"IF YOUR DREAMS DON'T SCARE YOU, THEY AREN'T BIG ENOUGH"

Jah, siin ma olen

Õnnelikuna kodus. Nagu poleks ära olnudki, aga teisalt nagu terve igaviku. Kodus on hea olla. Muidugi, mis Rootsi jäi, privaatne maja tiibklaveriga, kus sissepääs 24/7, aga selle saaks kompenseerida Jordani majaga.

Tulemas on jõulukontserti proovid ja esinemised. Lõpuks ometi on avatud ka kirik regulaarsete teenistusega. Proovin ka tubli tädi olla, kes käib õepoegade jõulupidudel ja lihtsalt veedab mõnusat aega juba üpris suurte lastega.

Aa! Esimesel õhtul, kui õe pere lõpuks meile jõudis, oli väike ärevushetk. Nimelt, tuli selgeks teha, kui palju Melissa (1,4 aastat) mind nüüd kardab. Seega, Liisu pandi jalule. Aga mida tema tegi? Tegi päta-päta paar sammu ja ajas käed õieli mu poole, et sülla ronida ja siis naeris oma suure suuga. Olin meelitatud..


Põltsamaa on endiselt sama koha peal, isegi vihmaloigud tegivad samadesse kohtadesse. Koolimaja on sama lärmakas, aga õpilaskond tundub vahetunud olevat. Hea, et oma Liisugi sealt üles leidsime.
Tegime täna Katiga korraliku tutvumis-jalutamise linnas ja ei olnud nagu midagi uut, mida mainida võiks.


Lähipäevadel teeme Jakobiga korraliku õhtu, kus ajame terve maja piparkoogi lõhna täis ning ehime kuuse. Juba varsti ongi jõulud käes ning võib pidustustega seda sünnipäeva tähistada! :)


Hellust ja hoolt!

Jõuluks koju

vajab talveund

-Where is Ragne?

-Probably sleeping..

Nad räägivad, et ei tea kedagi teist nii väsinud inimest näind, kedagi, kes nii palju magaks.. Kõik sai alguse üleeelmine pühapäev kell 6.

a book

11.53 koputus uksele.
Koputaja esimene reaktsioon: "OMG! I'm so sorry, I didn't know you were sleeping!!"
"Ah, it's alright, I was almost up.."


Hea, et koolieelsetel õhtutel hommikuni ei loe..

Kiire-kiire-aeglane-kiire-kiire-aeglane

Laulu, näitlemist ja paalju tantsimist. Kolmapäevl asendus isegi pärastlõunane teater tantsimisega. : ) Little jazzy and little intensive african thing..

Olen andnud mõned klaveritunnid.  See paneb analüüsima liigutusi, mis on lihasmälusse jäänud ning mida enam ei pea mõtlema. Imetlen nende püsivust ja tahet omandada. Üllatusin, kui Hillevi teises tunnis näitas oma tööd antud harjutustega. Wow! Ta ütles ka, et ta harjutas päris palju ja seda oli tulemusest näha. Vinge, kui õhevil ta ruumi sisse astus, et näidata, mis ta ära tegi..

Samuti jagub juuksuriametit. Kursavend, kellel on pikemad juuksed, ütles, et kui annan aimu, mingist ägedast soengust, mis tallegi meeldib, siis ta lubab mu oma juuste kallale. Isegi siis, kui tegu on täiesti lühikese soenguga. Tänu Otto'le tehtud make-over'ile antake mulle üpris vabad käed oma kiharatega. No ja loomulikult juba anti üpris selgelt märku, et pean käärid ka koju kaasa võtma.. Eelmine kord kodus olles lõikasin kuskil 15 pead. Kui sellise arvu sai nädalaga, siis mis pisut rohkemaga ees ootab?


