did the wind sweep you off your feet
Did you finally get the chance to dance along the light of day
And head back to the milky way
And tell me, did Venus blow your mind
Was it everything you wanted to find
And did you miss me while you were looking for yourself out there
Can you imagine no love, pride, deep-fried chicken
Your best friend always sticking up for you even when I know you're wrong
Can you imagine no first dance, freeze dried romance five-hour phone
Conversation
The best soy latte that you ever had, and me
Tell me did the wind sweep you off your feet
Did you finally get the chance to dance along the light of day
And head back toward the Milky Way
And are you lonely looking for yourself out there?
Tell me did you sail across the sun
Did you make it to the milky way to see the lights all faded
And that heaven is overrated
Tell me, did you fall from a shooting star
One without a permanent scar
And did you miss me while you were looking for yourself out there
Your best friend always sticking up for you even when I know you're wrong
Can you imagine no first dance, freeze dried romance five-hour phone
Conversation
The best soy latte that you ever had, and me
Tell me did the wind sweep you off your feet
Did you finally get the chance to dance along the light of day
And head back toward the Milky Way
And are you lonely looking for yourself out there?
Tell me did you sail across the sun
Did you make it to the milky way to see the lights all faded
And that heaven is overrated
Tell me, did you fall from a shooting star
One without a permanent scar
And did you miss me while you were looking for yourself out there
OPEN UP!
Tegin siinoleku parimad esitused täna: "When you're good to Mama" (muusikal "Chicago") ja "We can make it" (muusikal "The Rink"). Järgmine neljapäev ja reede õhtu on aeg suurteks kontsertiteks. Pileti hind on 100SEK (võrdlus teatriga, mis oli kõigile tasuta).
Tund Staging on muutunud põnevamaks: isegi mina hakkan selle ülesandest vaikselt aru saama..
Kui alustasime nende kontsertide planeerimist, sattusin segadusse. Nad rääkisid "Kandreneb"'ist pidevalt. Mõtlesin siis, et see on meie kontserdi nimi. Lõpuks jäi see mulle isegi meelde. Viimasel nädalal aga avastasin, et jutt käis hoopis John Kander ja ja Fred Ebb'i kirjutatud lugudest. : )
My mistake..
Juba sügisest saati on teemas "opening", enamasti laval. Little improvements are coming more and more. Seepärast jäävad raamatutest ka silma just antuga seotud näited, isegi ridadevahelt, kus neid tegelikult pole, mõtlen välja..
Sandra tegi free-taxi sõidu koolist internaati (isegi 1km ei saa kokku :D). Tundsin nagu oleks vennaga sõitnud. Selle lühikese maa peale keerasime tümmi põhja ja jõudsime mõned rallikurvid võtta. Kaks talve tagasi sõitsime Antiga bändiproovi - toimus maakohas - ning selline truvaline rallisõit hea muusikaga kulub ära! :)
Ja nüüd tuleb meelde, kui Marita minu kohta Oss ütles, kui eelmise jõulukontserdi raames Nissani olin endale haaranud. Olgu öeldud, et sel ajal oli pikapitagune täidetud mõnusate kõlaritega ning masin käitus suhteliselt äkiliselt ja veidi tuusalt ka mu sõidustiil.. Aga olgu öeldud, et Turvaline!
Kolmapäeval teatas Sandra, et ta kolib koju. Ei tunne siin kodusena, vaid hoopis üksildasena. Inimesed noogutasid ja ütlesid, et teavad, mida ta tunneb. See tähendab kõigest seda, et iga hommik sõidab 30-40min siia. Ausalt öeldes kolimine on mõjunud väga positiivselt. :)
Eks ma siis rääkisin oma "teate" ka välja. Olen aprillikuus koolis ainult ühe nädala, ülejäänu veedan Eestis. Vaheaeg aprillis kestab üks nädal, kuid sain 2 lisanädalat, et valmistuda katseteks. Nimelt lõpuks olen otsustanud, et ikkagi lähen lavaka katsetele.
Täna tahaks ühte lärmakat rokk-kontserti!
Umbes nagu paar aastat tagasi Põltsamaal korraldati: "Rock=Insult". Mäletad? Pidu, kus oli rokist üpris raskemuusikani. Nightmare'i "Don't" hakkab selle peale peas ringi hüppama.. Pidu, kust väljudes enam häält ei eksisteeri ning korraks maha istudes jalad enam ei funktsioneeri..
Eile jagati kutseid dress-up peole Villan'is ehk meie raamatukogumajas. Tüüpiline laupäevane ühine söömaaeg, aga seekordne toimub eriti glamuurselt. :) See tähendab minu jaoks veel rohkem juustelõikamist..
Tund Staging on muutunud põnevamaks: isegi mina hakkan selle ülesandest vaikselt aru saama..
Kui alustasime nende kontsertide planeerimist, sattusin segadusse. Nad rääkisid "Kandreneb"'ist pidevalt. Mõtlesin siis, et see on meie kontserdi nimi. Lõpuks jäi see mulle isegi meelde. Viimasel nädalal aga avastasin, et jutt käis hoopis John Kander ja ja Fred Ebb'i kirjutatud lugudest. : )
My mistake..
Juba sügisest saati on teemas "opening", enamasti laval. Little improvements are coming more and more. Seepärast jäävad raamatutest ka silma just antuga seotud näited, isegi ridadevahelt, kus neid tegelikult pole, mõtlen välja..
Sandra tegi free-taxi sõidu koolist internaati (isegi 1km ei saa kokku :D). Tundsin nagu oleks vennaga sõitnud. Selle lühikese maa peale keerasime tümmi põhja ja jõudsime mõned rallikurvid võtta. Kaks talve tagasi sõitsime Antiga bändiproovi - toimus maakohas - ning selline truvaline rallisõit hea muusikaga kulub ära! :)
Ja nüüd tuleb meelde, kui Marita minu kohta Oss ütles, kui eelmise jõulukontserdi raames Nissani olin endale haaranud. Olgu öeldud, et sel ajal oli pikapitagune täidetud mõnusate kõlaritega ning masin käitus suhteliselt äkiliselt ja veidi tuusalt ka mu sõidustiil.. Aga olgu öeldud, et Turvaline!
