 | |
| Part või lehm ?! Pole vahet, aga igatahes mitte balleriina | veel! |
Esimene tund algas alles 10.00 ja selleks oli ballett. Esimest korda õige õpetajaga. Milline postiivne karakter! See klassikaline ning kontemurdev tantsustiil on meilgi väga raske, aga ometigi nii põnev, et lihtsalt peab nautima. Kujutan ette, et võisin päris pardi moodi paista, kui sammusin Elina, kes on balletti õppinud juba mitmed aasta, kõrval. Aga loomulikult seda lõbusam!
Pärast lõunat ootas meid teater. Mitte tund vaid monoetendus. See kestis veidi üle tunni aja. Hiljem kohvimasina taga ütles fotokursuse õppejõud, et teater tundus kestvat kuskil 27h. Selle peale hakkasin naerma ja ütles: "What do you think I felt?!" :D Ega peale naermise enam öelda polnudki. : )
Kuna etendus oli üllatus-üllatus rootsikeelne, siis polnud mul muud märgata kui näitlejanna omadusi. Eks ma siis leidsingi, et tal on nunnud varbad. : ) See aeg seal tundus tõesti pikk. Mu mõtted läksid lendu ning üks hetk tabasin end mõttelt, et soovin kudumistarbeid. Loodan, et ema saab saata, sest mul tekkisid ideed, mida mu jämedad näpud jälle teha kibelevad. Eks selle etenduse ajal mu omad eestlased mu oma väikses peas lendlesidki..
Üks põnev hetk oli seal pimedas saalis ometigi. Nimelt sain ühest lausest aru ja selleks oli ingliskeelne "I love you, baby!". Mina olin täiesti vaimustatud ja hakkasin naerma, aga teised millegipärast olid nii tõsised, et ei jaganud üldse matsu. Loomulikult olin mina see, kes midagi ei jaganud. Tegu oli vanglas kinni istuva naisega, kes rääkis seal olles, kuidas teda oli reedetud, kuidas süüdi lavastatud. Lause, mille mina ära tundsin, oli öeldud tema kavaleri poolt hetkel, mil palus, naisel end lasta süüdi mõista. Nii palju siis huumorist teatrist.
Nagu Henke lubas nii ta ka tegi; naised said poodi. Õnneks avastasin enne ärasõitu, et mul on kaasas ainult ostunimekiri ja toakaart, millega poes küll maksta ei saa - jooksuga raha järgi! Kui jõudsin auto juurde, siis sain tundma Rootsi kombeid: kui näed kollast autot, siis löö kedagi. Päris armas, sest minu käsivarrel laiutab küll üks mahlane sinikas. :P
Küll poes alles kurdeti, et kaasa on võetud aeglased. (Tuletab meelde seika Tln-s või kuidas?!) Õnneks polnud mina seekord see kõige "uimerdavam", vaid šopinguhull oli Elina, kes käis kahe ostukäruga, blokkides kõigi teed. Tuleb tunnistada, et minugi ostukäru oli ülekuhjatud ning asjad lihtsalt kukkusid järjest põrandale..
Sattusime Elinaga kartulikrõpsu leti juurde. Elina ütles, et ma söövat liiga vähe rasva ja peaksin omale krõpsu ostma. Kes siis sellisest soovitusest mööda vaatab?! :D Kuna ta on ka mu nö isiklik treener (tantsutenn), siis tuleb ju nõu kuulda võtta ja teha, mis ütleb.
Kassas tahtsin pikali kukkuda, kui summat nägin. Mul hea meel, et siin enda raha eest elama ei pea ja seda alles Eestis pean tegema hakkama. Hinnad on ikka väga krõbedad. Loodan, et ei pea nii pea poodi minema.
Kõige hullem oli kogu kraam autosse saada. Kui enne kukkusid ostetavad esemed ostukorvist, siis sel korral kukkus hoopis Elina kõigi oma asjadega poepõrandale - vaene tüdruk! Kahjuks ei saanud ma teda aidata ka, sest ka minu sülem oli juba täis. Kõik lõppes õnnelikult ning oleme, rahakotid tühjad, kõhud täis, kodus.
JA KUI SA MÄRKAD, MIS ON SUUREM KUI MAAILM
JA KUI SA MÄRKAD, MIS ON SUUREM KUI MAAILM
SEE ON SÜDA SINU SEES
SÜDA SINU SEES
SA AVA SÜDA ENDAS ÜKSKORD TEISTELE!
Leidsin mapi vahelt Cruxi laulu "Killuke maailmast", mis Mari mulle andis. Selline ilus soe laul. Mulle tuleb meelde mingi proovi tegemine Jordanis, kus Mari seda mulle laulis mõnusa mõnitusega. Huvitav, milles asi oli?!
Aga, Mari, ära avalikult ütle, sest millegipärast on mul tunne, et vastus võib piinlik olla.
MA SAIN TÄNA TEIST KORDA VANATÄDIKS! PALJU ÕNNE!!
Väike võimalus on, et saan oma reisi Stockholmi teha koos Ottoga. : )
PS! Nädalavahtusel sai mu esimene juuksuritellimus tehtud, ohvriks kursaõde Anna. Varsti saab minust Sandra ohver..
No comments:
Post a Comment