Leidsime kursaõega juba ammu, et oleme vastandid, aga mida aeg edasi, seda enam see kinnitub. Meil on üksteiselt nii mõndagi õppida. Ta on tegelenud tantsimisega kuskil 5.aastasest saati ja mina muusikaga sama kaua. Tema pole muusikamaailmaga kokku puutunud ja mina olen hoidnud tantsimisest nii kõrvale kui võimalik. Seega pärast kooli harime üksteist nö oma alal. Hea võimalus õpetaja-oskuseid arendada. :)


Aa! Ma ei mäletaks, et olen varem klaveritundi õhinaga oodanud. Lõpuks leidsime Hansuga aega. Sain päris kasulikud nipid. Kogemus näitab, et mingi hetk jääb instrumentalist kinni mingisse mängu, millest ise välja ei oska tulla. Kuigi lahendused on enda nina ees ja lihtsad, siis mingi hetk läheb vaja kedagi teist, kes suunab uutele viisidele. Tundub, et must-valge-sõberiga suhted soojenevad ja aastatepikkune vimm ja distants on purunemas..

Tükike kodust - Jõulud 2010 - kõigi olek pildil iseloomustab väga hästi:
isa muhedus, ema jutukus, vanaema tõsidus, venna SEE

Nädala pärast istun pakitud kohvri otsas, piletid näppude vahel..

1 samm tagasi ja 2 edasi

tegelt vist isegi 2 ja pool


It's about changing the view.

A smile was hiding in postbox, it came by airmail..

Laupäeval andsime mini-kontserdi Nylandi jõululaadal. Viimasel hetkel avastati, et sopraneid liiga vähe, seega pidin hakkama noote lugema. Lumest polnud sel päeval enam haisugi, aga sadas vihma nagu Eestiski, tuule kiirus oli piisav, et pluss kraadide juures end ära külmetada. Polnud vist ühtegi, kelle varbad ega sõrmed midagi soojusest mäletanud oleks. Reps oli väike ning taustale veidi lõõri-leod teha oli vahelduseks kena.

Tagasiteel hakkas lund sadama. Alla kukkusid hiigelhelbed, temperatuur langes, õhuliikumine oli sama jäine. Rootsi teed on küll head, aga libeduse eest pole isegi need kaitstud. Pärast mõnda kilomeetrit sõitis meie eesolev auto kraavi. Ehmatusega peatasime bussi (autojuht Anna + Elin W, Hillevi, Elina, mina) ja läksime olukorda uurima. Autos oli ema koos lapsega. Õnnelik õnnetus: keegi viga ei saanud, auto paistis ka korras olevat (kuigi tegu oli kraavist alla sõitmisega). Meie järel peatus veel üks auto, mille juhiks tuletõrjuja. Lahkusime rahus, sest ema ja laps olid nüüd kindlates kätes.

Dear nephew Jakob! Cutie-pie..

Väike värskendus nädaasse. Christina on üks meie tantsuõpetajatest. Esmaspäevane eesmärk on kasvatada lihaseid. Sellest hoolimata tutvusime täna hoopis step-tantsuga.Saame seda värki vist veel korra maitsta..


Täna, tehes asja saabunud posti juurde, leidsin üllatusega, et mulle on saabunud pakk. Jõudis kohale tellitud raamat (Francine Rivers "And the shofar blew"), mis pidi jõudma ajavahemikus 21.dets- 25.jaan. Mõistad mu üllatust? Aga sellisele pisut mudasele päevale oli leid tõesti üks naeratus. Kekseldes õue hakkas veel lundki sadama. Mis saaks veel paremini minna?