Kolmapäeval teatas Sandra, et ta kolib koju. Ei tunne siin kodusena, vaid hoopis üksildasena. Inimesed noogutasid ja ütlesid, et teavad, mida ta tunneb. See tähendab kõigest seda, et iga hommik sõidab 30-40min siia. Ausalt öeldes kolimine on mõjunud väga positiivselt. :)
Eks ma siis rääkisin oma "teate" ka välja. Olen aprillikuus koolis ainult ühe nädala, ülejäänu veedan Eestis. Vaheaeg aprillis kestab üks nädal, kuid sain 2 lisanädalat, et valmistuda katseteks. Nimelt lõpuks olen otsustanud, et ikkagi lähen lavaka katsetele.
 |
| 2 kuu sees veeta 4 nädalat Eesti pinna.. Pole paha! |
Täna tahaks ühte lärmakat rokk-kontserti!
Umbes nagu paar aastat tagasi Põltsamaal korraldati: "Rock=Insult". Mäletad? Pidu, kus oli rokist üpris raskemuusikani. Nightmare'i "Don't" hakkab selle peale peas ringi hüppama.. Pidu, kust väljudes enam häält ei eksisteeri ning korraks maha istudes jalad enam ei funktsioneeri..
Eile jagati kutseid dress-up peole Villan'is ehk meie raamatukogumajas. Tüüpiline laupäevane ühine söömaaeg, aga seekordne toimub eriti glamuurselt. :) See tähendab minu jaoks veel rohkem juustelõikamist..
2/15/2012
Kas järjekordne "ei saa" on lagi või mugavusest lahkumine?
Messengeri ülistuslaulu sõnad on sellised: "Su vägi mu nõrkuses ilmsiks saab.."
Öeldud on nõrkuses - see võib tähendada enda kontrolli alt väljas, enda saamatuses.. Aga kindlasti ei tähenda see täielikult minule alluvat olukorda.
Raamat, mida söön juba pikemat aega, on Voldemar Panso "Töö ja talent näitleja loomingus".
Öeldud on nõrkuses - see võib tähendada enda kontrolli alt väljas, enda saamatuses.. Aga kindlasti ei tähenda see täielikult minule alluvat olukorda.
Raamat, mida söön juba pikemat aega, on Voldemar Panso "Töö ja talent näitleja loomingus".
Tsiteerin siinkohal:
"Piisab ühekordsest „ei saast“, teine tuleb juba palju hõlpsamalt. Nõnda muutub see harjumuseks.... Kordan veel: võib lati maha ajada, kõrgust mitte ületada. Aga ei tohi hüppamata jätta või lati alt läbi joosta."
Kui miski ületab meie enda mingi taseme või piiri, siis on tavaliseks reaktsiooniks: "Ei saa!". Üksikud julgevad end omale kontrollimatutesse olukordadesse mässida, kus ületatakse nii situatsioon kui ka iseennast. Vahel oleme laiendusteks aga sunnitud.
Lavastaja, näitleja ja pedagoog Panso meenutab lavakooli tundi:
"Õppimisel oli "Noormees meie linnast". Prooviti rasket stseeni - eriti noormehele. Proov oli pingeline, aeg hiline. Noormees oli meeleheitel. Siis katkestas ta äkki ühel seesmisel tõusul mängu, vaatas ahastava näoga klassi ja ütles hinge põhjast: "Ilja Jakovlevitš, palun teid, rohkem ma ei suuda."
"Suudad!!!" kisendas Ilja Jakovlevitš äkki ebainimliku häälega.
Proov jätkus. Noormees ületas end, ja ületas stseeni. Seesmised pidurid vallandusid. Sel hilisõhtul ta "avastas" rolli"
Kuulus laulja Adele võitis just 6 Grammy auhinda. Tema muusika on suurepärane: sisukas, maitsekas ja hingestatud. Noor naine ütles, et looming sündis tänu endisele boy-friend'ile. Mis tähendab, et ka tema muusika sündis väljaspool tema enda kontrollitud olukorda. Muusikuhing vajas südamevalule väljendust ja leidis selle nootides.
Siin olles pole leidnud endas piisavalt tahtmist, et rootsi keelt õppida (shame on me!), mis tähendab, et nii mitmedki (ausalt, väga mitmed!) tunnid on mul veedetud mitte kuulates vaid teisi jägides.
Teen kergelt vahet kursakaaslaste tavanägudel ja lavanägudel. Eriti põnevaks aga läheb siis kui õpetajad käsivad mugavusstsoonist välja astuda. Ma peaaegu tunnen ise ebamugavust, sest õpilane meie ees tunneb end paljaks kistuna, kui ta veel veidikene avama peaks.
Olukorra parandamiseks või mugavamaks muutmiseks enamik meist naerab või lausa naerab. Keha teeb äkilisi ja veidraid tantsuliikumisemoodustisi, mis peaks justkui (põhjendamatu) häbi minema pühkima.
Panso väljatoodu, et tuleb vähemalt proovida latist üle hüpata, kehtib ka siin. Eksimine on lubatud, täielik feilimine on lubatud, kuid maha istumine ning oma tikutopsi jäämine on elimineeritud. Oleks see vaid nii lihtne ka teostusel..
Sunnitud ebamugavuse korral sünnivad need kõige vägevamad lauluesitused ja impro etüüdid. Kahtlemata! Aga need on kahjuks väga haruldased juhud, kui keegi meist nö laseb end lahti ja kütab 100% siin ja praegu, just antud hetkes.
Lahti laskmine oma seatud piiridest, enda kontrolli all olevast, ehk oma egostki..
Olen kuulnud, et väsinud inimene on vaba loomingu jaoks või et emotsionaalsel hetkel looming jookseb su juurde ise..
Olen kuulnud, et väsinud inimene on vaba loomingu jaoks või et emotsionaalsel hetkel looming jookseb su juurde ise..
Lahti lasta ning linnuna lennata veel tundmatu reaalse laeni. Kuid kõigest oma mugavusstsooni jäädes (teatris, laulmises, kirjanduses, spordis.. hei, vb isegi suhetemaailmas?!) lõikame ära oma tegeliku lennuvõime. Mnjaa, happens all the time..
7 aastat piinavat (4 aastat tahtsin pooleli jätta, tänu emale seda siiski ei teinud!) lastemuusikakooli. Leidsin alati põhjuseid miks mitte harjutada ja koduseid töid teha. Solfeedžos aga olin puhtas teoorias üks tugevamaid. Minu nõrkadeks kohtadeks oli aga noodist laulmine ja kuulmine. Miks?
Esiteks on klaverimängijad ei häälesta oma pilli ise. Klassikaaslased, kes mängisid viiulit, omasid eriti täpset kõrva, sest peale pillihäälestamise on neil vaja kuulda ka iga noot sajandiku täpsusega.
Teiseks ning mõjuvamaks põhjuseks oli minu viitsimatus harjutada. Tänu IV klassi ülemineku eksamile tean, et oleksin olnud võimeline neid viisijupikesi puhtalt laulma, kui oleks kasvõi pisut kodus läbimänginud. Paar esimest takti keerlevad mu peas lausa täpsete noodinimedega siiani..
