Take me home country roads

Olla korralik või mitte olla korralik - selles on küsimus! Vähemalt see oli minu täna hommikune küsimus. Meie tantsuõpetaja käis just operatsioonil ning ei saanud täna tundi andma tulla. Sellegi poolest oli ülesanne iseseisvalt harjutada. Tükk aega mõtlesin ja lasin alarmil ikka veel tiriseda. Seekord jäi korralik peale ning ajasin end üles.
Tegin hea otsuse, sest Hans saatis sõnumi, mille sisu oli umbes selline, et ta ise tuleb umbes 9 aeg võimlasse, et meie pärastlõunast trippi arutada. Jah, ma sain saadetud SMS-ist aru! : )

Magnus, musta peaga vasakul, meie teatriõpetaja

Teist õppeainet võib vist nimetada teatri tunniks. Nimelt meie õppejõud Hans on muusikali "Harry Oliver" üks autoritest ja seetõttu avaneski võimalus sõita Kramforsi ning muusikali proove näha. Olime proovis ligi 4h, aga seda aega ei saa võrrelda eilse 1h monoetendusest. Kogu tegevust oli põnev jälgida: vaadata tantsjaid, kuulata laule, proovida tuttavaid rootsikeelseid sõnu ära tunda. Peale selle on üks peategelasi ka meie teatriõpetaja, kes seni pole meile tunde andnud just selle etenduse tõttu.

Keset proovi ma oleksin põrandale kukkunud, kui ma just istunud poleks. Lava peal dekoratsioonidega askeldas üks kutt, kes oli VÄGA ühe sõbra moodi. Vot see oli alles üllatus!

Pärast proovi istusime taas maha, aga seekord pizzarestorani. Hanna, Victoria ja mina aga lahkusime peagi meeldivast seltskonnast, sest avastasime "Dollar Store"'i lähedalt. Hea pood, sest siinne olemine sai kohe kodusemaks muudetud. : )
Poes  helistas mulle keegi rootsi numbrilt. Hakkasin siis rootsi keelt pudistama, aga vastu kõlas hoopis: "Tere, kas Ragne?". Tegemist oli Eesti naisega, kes Holast 20km eemal elab. Tema ja ta abikaasa (kes möödund aastal suri) on ikka läbi käinud Eesti stipendiaatidega. Ta ootab mind omale külla siis kui võimalus tekib ning käskis helistada, kui mingi mure või probleem on, sest ta meelsasti aitab. Ta helistab varsti jälle, et lihtsalt uurida kuidas mul läheb. Väga armas naisterahvas. : )

Meie tänaseks autojuhiks oli Sandra: üks hull tšikk, kes remondib autosid, laulab, tantsib, huumor üle prahi - you would love her! Tagasisõidul tegi ta imeliku peatuse kuskil metsa ääres. Keegi autost ei saanud aru, mis toimub. Sandra aga ütles kelmikalt: "It's your time to drive, Ragne!" Mida asja, eks?! Tüdrukutel tagapingil polnud muud võimalust, kui istmest hakata kõvasti kinni hoidma ning sõit algas. Loomulikult pidasid nad mind veidi hulluks sõitjaks, sest näitasin Eesti liikluskultuuri (loe: sõitsin, nagu vend õpetas!), mis tähendas, et ületasin kiirust ka. Tüdrukud pöörasid tähelepanu liiklusmärkidele, kuid selle peale ütlesin vaid: "I can't read swedish!" :D
Tegelikult polnud asi nii hull, olen korralik sõitja nii Eestis ja siin pole ka liiklemist muutnud. Hea oli üle pika aja jälle roolis istuda. : )

Õhtul tuli meelde laulu harjutada. Lõpuks sain veidi lähedale võrkpallile. Saalist leidsime mini-volleyballi ja mingisuguse minivõrgu ka. Aga seegi hea. Mängust püüdsid meid kinni kamp kutte, kitarrikotid seljas, ja käskid laulma minna. Tuli sõna kuulata ja jämm võis alata.
Tuleb mainida, et mu pea valutab juba muusikaliproovist peale ning selletõttu ei suutnud ma kaua bändiruumis olla.. Aga rõõmustan, et pole külma saanud, nagu enamik kursakaaslasi.


Tundub, et ma ei ole ainus, kelle sõbraks on Google-translation. Mu vana sõber Ungarist küsis täna: "Kas sa abiellud minuga?" Imekombel on küsimus isegi korrektselt tõlgitud. : )

Peaksin nüüd iseseisvalt rootsi keelt ka õppima, aga seda pole veel ette tulnud. Laisk kodus, laisk mujal!


Oh, mu pea!

Jälle kirjutamiseni