LESSON OF FAILURE

“The greatest barrier to success is the fear of failure.” – Sven Goran Eriksson

“If we’re growing, we’re always going to be out of our comfort zone.” – John Maxwell

“If you wait to do everything until you’re sure it’s right, you’ll probably never do much of anything.” – Win Borden

“Courage is the power to let go of the familiar.” – Raymond Lindquist

“Courage is going from failure to failure without losing enthusiasm.” – Winston Churchill

“Every accomplishment starts with the decision to try.” – Unknown

“Success is not final, failure is not fatal: it is the courage to continue that counts.” – Winston Churchill

“Never, never, never, never give up.” – Winston Churchill

“Motivation is what gets you started. Habit is what keeps you going.” – Jim Rohn

“Be miserable. Or motivate yourself. Whatever has to be done, it’s always your choice.” – Wayne Dyer

“You must do the thing you think you cannot do.” – Eleanor Roosevelt

today

“It does not matter how slowly you go as long as you do not stop.” – Confucius

“Everyone who got where he is has had to begin where he was.” – Robert Louis Stevenson

“Fall seven times, Stand up eight.” – Japanese Proverb

“Genius is one percent inspiration and ninety-nine percent perspiration. “ – Thomas A. Edison

“If you do not change direction, you may end up where you are heading.” – Lao Tzu

“I’ve failed over and over and over again in my life and that is why I succeed.” – Michael Jordan

“Don’t let the past steal your present” – Cherralea Morgen

If you want a change, you have to make changes! 



PS! Kaks noort välismaal, üks Hollandis ja teine Rootsis. Samas ajavööndis kehtib sama küsimus: "Kuidas see sõna nüüd eesti keeles oligi?" 

Open heart surgery..

Fake it till you make it?! No, just start making it!

Some things about hair:

That's you!

Ma jätan su maha!

Detsembrikuine teatrietendus lükkub jaanuari, et tükk oleks võimalikult lihvitud ning näitlejad tunneksid end laval kindlalt. Sest vastasel juhul, peaksime lavalaudadele juba järgmine nädal astuma, aga selleks pole meist keegi valmis.

Sel aupäeval esineme Nylandis (meie lähima poega linn - 7km). Tegemist on mingisuguse jõulueelse kontserdiga. Esitusele tulevad 5 laulu, millest 4 siis eelmine nädal kätte saime. Natuke noodist lugemist ja olemas..

Natuke lund ja natuke päikest..

Täna tegin otsuse, et vaikusel ja vaiksel istumisel on lõpp. Ehk siis ma jätan su, Laiskus, maha. Kui siinne on vaikne, siis ei tähenda, et peaksin ise samas tempos hõljuma.


Rääkisin Hansuga ning neljapäeval pärast koorilaulu tuleb meil tuleviku-vestlus (mis kõigil kohustuslik on), kus räägime tulevikus, siinsetest õpingutest ja veel olulistest asjadest, mida ma isegi veel nimetada ei oska. Pärast jutuajamist saan aga kauaoodatud klaveritunni. Mainin, et ma pole varem tahtnud nii väga ühtegi klaveriõpetust nagu nüüd.. Nagu ühes postituses mainisin, siis klaverisaadet pole väga palju õpetatud, seega mõned head nipid-trikid saada selliselt pianistilt nagu Hans kõlab päris põnevalt..

Kunagi pühapäevakooli lastetunnis õpetasin väikestele: "Tee teisele seda, mida sa sa tahad, et sulle tehakse!" Mäletan, et õepoeg veel nädala aja pärast ütles seda sama lauset mulle, kui ma ei ulatanud või andnud talle, mida tema soovis.. Aga see väike lause võiks nii mõnelgi kõrvavahel olla.

Asi läheb nii laiskuse hülgamise kui ka teiste soovide alla..

Selle nädala vabaajakava:
Esmaspäeva õhtul olen juuksur, ehk siis kõigil soovijatel on võimalus lõikus saada.(tahtjaid praegu: 3)
Teisipäeva õhtul olen klaveriõpetaja, ehk siis kõigile soovijatele olen valmis nende oskuste kohaselt näitama tehnikat, õpetama pisut akordikat ning ehk veel midagi, mis neid huvitab. (tahtjaid praegu: 4)
Kolmapäeva õhtul tegelen mütsitellimustega (üks müts 12€ = 110SEK).
Neljapäeval saan ise väikese jutu ja klaveritunni osaliseks.
Reedeseks pean aga midagi välja mõtlema.