Igatahes, tahan jõuda selleni, et ma polnud noodist laulmises hea. Õpetaja tegi tihti grimasse, sest isegi tavaline septakord võis minu suust väljudes kõlada "jazzilik". Lõpueksamil juhtus aga midagi, mida keegi ette ei näinud. Kõigepealt ma otsustasin, et mul on eksami lauluosast täiesti savi - tuleb nagu tahab tulla. Istusin siis lauda, õpetajad vaatavad pingsalt, oma solfi õpetaja teeb juba ette väikese valulise näo.. Mina endiselt mõtlen peas: "Noh, rütmiesitamises käitusin kui meister, eks ma siis tee selle lauluasja ka nüüd ära!" Vahtisin paberit, mis mu nina all seisis ja õpetaja andis klaveril toonika, avasin suu...
Kui olin lõpetanud selle lühikese tundmatu viisijupi, vaatas õpetaja suurte silmadega otsa. Ausalt öeldes ei saanud ma veel isegi aru, mis just teinud olin. Ma usun, et ma ei olnud kunagi varem nii puhtaid intervalle veel ise esitanud.
Lasta vabaks, olla kohal ja keskenduda 100% - sellega võib tulemusi saavutada.
Filmisoovitus keskendumisest, spordist, eneseehitamisest ja olukordade ületamistest: PEACEFUL WARRIOR (2006).
Ja lõpetan tänase Voldemar Panso sõnadega:
„Kontsentratsioon, tahe ja plahvatusjõud, mida kannab treeninguga omandatud oskus, - need on omadused, mida läheb samavõrra vaja nii näitlejal kui ka sportlasel.“
2/14/2012
marmelaadisüdamene teisipäev
Mis see valentiinipäev veel on? Ameerikalik püha?!
"Tähtpäev" kujunes välja Vana-Rooma traditsioonidest. Päeva kõrghetk oli loterii, mille käigus noored mehed tõmbasid loosiga teismelise tüdruku nime, kellest sai tema seksuaalpartner ülejäänud aastaks.
Kristlus püüdis selle välja juurida ning loteriireegleid muudeti. Hiljem sai päev omale nime kahe pühaku Valentini järgi ning loomulikult käib mõlemaga kaasas armastuslugu.
Leian, et sellel päeval on paar positiivset külge:
Arvan, et Valentinipäeva võiks isegi meeles pidada, kuid mitte teha sellest kommertslikku püha. Isetehtud väikesed meened, kuhu on pühendatud oma aega ja tahtmist, on erilised. Kuid milleks rüüstada poode tilu-liluga, et kõigile sõpradele (loe: tuttavatele) teada anda, et täna tulid mul meelde?!
Kuidas näeb välja meedia?
Novembrist saati tegeleme 3-minutilise filmi tegemisega. Seega on olnud vähemalt 8 teisipäeva selle filmiga tegelemiseks. Enamik juhtudel on see tähendanud (minu puhul) magusat une aega. Meile antakse siga-palju aega ülesannete jaoks, mis võtavad kõigest hetke.
Ka siit on midagi õppida: tee esimesel võimalusel oma töö ära ning naudi pärast oma vaba aega. Kui näed, et läheb asjaga 10minutit, siis milleks oodata. Kui töö käigus selgubki, et läheb vähe kauem, siis kiiret väga pole, aga pärast kui projekt valmis, saad ehk isegi seda aega juurde. :)
Selle "filmi" asjaga olen töötanud kokku kuskil 3h ja järgmine nädal peaks 2h küll hakkama saama. Huvitav, mõni kursakaaslane tegeleb sellega kogu meediatunni vältel..
Kuidas näeb välja teater?
Täna Emma kostitas meid punaste marmelaadi-südametega. Kas pole mitte armas? Nad lugesid ette rootsikeelse näitendi ning nüüd nad loevad üksteisele monolooge, mida hakkavad kasutama sisseastumiseks. Just.. nad, mitte meie.
Emma peab näitlejaid laisaks. Õpetaja ise on suur muusikalide fänn ning imetleb muusikaliartistide tööd. Aristid muusikalides peavad ju tegema kõike: laulma, tantsima, näitlema ning nende proovid on kolmekordsed võrreldes näitlejaomaga ning nad peavad enne etendusi tulema 2h varem kohale, kui nö tavanäitleja kõigest 10-30minutit end kohale veab.
Tegelikult ei tahtnud ma neid oma monoloogiga (eestikeelne!) nii väga tüüdata. Pigem töötan selle kallal ise, sest Emma ei saa väga palju aidata ning neil oleks igav mitmeid kordi järjest seda kuulata.. või tähendab näha. Pealegi on mul pooleli üks teatriteemaline raamat, mida ma ainult ei neela, vaid lausa söön. Seega tegevust küll. Tuleb tõdeda, et on ka laiskus mängus, sest kuna mina ei taha neid tüüdata oma tekstiga, siis ei usu ma ka sellesse, et ma nende tekstidest palju õpiksin. Olen pidanud jälgima väga palju, mõistmata, millest räägitakse - seega seda nägemis- ja väärkuulmistunde olen saanud küll ja küll. :)
Aga homme, homme olen nendega ning jätkan jälgimist!
"Tähtpäev" kujunes välja Vana-Rooma traditsioonidest. Päeva kõrghetk oli loterii, mille käigus noored mehed tõmbasid loosiga teismelise tüdruku nime, kellest sai tema seksuaalpartner ülejäänud aastaks.
Kristlus püüdis selle välja juurida ning loteriireegleid muudeti. Hiljem sai päev omale nime kahe pühaku Valentini järgi ning loomulikult käib mõlemaga kaasas armastuslugu.
Leian, et sellel päeval on paar positiivset külge:
- lasteaia- ja koolilaste jaoks on päev eriline. Koolis jagatakse armsaid meisterdatud kaarte sõprade vahel ning mõni usinam ehk isegi miskit head küpsetanud. Tean, et mu vanas koolis jagavad kirikunoored muffinineid..
- salajased austajad on nii öelda avalikult salajased austajad. Ehk siis põnevad kaardid, mille all servas on kirjas: "Sinu salajaselt austajalt". If you know what I mean. : )
Arvan, et Valentinipäeva võiks isegi meeles pidada, kuid mitte teha sellest kommertslikku püha. Isetehtud väikesed meened, kuhu on pühendatud oma aega ja tahtmist, on erilised. Kuid milleks rüüstada poode tilu-liluga, et kõigile sõpradele (loe: tuttavatele) teada anda, et täna tulid mul meelde?!
