Jämm!

Tundub, et valetasin. Vaatasin oma homset ajakava ja leidsin, et ees ootab terve päev tantsu. Seega läksin hoopis köögioskusi arendama ning energiat saama. Hiljem juhtusin kokku Hilleviga ning otsustasime minna harjutamisruumidess Mängisin jälle pianisti ning aitasin lugu harjutada. Jäin veidikeseks üksi klimberdama. Järsku siseneses ruumi hoopis Uttu ning patrasime kitarrist ja muidu muusikast. Jonas ja Niklas olid juba rokiruumis. Läksime järgi, mina eesmärgiga, et kuulata.

Kuulasin küll, aga lõpuks tüübid panid mu hoopis laulma. Leidsime noote ning tegime jämmi - see kõik isegi kõlas. Väga äge on teha lihtsalt oma asja, aga samas olla siiski samas loos.. Hea on jälgida inimesi, kes oma mulli juba leidnud. Näiteks Niklas. Ta on muidu väga vaikne ja tagasihoidlik noormees, aga kui ta saab mõne instrumendi (vahet pole millise!) oma käbalate vahele, siis ta justkui avaneks helide kaudu, mida loob. Nii juhtub, kui inimene teeb oma asja! Aga ma pole kunagi näinud nii suurt muutust..

See paneb mõtlema, et tahaks ka lõpuks selle oma asja leida. Aga selle tarvis mulle see aasta ju ka kingiti. Loodan, et vähemalt juuni kuus võin öelda, mis see minu asi on.

Kolme gümnaasiumi aasta jooksul viskasin kord muusika edasiõppimise omale pähe ja siis teine hetk pühkisin selle kiiresti. Lõpus oli see mu peast välja aetud, kuid siin olles veereb see idee vaikselt jälle tagasi. Eks paista, mis sellest hiljem saab.


Uttu tutvustas, et tihtipeale võtavad mehed oma bändi ühe naise, sest tema kohalolek nö taltsutab mehi. Pretty logical! Võib olla ka selle tõttu jäid tüübid tänase jämmiga rahule, ehk teine kord jälle. Mina pidavat laulud leidma ja õiges helistikus. Kutid pole lihtsalt teoorias tugevad, nad pole seda õppinud. Aga selle eest keevitavad nii, et heliseb! : )

Oh, oli alles õhtu!