Ning loomulikult kasutame aega ka hääletreenimiseks, uute laulude õppimiseks, monoloogiga töötamiseks, väikese treeningu tegemiseks. Juba tükk aega olen mõelnud, et võiks mõned ansabliseaded arranžeerida, ehk oleks nüüd paras aeg ka päriselt tööle asuda..

Selle nädala pealt vaatan, mis järgmise nädala graafikusse lisame või mis seal ära võiks jätta.


Mul on jäänud siin 3 koolinädalat. Kodus on mul ka 3 nädalat. Ma rabelen või tagumiku küljest, aga laiskus olgu kadunud ning asjad saagu tehtud!


PS! Jordani kogudus teeb ka sel aastal jõulukontserti, ainult veidi teisel kujul. Õnneks saan koolist varem tulema kui teised, ning saan ka kaasa lüüa. 21.dets külastame lastekodu, 22.dets hooldushaiglat ning hooldekodu ja 24.detsembril loomulikult kontsert-jumalateenistus koguduses.

We all leave some footprints behind and our decision is which ones. Today, doing my lunch walk, I discovered that mine says "LOVELY".. I thought it was cute!

Lumi tuli maha ja..

..läks küll maa valgeks. Just sel ajal kui neljakesi (Hanna, Anna, Hillevi) kiriku poole tõttasime kell 14.00. Hämmastav, kui hubaselt mõnus võib olla üks väike torniga, kullatud dekoratsioonidega ja puupinkidega kirik. Küünlad - need töötavad!

Mis siis, et jutlusest ja laulusõnades aru ei saanud. Ikkagi oli see mõnus rahu. Inimesed, kes muidu kirikus ei käi, ütlevad tavaliselt, et kirikus on teistmoodi rahu ja harmoonia. Mina ainult nõustun..

Tänase päeva puhul esines teenistusel ka üks bariton ja kõlasid kaunid 4 laulu nii orelil kui kitarril. Kui sõnu ei mõista, siis meloodia ikka kuskile poeb.

Tean, et kodumaad valitseb torm ning kummikud näivad kõige mõistlikemate jalanõudena.. Küll see lumi ka ükskord sinna jõuab.

Jõululaat

50g ja 400g - tütar emaga

Jõulud kolivad aina lähemale. Uskumatu, homme juba I advent (loodan, et kirik on homme lahti). Täna oli vanas taluhoovis korralik jõuluaat. Võiks öelda, et 2 maja täie kauplejaid kokku tulnud. Peale kõnekeele pole Eestiga võrreldes midagi erinevat. Pakuti nii omatehtud leiba, saiakesi, käsitööd, kodumett, teed, lõnga..

Mina ostsin umbes 25 euri eest lõnga! :D
Hanna tellis mult mütsi..

Istusime hubases talumajas, jõime glögi, sõime piparkooke ning saiakesi. Nemad ütlevad "GLÖG" ning peavad meie nimetus "GLÖGI" väga armsaks..


Hakkame kuduma?!

varustus

PS! Ema, kas sa ehk viitsid teha veel ühed mõnusad villased sokid? : ) Ei hakanud laadalt ostma, sest kodukootud on ju palju paremad..

Aga need omatehtud mega-sokid oleks võind küll kaasa võtta..
Tõotab päris külmaks minna

Leid facebooki seintelt

"If you ask yourself why ARTISTS (dancers,singers,musicians, painters or anyone who falls under the artist category) charge "so much" for performances... We don't get paid vacation, we don't get paid sick days, we don't get bonuses for outstanding performances nor for Christmas. We don't have insurance plans nor do we qualify for unemployment. We sacrifice our family on special days so that we can bring happiness to others. Illness or personal affairs are not excuses for a bad performance. Next time you ask, remember that ARTISTS are ARTISTS because of the love of art but that love doesn't pay debts. HAPPY ARTISTS DAY!!!"

Must-valged klahvid, Klassikaline õpetus. Kragisev ranne. Siga-palju noote.