Kuidas näeb välja meedia?
Novembrist saati tegeleme 3-minutilise filmi tegemisega. Seega on olnud vähemalt 8 teisipäeva selle filmiga tegelemiseks. Enamik juhtudel on see tähendanud (minu puhul) magusat une aega. Meile antakse siga-palju aega ülesannete jaoks, mis võtavad kõigest hetke.
Ka siit on midagi õppida: tee esimesel võimalusel oma töö ära ning naudi pärast oma vaba aega. Kui näed, et läheb asjaga 10minutit, siis milleks oodata. Kui töö käigus selgubki, et läheb vähe kauem, siis kiiret väga pole, aga pärast kui projekt valmis, saad ehk isegi seda aega juurde. :)
Selle "filmi" asjaga olen töötanud kokku kuskil 3h ja järgmine nädal peaks 2h küll hakkama saama. Huvitav, mõni kursakaaslane tegeleb sellega kogu meediatunni vältel..
Kuidas näeb välja teater?
Täna Emma kostitas meid punaste marmelaadi-südametega. Kas pole mitte armas? Nad lugesid ette rootsikeelse näitendi ning nüüd nad loevad üksteisele monolooge, mida hakkavad kasutama sisseastumiseks. Just.. nad, mitte meie.
Emma peab näitlejaid laisaks. Õpetaja ise on suur muusikalide fänn ning imetleb muusikaliartistide tööd. Aristid muusikalides peavad ju tegema kõike: laulma, tantsima, näitlema ning nende proovid on kolmekordsed võrreldes näitlejaomaga ning nad peavad enne etendusi tulema 2h varem kohale, kui nö tavanäitleja kõigest 10-30minutit end kohale veab.
Tegelikult ei tahtnud ma neid oma monoloogiga (eestikeelne!) nii väga tüüdata. Pigem töötan selle kallal ise, sest Emma ei saa väga palju aidata ning neil oleks igav mitmeid kordi järjest seda kuulata.. või tähendab näha. Pealegi on mul pooleli üks teatriteemaline raamat, mida ma ainult ei neela, vaid lausa söön. Seega tegevust küll. Tuleb tõdeda, et on ka laiskus mängus, sest kuna mina ei taha neid tüüdata oma tekstiga, siis ei usu ma ka sellesse, et ma nende tekstidest palju õpiksin. Olen pidanud jälgima väga palju, mõistmata, millest räägitakse - seega seda nägemis- ja väärkuulmistunde olen saanud küll ja küll. :)
Aga homme, homme olen nendega ning jätkan jälgimist!
Emma muhedalt: "Yeees, actors are so lazy!"
Mina: "So, maybe I'm natural?!" :)
2/10/2012
Friday illness
 |
| Sel ajal, kui teised istuvad tunnis nimega "Staging" : ) |
PS! Eile sain üle kahe nädala poodi. Kas asi on minus või ongi rootslastega hirmus sõita?
2/09/2012
Another neljapäev
Kurnatud ja tõbised liiguvad Stuvareni ja istuvad sinna, kuhu tavaliselt.
Sisse tuleb Hans: "Well, people, I think we have had lots of serious work and discussions, so let's do something fun!"
Enamik vajuvad üha sügavamela tooli sisse: "No, not theoretical music lesson again!!"
Ragne mõtleb: "Jess, mingi aine, kus pole vaja keelt osata, et aru saada kõigest, millest nad räägivad!"
Henke hõikab entusiastlikult: "Yey!"
Tegelikult ootas meid ees veidi teoreetilispraktiline heliloomingu tund ehk siis, kuidas luua ise muusikat. Hans tõi hea võrdluse Mozartiga. Miks oli Amadeusel lihtsam muusikat luua, kui meil tänapäeval? 18.sajandil eksisteerisid ainult mõned muusikalised vormid (nt sümfoonia, klaverikontsert, ooper, missa), mis tähendab, et looming oli piiritletud. Tänapäeval võime kirjutada punk-lugu, muusikalilaule.. tegelikult ei ole mõtet üles loetledagi, võimalusi jätkub siga-palju.
Hans jagas meid 2-2-2-3 gruppidesse ning limiteeris meie loometööd. Ta andis meile portsu laulupealkirju, mille vahelt valida. Lubas kasutada ainult kolme akordi (toonika, subdominant ja dominant). Lugu peab olema lühike. Selliste piirangutega jäi veel 101 erinevat varianti + veel tosin.
Üllataval kombel valisid kõik rootsikeelsed pealkirjad oma loomingu aluseks. Anna ja Hanna kasutasid klaverit armastuslaulu esitamiseks. Elin ja Elina laulsid a capella sõprusest. Henrik ja Viktoria võtsid kitarri, et laulda lugu varemkiusatud poisist, kes hiljem kõik ülbikud maha nottis.
Hillevi, Sanrda ja mina kasutasime ainsa instrumendina hääli. Meie pealkiri oli "Hålla masken", mis tähendab "Poker face" ja eestikeeles siis "Pokkeri nägu". Kasutasime nö poistebändivõtet, kus üks laulab soolot ja ülejäänud mängivad saatebändi. Olin vist tšello.. Tegime väikese koreograafia ning võtsime šnitti ingliskeelse laulu meloodiast. Esituse tuumaks jäi, et ainsateks sõnadeks see pealkiri jäigi. Häälitsedes võib ju ka muusikat teha. : )
Mis tuletab meelde, et mu helilooja-töö Elina kirjutatud sõnadele lesib siiani poolikult mapis.
Refrään ja bridge - kus te end peidate?
Sisse tuleb Hans: "Well, people, I think we have had lots of serious work and discussions, so let's do something fun!"
Enamik vajuvad üha sügavamela tooli sisse: "No, not theoretical music lesson again!!"
Ragne mõtleb: "Jess, mingi aine, kus pole vaja keelt osata, et aru saada kõigest, millest nad räägivad!"
Henke hõikab entusiastlikult: "Yey!"
Tegelikult ootas meid ees veidi teoreetilispraktiline heliloomingu tund ehk siis, kuidas luua ise muusikat. Hans tõi hea võrdluse Mozartiga. Miks oli Amadeusel lihtsam muusikat luua, kui meil tänapäeval? 18.sajandil eksisteerisid ainult mõned muusikalised vormid (nt sümfoonia, klaverikontsert, ooper, missa), mis tähendab, et looming oli piiritletud. Tänapäeval võime kirjutada punk-lugu, muusikalilaule.. tegelikult ei ole mõtet üles loetledagi, võimalusi jätkub siga-palju.