Külas käis tantsja, õpetaja, laulja, helilooja, produtsent ja seda kõike ühes isikus. Milline inspireeriv mees! Oleme teda kolm korda varem näinud - tantsja ja lauljana ehk muusikali artistina muusikalis "Harry Oliver".

Tantsu koha pealt ei hakka ma midagi rääkima, kuigi sellest meie päev koos temaga põhiliselt koosneski. Enne lõunapausi lõppu rääkisime veidi klaverist. Tema avastas enda jaoks klaverimängu 2004. aastal, pärast vanema venna draagilist surma. Ta õppis iseseisvalt klaverit mängima ning püüdis kinni ka harmooniate loomise. Temast sai helilooja. Kevadel tuli välja CD enda kirjutatud muusikaga. Peale selle töötab mees tantsu õppejõuna  Stockholmis "Ballet Akademien" 'is. Arvatavasti võiks tegevuste ja saavutuste listi päris pika kirjutada.

Ta alustas klaveriõpinguid 10-aastaselt, mis kokku kestsid 2 aastat. Käis eraõpetaja juures, kus õppis akorde ning tehnikat selle mängimiseks. 5 aastat tagasi klaverimängu avastades õppis lisaks kuulamise järgi rütmilist tehnikat ning harmoonia loomist.
Seega mees on mänginud praeguseks umbes 7 aastat klaverit. Mina olen õppinud klaverit 2 (eelklass) + 7 (laste muusikakool) aastat. Jätame täna mu kõige nõrgema külje - laiskuse - välja ning oletame, et olin klaveriõpingutes tubli, tark ja andekas ning ei käinud harjutamise asemel hoopis võrkpalli tagumas.
Niisiis. Põhiline õpinguperiood oli 7 aastat laste muusikakoolis. Kuna õppisin lõpuni põhirühmas (tugevamad), siis nägi nädalane tunniplaan välja selline: 2x klaveri tunde, 2x solfeedžo tunde ning 1x rütmika/muusikaajalugu.

Küsin nüüd endalt ausa küsimuse: mida ma oskan? Laste muusikakooli teoreetilised teadmised olen omandanud  üpriski edukalt - seda võib vist isegi pidada mu kõige tugevamaks küljeks muusikas. Mõtlen selle all AINULT teoreetilist poolt, ehk kui 2-osaline solfitöö tagastati, siis akordide ehitamine, intervallide määramine võis olla ilma vigadeta 5+, kuid teine pool (nt diktaadi kirjutamine) väärt kõigest hinnet 2. Meenutades, siis sama juhtus vist lõpueksamilgi..
Kuid liigume edasi. Hindan nüüdseid muusikaajaloo teadmisi kõigest kesiselt: ei mäleta enam täpselt kes ja kus. Nüüd see erialane oskus (ehk ka kõige olulisem?!). Ma saaksin hakkama mängides noodist lihtsamaid klaveripalu ja siin Rootsis olles avastasin (lihtsalt heliredeleid klimberdades), et tehnilises mängus pole ka väga paha.
Kuid tegu on ju klassikalise mänguga. Mida mina sellega peale hakkan? Kuna kirikus oli klaverimängijaid vähe, siis näitas mulle üks naine oma iseõpitud klaverisaadet. Sealt sain stardi laulude saatmiseks mina. Ometigi, ma ei oska oma teoreetilisi saadud teadmisi klaverisaates ära kasutada. Jah, olen aja jooksul ka vähekene improviseerinud ning lihtsalt go-with-the-flow mängimist harrastanud, kuid tegelikult oskus, kasutada kõiki vanu teadmisi, puudub.

Tänane külaline näitas pisut, mismoodi tema mängib ning mis rütmikat mänguks kasutab. Olin hämmastuses, et nii väheste teooriateadmistega nii palju mängida saab. Psh, mida mina siis praegu mängida peaksin oskama?! Ta küsis, kui palju mänginud olen, vastasin, et 7 aastat. "Kas klassikalist?" sain uue küsimuse. Jaatava vastuse peale kostis: "What a shame!" Ei, mitte selleks, et klassikaline hea pole. Loomulikult, see on oluline ja võiks ikka klassikalist mänguviisi õppida. Ma näen aga olulisust õpetada laste musakoolis peale klassikalise mängu ka improvisatsiooni, kuulmise järgi mängimist, muusikakirjutamist, soolode loomist ja veel seda nimekirja täiendada tehnikaga, mida enamus lõpetajaid ka päriselt kasutama hakkaksid.


Leidsin Internetis ringi vaadates Greg Howlett'i saidi, kus ta räägib samast probleemist. Toon välja mõned lõigud:

"Sadly, what I have just described is the way music has largely been taught in the Western world during the last century.  Children start early on the piano, grow up playing classics, go to college to learn to perform harder classics and come out of college with almost no practical skill except to teach other children through the same cycle.

And we wonder why some concert pianists and college music professors cannot just sit down and play "Happy Birthday" without music...

....

Are the classics important to the study of music?  Yes, students should play classical music.  But more importantly, they should be taught the theory behind different styles of music so that they can eventually create their own music.  This is where the breakdown occurs.  Even in college, music performance majors often get only a few classes on composition.  Theory is taught but the practical application of that theory is largely absent from the curriculum.

....

As a musician, you have a much higher calling than just to impress people with your technique. You have the power to affect them in a much more meaningful way—you just might need to learn how."

Minu põhiõppejõud siin mängib siga-hästi klaverit ning õnneks ta lubas ka mõned tunnid anda. Loodan, et väikesed nõuanded mänguks saabuvad varsti.


Tänane külaline sütitas nii mõnegi mu kursakaaslase.  

"Follow your dream, work hard and you can reach it, maybe it takes time but you CAN make it!"

Tema ise on sellele positiivne näide.


Sellegipoolest, kas uskuda?!

Kui uni peale ei tule, siis tuleb lugeda kolmeni ja kui see ei aita, siis lugege poole viieni..

Järgmine save-the-hair-day

Esmalt, kui ma pole Ottot täna kätte saanud ja ta juukseid lõiganud, siis ta oleks homme oma pea žiletiga üle lasknud. Vedas! Aga noh, õnneks on Elina (millegipärast!) nii väga huvitatud, et ta püüdis mind esmalt kinni ja ajas kääre otsima..

Aga hull on Elina lugu. Teda huvitab kõige rohkem, et tal oleks PIKAD juuksed, seega tagaplaanile jääb juuste "tervis". Seega tal on pooldeselga ulatuvad värvimata kiharad, aga VÄGA hooldamata (katki ja kuivad). Esimene viga juustega on lõigata neid liiga vähe nt nagu tema: iga 8 kuu tagant. Teiseks tuleb juukseid ka korralikult harjata. Kolmandaks peale pesemise vajavad pikad kahjustatud juuksed veel üht-teist.

Kui Elina üpris kooli alguses teada sai, et ma lõikan juukseid, ütles: "You'll never cut my hair!" Sest ta ALLES suvel lõikas. Pealegi nagu paljudel neiudel, on ka Elinal hirm juuksurite ees, sest lõigatakse rohkem, kui klient tahab. Kuid õnneks külastasin teda sel ajal, kui Otto ka seal oli. Uskumatu on see, et noormees hoolib juustest palju rohkem kui tüdruk.. Rääkisime Ottoga Elina pehmeks. Ta oli küll toolil veidi nutune, kuid vähemalt saime nõusse.

Lõikasin kuskil 2cm pikkust maha ning siis veidi "redelina". Kuna pikkus mängis suurt rolli, siis pidin ekstra ettevaatlik olema. Peale selle õpetasin tütarlapse juukseid harjama, sealjuures kinkides oma harja, mis ei kahjusta juukseid. Siis tegime väikese juuksemaski kuuri. Vahepeal käis Otto oma kodus, võttes kaasa Elina tavalise šampooni ja vahetas enda salongitoote vastu (meenutagem suurt hinnavahet!). Järgmisena andsin juhiseid, kuidas peaks juukseid kuivatama..