Hans jagas meid 2-2-2-3 gruppidesse ning limiteeris meie loometööd. Ta andis meile portsu laulupealkirju, mille vahelt valida. Lubas kasutada ainult kolme akordi (toonika, subdominant ja dominant). Lugu peab olema lühike. Selliste piirangutega jäi veel 101 erinevat varianti + veel tosin.
Üllataval kombel valisid kõik rootsikeelsed pealkirjad oma loomingu aluseks. Anna ja Hanna kasutasid klaverit armastuslaulu esitamiseks. Elin ja Elina laulsid a capella sõprusest. Henrik ja Viktoria võtsid kitarri, et laulda lugu varemkiusatud poisist, kes hiljem kõik ülbikud maha nottis.
Hillevi, Sanrda ja mina kasutasime ainsa instrumendina hääli. Meie pealkiri oli "Hålla masken", mis tähendab "Poker face" ja eestikeeles siis "Pokkeri nägu". Kasutasime nö poistebändivõtet, kus üks laulab soolot ja ülejäänud mängivad saatebändi. Olin vist tšello.. Tegime väikese koreograafia ning võtsime šnitti ingliskeelse laulu meloodiast. Esituse tuumaks jäi, et ainsateks sõnadeks see pealkiri jäigi. Häälitsedes võib ju ka muusikat teha. : )
Mis tuletab meelde, et mu helilooja-töö Elina kirjutatud sõnadele lesib siiani poolikult mapis.
Refrään ja bridge - kus te end peidate?
Sisesed keerlemised
Aastaalguses rääkisime aasta kulgemisest. Hans tõi välja, et kuskil kevadepoole arvatavasti, läheb meil omavahel pingeliseks, sest tulemas on esinemised ning aeg aina surub end peale.
Tere, kevadepoolik!
Pühapäeva õhtul saime sõnumi, et peame iseseisvalt koori läbi viima, sest kõik õpetajad viibivad koolitusel. Kell pool 9 (nagu meil päev tavaliselt algab) oli meid kohal 4/9. Ootasime 10min ja siis veel 5, kuni otsustasime ise pihta hakata. Kuna üks meist neljast tunneb seda noodivärgindust paremini, siis paluti, et ma koorilaulu valla laseks.
Elina ütles keset proovi, et nii nauditav on väikese grupiga proovi teha. Sealt algas edasine..
Lõuna ajal läks lahti arutlus, miks tundus nii parem. Põhiline probleem, mis leidsime: kursusesisene respekti puudumine.
Teatritunnis küsis Emma, kuidas meil läheb ja kuidagiviisi see viis meid tagasi lõunase arutelu juurde. Teatrist sai hoopis usaldusring. Oli nii mõnegi nägu kaetud pisaratega. Tuleb välja, et kõik olid kruvisid märganud või tundnud, aga pidasid seda kõigest enese tähelepanekuteks.
Asjad, mida enamik meist olid märganud - austuse puudumine. See tähendab, et ei arvestata individuaalsete võimetega. Toome näiteks koorilaulu. Osa inimesi omandab repertuaari kergelt, kuid mõnel ei ole muusikaline kuulmine veel kiireks omandamiseks treenitud. Mõni, kes tabab oma partiid, muutub frustreerituks ja näitab seda silmadepööritustega ja puhitustega.
Samuti on tulnud ette olukordi, kus kaaskursuslane võtab omale õpetaja rolli ning teeb märkuse tegemata kodutöö kohta või oskuste kohta. Teiste üle kohut mõistma - selles oleme ka kunnid!
Veel toodi välja, et osa inimeste jaoks justkui kehtiks teistsugused reeglid. Eks kõik ole selliste inimestega pidanud koostööd tegema, kes teevad teiste hilinemisest suure numbri, aga enda hilinemist peavad iseenesestmõistevalt normaalseks. Probleem ei tule hilinemistest, vaid sellele erinevalt reageerimisest.
Ringis istudes tuli välja ka asju, millest enamik meist teadlik polnud. Üks tüdruk on üksi kannatanud .... all. Ma ei oskagi sellele nime anda. Igatahes, saabudes kööki, siis inimesed kas pööritasid silmi või isegi lahkusid, andes seejuures mõista, et ta ei ole seal teretulnud. Teatrietendusel kursaõde tõukas ta julmalt teistele otsa, et lihtsalt endale ruumi saada.. No ja seal olid veel mõned asjad. Tüdrukuga ise ei teeks kärbselegi liiga.
Kui ta seda meile rääkis, siis kaks tüdrukut ei suutnud nutmist jätta. Mina, pisarateta inimene, muutun sellise asja peale vihaseks ja kui eriti vihane olen, siis värisen vihast. Olin pahane, et polnud märganud, mis toimunud on ning pole saanud seda olukorda muuta, et kursaõde sellist jama on pidanud kannatama.
Emma ei saanud seda niisama jätta. Esiteks ta lubas õpetajatega rääkida, et grupis esineb probleem. Teiseks ütles, et kolmapäeval, järgmises teatritunnis, räägime kõigiga läbi, mis jama toimub ning kuidas sellest üle saame.
Esmaspäeval kirjutasime üles punktid, mis peavad saama uueks vundamendiks:
Kolmapäeval alustasime teatrit uue ringiga, kus olid kohal kõik kursuslased, Emma ja lisaks veel meie pea - Hans. Sõnaõigus anti viimasele. Ta rääkis pikalt enda kogemusest ja kuidas meelelahutusmaailmas asi käib. Samuti tõi meile eeskujuks Rootsi multikategelase Lex Bamse: "When you're strong you have to be nice!" Karakter on steroide sööv karuke, kes käitus sõbralikumalt, kui keegi teine, vaatamata sellele, et ta oli tugevam. Selle asemel, et näidata oma tugevust ta hoopis jagas seda. Hans ütles, et järgiksime selle mõmmi motot.
Ma ei hakka isegi kõigest kokkuvõtet tegema, mis Hans tarka rääkis. Polnud kõigega päris nõus (nt et artist võib omale badass-olekut lubada), sest tõin asja tuuma välja.
Miks on oluline, et teema esile kerkis ning olukord, järgides neid reegleid, muutuks?
Loomulikult, et õhkkond puhtamana püsiks ning inimestel oleks meeldiv töökeskkond. Peale selle tuleb täheldada, et meil on siiski loominguline eriala. Meie põhitundides (laulmine, teater ja tantsimine) on hädavajalik olla seda kõike nagu ülalasuvas listis kirjas. Tunnid nõuavad väga palju isiklikku. Kogemused, tunded - need kõik on (loe: peaksid) siin mängus. Inimesed ei saa areneda täisvõimsusel, kui ruumis mingi jama ringi jookseb ning ei saa olla täielikult avatud loometööle.
Nii uskumatu kui see ka ei tundunud, siis pärast viimast vestlust, muutus olukord lausa järsult lahedamaks (leksikon: lahe - mõnus, õdus; kergenenud, pingest vaba, muretu).
Õhus on sõbralikkust, respekti ja mõnusat kerget huumorit. : )
... ning jätkakem niisamuti!
Tere, kevadepoolik!
Pühapäeva õhtul saime sõnumi, et peame iseseisvalt koori läbi viima, sest kõik õpetajad viibivad koolitusel. Kell pool 9 (nagu meil päev tavaliselt algab) oli meid kohal 4/9. Ootasime 10min ja siis veel 5, kuni otsustasime ise pihta hakata. Kuna üks meist neljast tunneb seda noodivärgindust paremini, siis paluti, et ma koorilaulu valla laseks.
Elina ütles keset proovi, et nii nauditav on väikese grupiga proovi teha. Sealt algas edasine..
Lõuna ajal läks lahti arutlus, miks tundus nii parem. Põhiline probleem, mis leidsime: kursusesisene respekti puudumine.
Teatritunnis küsis Emma, kuidas meil läheb ja kuidagiviisi see viis meid tagasi lõunase arutelu juurde. Teatrist sai hoopis usaldusring. Oli nii mõnegi nägu kaetud pisaratega. Tuleb välja, et kõik olid kruvisid märganud või tundnud, aga pidasid seda kõigest enese tähelepanekuteks.
Asjad, mida enamik meist olid märganud - austuse puudumine. See tähendab, et ei arvestata individuaalsete võimetega. Toome näiteks koorilaulu. Osa inimesi omandab repertuaari kergelt, kuid mõnel ei ole muusikaline kuulmine veel kiireks omandamiseks treenitud. Mõni, kes tabab oma partiid, muutub frustreerituks ja näitab seda silmadepööritustega ja puhitustega.
Samuti on tulnud ette olukordi, kus kaaskursuslane võtab omale õpetaja rolli ning teeb märkuse tegemata kodutöö kohta või oskuste kohta. Teiste üle kohut mõistma - selles oleme ka kunnid!
Veel toodi välja, et osa inimeste jaoks justkui kehtiks teistsugused reeglid. Eks kõik ole selliste inimestega pidanud koostööd tegema, kes teevad teiste hilinemisest suure numbri, aga enda hilinemist peavad iseenesestmõistevalt normaalseks. Probleem ei tule hilinemistest, vaid sellele erinevalt reageerimisest.
Ringis istudes tuli välja ka asju, millest enamik meist teadlik polnud. Üks tüdruk on üksi kannatanud .... all. Ma ei oskagi sellele nime anda. Igatahes, saabudes kööki, siis inimesed kas pööritasid silmi või isegi lahkusid, andes seejuures mõista, et ta ei ole seal teretulnud. Teatrietendusel kursaõde tõukas ta julmalt teistele otsa, et lihtsalt endale ruumi saada.. No ja seal olid veel mõned asjad. Tüdrukuga ise ei teeks kärbselegi liiga.
Kui ta seda meile rääkis, siis kaks tüdrukut ei suutnud nutmist jätta. Mina, pisarateta inimene, muutun sellise asja peale vihaseks ja kui eriti vihane olen, siis värisen vihast. Olin pahane, et polnud märganud, mis toimunud on ning pole saanud seda olukorda muuta, et kursaõde sellist jama on pidanud kannatama.
Emma ei saanud seda niisama jätta. Esiteks ta lubas õpetajatega rääkida, et grupis esineb probleem. Teiseks ütles, et kolmapäeval, järgmises teatritunnis, räägime kõigiga läbi, mis jama toimub ning kuidas sellest üle saame.
Esmaspäeval kirjutasime üles punktid, mis peavad saama uueks vundamendiks:
- I want to feel respected (in everything), safe (to be creative), accepted (as I am);
- I want to feel able to do wrong;
- I don't want to feel judged;
- Don't point out my weaknesses, I know them already;
- WE DON'T HAVE TO BE FRIENDS, BUT WE HAVE TO BE FRIENDLY!
- If you don't follow those, I will respectfully tell you!
Kolmapäeval alustasime teatrit uue ringiga, kus olid kohal kõik kursuslased, Emma ja lisaks veel meie pea - Hans. Sõnaõigus anti viimasele. Ta rääkis pikalt enda kogemusest ja kuidas meelelahutusmaailmas asi käib. Samuti tõi meile eeskujuks Rootsi multikategelase Lex Bamse: "When you're strong you have to be nice!" Karakter on steroide sööv karuke, kes käitus sõbralikumalt, kui keegi teine, vaatamata sellele, et ta oli tugevam. Selle asemel, et näidata oma tugevust ta hoopis jagas seda. Hans ütles, et järgiksime selle mõmmi motot.
Ma ei hakka isegi kõigest kokkuvõtet tegema, mis Hans tarka rääkis. Polnud kõigega päris nõus (nt et artist võib omale badass-olekut lubada), sest tõin asja tuuma välja.
Miks on oluline, et teema esile kerkis ning olukord, järgides neid reegleid, muutuks?
Loomulikult, et õhkkond puhtamana püsiks ning inimestel oleks meeldiv töökeskkond. Peale selle tuleb täheldada, et meil on siiski loominguline eriala. Meie põhitundides (laulmine, teater ja tantsimine) on hädavajalik olla seda kõike nagu ülalasuvas listis kirjas. Tunnid nõuavad väga palju isiklikku. Kogemused, tunded - need kõik on (loe: peaksid) siin mängus. Inimesed ei saa areneda täisvõimsusel, kui ruumis mingi jama ringi jookseb ning ei saa olla täielikult avatud loometööle.
Nii uskumatu kui see ka ei tundunud, siis pärast viimast vestlust, muutus olukord lausa järsult lahedamaks (leksikon: lahe - mõnus, õdus; kergenenud, pingest vaba, muretu).
Õhus on sõbralikkust, respekti ja mõnusat kerget huumorit. : )
... ning jätkakem niisamuti!
Luumi tuli maaha ja haigeks jäin ma.. Paaar vääikest haigemoega nüüd tantsi' ei saa.
Olen väikeses palavikus ja sinusiid kergelt külastab. Meie kursuse üheksast tudengist on ainult 1 päris terve, ülejäänud jagavad külmetuse baktereid või muud toredat. Tänahommikune jazz-tants oli ülileebe, võib ehk isegi joogaga võrrelda. Siiski mitte päris. Seetõttu kolmekesi ometigi istusime tunni maha - õõõõõhh, kui külm!
Veider oleks ka lihtsalt voodis lamada, sest 24/7 viibin nagu nii koolis, miks siis mitte vähemalt osaliselt kaasa teha. Võib öelda, et hommikuse tantsutunni istusin maha ning plaanin homse "staging" 'i täiesti vahele jätta. Haigena olles tuleb vältida füüsilist koormust, et keha saaks taastuda ja samuti hoiduda stressirohketest tegevustest. Nii võib piirduda nädalaajase tõbitsemisega ning vältida kaks kuud uimasust.
Päevakohane artikkel SIIT.
Õpetajad on väga mõistlikud sellisel haiguseperioodil. Teised kursused paistavad terved olema, seega me võime enda kursuse ümber nimetada tõbisteks.
Veider oleks ka lihtsalt voodis lamada, sest 24/7 viibin nagu nii koolis, miks siis mitte vähemalt osaliselt kaasa teha. Võib öelda, et hommikuse tantsutunni istusin maha ning plaanin homse "staging" 'i täiesti vahele jätta. Haigena olles tuleb vältida füüsilist koormust, et keha saaks taastuda ja samuti hoiduda stressirohketest tegevustest. Nii võib piirduda nädalaajase tõbitsemisega ning vältida kaks kuud uimasust.
Päevakohane artikkel SIIT.
Õpetajad on väga mõistlikud sellisel haiguseperioodil. Teised kursused paistavad terved olema, seega me võime enda kursuse ümber nimetada tõbisteks.
Saage terveks, olge terved, jääge terveks!
2/08/2012
Hommikune öökulli-post otsa ees
Tere, Ragne!
Me polnud ammu kohtunud ja tundsin Sinust puudust. Tahtsin teatada, et täna hommikul tulin peidust välja, võtsin ka härra Palaviku seekord kaasa - seltsis segasem. Loodan, et naudid meie külaskäiku.
Palavalt tervitades,
Sinu Sinusiid
PS! Antibiootikumide peale ära see aasta raha raiska, suhtun neisse neutraalselt.
Me polnud ammu kohtunud ja tundsin Sinust puudust. Tahtsin teatada, et täna hommikul tulin peidust välja, võtsin ka härra Palaviku seekord kaasa - seltsis segasem. Loodan, et naudid meie külaskäiku.
Palavalt tervitades,
Sinu Sinusiid
PS! Antibiootikumide peale ära see aasta raha raiska, suhtun neisse neutraalselt.
2/06/2012
UUDISED, mis viivad jalad alt
On olemas häid uudiseid ja on olemas väga häid uudiseid. See ületab need mõlemad kaugelt.
Me saame jälle kokku!
Me saame jälle kokku!
iCall in da house!!
:D
 |
| iCall: Mari (rütmikitarr, laul), Leevi (elektrikitarr), Samuel (kahon), Maria (klaver) ja vb nüüdsest ka Mattias (basskitarr) : ) |
"Please hear my prayer tonight: drop the world and hold her.."
Mari saatis selle loo jaanuaris, kui koos Tallinnas peatusime. Veetsime seal mõned päevad, et teenida inimesi oma muusika anniga. Meid oli seal veel.
Mari saatis selle loo ja ütles: "Selle looga tulid sina mulle meelde." Kuulasin täna seda uuesti ja mulle tulid hoopis meelde need armsad ja säravad tüdrukud lastekodust, keda mul oli rõõm taas kohata detsembris.
Nimelt käisime Jordani koguduse noorte ja lastega andmas jõulukontserti Põltsamaa ja Lustivere hooldekodudes ning Siimusti lastekodus. Iga koht oli isemoodi eriline ja mõjutas meid erinevalt.
Lastekodus sain jällenägemise osaliseks tüdrukuga, keda tundsin juba tema lasteaiapäevadest. Ta oli siis umbes viiene. Kuna minu emal on laste ja lasteaiaga alati mingi side olnud, siis ta aeg-ajalt asendas kasvatajaid meie kohalikus lastemajas. Vahel läksin teda pärast kooli nö abistama. Mulle omaseks said kaks elurõõmsat, kuid tagasihoidlikku noort tirtsu - Kadri 3ndast rühmast ja Anne-Mai 6ndast rühmast.
Anne-Mari on see tüdruk, kes nüüd koos oma õdedega lastekodus elab. Milliseks suureks ja ilusaks neiuks ta on sirgunud! : ) Tuletasime meelde, kuidas ta lasteaias mul aina jalaotsas rippus ning avastasime, et sellest on palju aega möödunud.
Lugu, mis esitasin Maria (võrratu klaverivirtuoos!) ja Maritaga (tundliku südamega viiuldaja!). Pärast meie esitusi valmistusime kuulama nende lugusid. Anne-Mai oli just selle loo esitamiseks valinud. Selle loo teinegi esitus tundelise tüdruku jaoks ilma pisarateta saanud. Lõpuks esitasime laulu koos. :)
Tõelised laululinnud kokku sinna tare alla pandud - Anne-Mari, Viktoria, Kristiina, Karin ja neid sirguvaid daame on veel (oh, oleks mul vaid nimedele parem mälu). Laulsime, rääkisime ja naljatasime. Lõpuks, kui oli äramineku aeg, piirasid tüdrukud mu lihtsalt ümber ja ütlesid teistele rahulolevalt: "Ei, Ragne jääb siia!". Ma küsisin selle peale, et mida ma siin tegema hakkan, pealegi pean Rootsi tagasi õppima minema. Viktoria ütles nagu oleks vastus iseenesestmõistetav: "Hakkad meil muusikaõpetajaks!"
Mu 11-aastane õepoeg Samuel oli ainsana meie omadest tuppa jäänud. Ta ütles, et valvab, et ikka nendega koos tagasi läheksin. Tüdrukud ei lasknud meil Sämmiga uksest enne välja minna kui: "Sa pead lubama, et sa tuled tagasi. Sa pead! LUBA!!" ..ja seda ma tegin, ma lubasin, et lähen tagasi.
Lugu kuulates tulid meelde need säravad tšikiitad ja lubadus. Mõtlesin, et võib-olla on võimalik juba kevadel minna. Eriti veel seetõttu läheb kiireks, et Anne-Mai saab peagi lapsendatud ning järgmine aasta ta on juba oma uue pere juures. : )
Koht, kuhu minna, anda ja saada märkamatult palju..
Selgelt mäletan hetke lastekodu külaskäigust, aprill 2011. Väike Angela on pugenud Mari sülle ja ütleb: "Võta mind kaasa!"
Paar aastat tagasi toodi lasteaeda umbes aastane Karl-Hendrik. Nädalavahetusel pole ju seal peaaegu kedagi. Minu ema tõi väikse poisi meie juurde. Väike-mees sobis kõigiga. Pildike silme ees: Karl maitses turvalist und tugevate meeste - isa ja vend - vahel, kui viimased telesaadet nautisid. Ausalt öeldes olin väga õhinal, sest selline nunnu väikevend oleks küll päikese rolli täitnud.
Kuid varsti tulid talle sotsiaaltöötaja järgi ning ta sai ema juurde tagasi..
Ja esimene lugu mängib end juba 87ndat korda, aga ikka sama kõlaga - lootus.
Mari saatis selle loo ja ütles: "Selle looga tulid sina mulle meelde." Kuulasin täna seda uuesti ja mulle tulid hoopis meelde need armsad ja säravad tüdrukud lastekodust, keda mul oli rõõm taas kohata detsembris.
Nimelt käisime Jordani koguduse noorte ja lastega andmas jõulukontserti Põltsamaa ja Lustivere hooldekodudes ning Siimusti lastekodus. Iga koht oli isemoodi eriline ja mõjutas meid erinevalt.
Lastekodus sain jällenägemise osaliseks tüdrukuga, keda tundsin juba tema lasteaiapäevadest. Ta oli siis umbes viiene. Kuna minu emal on laste ja lasteaiaga alati mingi side olnud, siis ta aeg-ajalt asendas kasvatajaid meie kohalikus lastemajas. Vahel läksin teda pärast kooli nö abistama. Mulle omaseks said kaks elurõõmsat, kuid tagasihoidlikku noort tirtsu - Kadri 3ndast rühmast ja Anne-Mai 6ndast rühmast.
Anne-Mari on see tüdruk, kes nüüd koos oma õdedega lastekodus elab. Milliseks suureks ja ilusaks neiuks ta on sirgunud! : ) Tuletasime meelde, kuidas ta lasteaias mul aina jalaotsas rippus ning avastasime, et sellest on palju aega möödunud.
Lugu, mis esitasin Maria (võrratu klaverivirtuoos!) ja Maritaga (tundliku südamega viiuldaja!). Pärast meie esitusi valmistusime kuulama nende lugusid. Anne-Mai oli just selle loo esitamiseks valinud. Selle loo teinegi esitus tundelise tüdruku jaoks ilma pisarateta saanud. Lõpuks esitasime laulu koos. :)
Tõelised laululinnud kokku sinna tare alla pandud - Anne-Mari, Viktoria, Kristiina, Karin ja neid sirguvaid daame on veel (oh, oleks mul vaid nimedele parem mälu). Laulsime, rääkisime ja naljatasime. Lõpuks, kui oli äramineku aeg, piirasid tüdrukud mu lihtsalt ümber ja ütlesid teistele rahulolevalt: "Ei, Ragne jääb siia!". Ma küsisin selle peale, et mida ma siin tegema hakkan, pealegi pean Rootsi tagasi õppima minema. Viktoria ütles nagu oleks vastus iseenesestmõistetav: "Hakkad meil muusikaõpetajaks!"
Mu 11-aastane õepoeg Samuel oli ainsana meie omadest tuppa jäänud. Ta ütles, et valvab, et ikka nendega koos tagasi läheksin. Tüdrukud ei lasknud meil Sämmiga uksest enne välja minna kui: "Sa pead lubama, et sa tuled tagasi. Sa pead! LUBA!!" ..ja seda ma tegin, ma lubasin, et lähen tagasi.
Lugu kuulates tulid meelde need säravad tšikiitad ja lubadus. Mõtlesin, et võib-olla on võimalik juba kevadel minna. Eriti veel seetõttu läheb kiireks, et Anne-Mai saab peagi lapsendatud ning järgmine aasta ta on juba oma uue pere juures. : )
Koht, kuhu minna, anda ja saada märkamatult palju..
Selgelt mäletan hetke lastekodu külaskäigust, aprill 2011. Väike Angela on pugenud Mari sülle ja ütleb: "Võta mind kaasa!"
Paar aastat tagasi toodi lasteaeda umbes aastane Karl-Hendrik. Nädalavahetusel pole ju seal peaaegu kedagi. Minu ema tõi väikse poisi meie juurde. Väike-mees sobis kõigiga. Pildike silme ees: Karl maitses turvalist und tugevate meeste - isa ja vend - vahel, kui viimased telesaadet nautisid. Ausalt öeldes olin väga õhinal, sest selline nunnu väikevend oleks küll päikese rolli täitnud.
Kuid varsti tulid talle sotsiaaltöötaja järgi ning ta sai ema juurde tagasi..
Ja esimene lugu mängib end juba 87ndat korda, aga ikka sama kõlaga - lootus.
2/05/2012
Täna tsiteerime raamatut:
"Iga kord, kui sa tunned, et oled eksinud ja ebakindel, mõtle puudele, tuleta meelde, mismoodi nad kasvavad. Tuleta meelde, et rohkete lehtede ja väheste juurtega puu võib maha tirida väikseimgi tuulehoog, kuid paljude juurte ja väheste lehtedega puus voolab mahl vaevaliselt. Juured ja lehed peavad kasvama proportsioonis, sa pead olema asja sees ja nendest üle, ainult nii saad sa pakkuda varju ja kaitset, ainult nii saad sa õigel aastaajal kanda õisi ja vilju.
Ja siis, kui sinu ees hargneb mitu teed ja sa ei tea, millist mööda minna, ära vali huupi, vaid istu ja oota. Hinga nii sügavalt ja usaldavalt, nagu sa hingasid ilmale tulles, ära lase end eksitada, oota ja oota veel. Ära liiguta, ole vaikselt ja kuulata oma südant. Kui ta sulle siis räägib, tõuse püsti ja mine, kuhu tema sind kutsub."
Ja siis, kui sinu ees hargneb mitu teed ja sa ei tea, millist mööda minna, ära vali huupi, vaid istu ja oota. Hinga nii sügavalt ja usaldavalt, nagu sa hingasid ilmale tulles, ära lase end eksitada, oota ja oota veel. Ära liiguta, ole vaikselt ja kuulata oma südant. Kui ta sulle siis räägib, tõuse püsti ja mine, kuhu tema sind kutsub."
Susanna Tamaro „Mine, kuhu süda sind kutsub“
2/02/2012
2/01/2012
Subscribe to:
Posts (Atom)