Kui Elina nägi, mis olin juustega teinud, siis polnud seal enam midagi nutust, vaid üks lai kõrvuni naeratus. Kõige suurem rõõm loomulikult, et juuksed alles jätsin ning pikkust väga palju ei muutnudki. Lõpuks lubas mul isegi rohkem võtta. Üllatusest üle saades märkas ka kohest värvimuutust ehk siis kuna olime lisanud veidi vitamiine ja niiskust, siis hallikas blond muutus jälle kollakas blondiks.
Juba pärast mõnda kuud võib ta tunda head meelt oma pikkade ja tervete ilusate kiharate üle. : )

Ma pole saanud mingit koolitust juuste-alal, aga ometigi on mu teadmisi vaja läinud (või ehk hoopis kogemusi?). Pärast selliseid projekte on tunne, et juuksed naeratavad vastu.. Haha! Ma pole hulluks läinud, lihtsalt asi on juuste seisundis.. Juukseid katsudes, mida lõigates ETTE TULEB, õpid tundma erinevust tervete ja ebaterve vahel ning lõpuks võid katsumata teada, millega meil siis järgmiseks tegemist tuleb teha.

Peale nende tuvikeste on veel inimesi, kes varsti mu kääride alla soovivad jäävad..


Ja peale lõikuse küsitakse mult veel klaveritunde.

Tom Jones and his girls

(See vasakpoolne blondiin olen..)

...

My theme song: play C-scale as quick as you can and then end it with FMaj7/C

I can relate

"Singing is literally acting on pitch"

Võnn-võnn ja istmesse kinni küünetatud ehk sõit teatrisse

Kontaktid määravad paljuski. Hans on ju kaaskirjutaja "Harry Oliverile", seega  võtsime koolibussi ja põrutasime juba kolmandat korda seda muusikali vaatama. Seekord oli eriline juba sõidu pärast: mitte kordagi pole sõidu pärast nii palju pabistanud. Seekord usaldati buss Elina hoolde..

Elina on pikkade blondide juustega tantsija ja foodperson. Ta sai load vähem kui kuu aega tagasi. Olud sõitmiseks: pime, udune, libe, ohtlikud kurvid, kohati sademeid. Kui autojuhiks on mu vend, siis mul ükskõik, missugune see tee on, sest ta oskab hinnata teed ja oma sõiduoskusi. Isegi järsemate kurvide puhul võiksin rahulikult tähti vaadata..

Aga eile.. Just in case istusin Elina kõrvale. Põhjus, miks tahtis ise sõita: sõitmine vajab harjutamist. Kas sa lähed sõitmist harjutama, kui sa vastutad peale enda veel 5 inimese eest?
Ei saa ju pahaks panna konarlikku käiguvahetust ning ebasujuvat sõidustiili. Aga see sõit oli lihtsalt hirmus! :D Pealegi autojuhi näost võib ju lugeda, kas ta teab, mida teeb või ta kahtleb oma tegevuses.

Tagasitulles suutsime ära rääkida, et sõidab hoopis Niklas, sest "ta nii väga tahab sõita". Sõit oli teine tera, kuid ei saa väita, et just väga hea. Ka noormees oli veidi ebaleva ilmega. Aa! Kindluse mõttes istusin jälle juhi kõrvale. Aga see oli hea otsus, sest keegi pidi ju kaugtuled sisse lülitama ning lahendama probleemi uduste akendega. Kuid DJ tööd tegin halvasti..

Võib tekkida küsimus, et miks ma ise ei sõitnud?! Ringi käib kõlakas, et ma sõidan nagu autovaras. Kuna Sandra andis mulle paar kuud tagasi oma autoga sõita ning nad tahtsid, et näitan neile veidi Eesti sõidustiili..  Oli vist halb otsus, et nii usinalt olin valmis näitama mitte vanemate naiste sõitmist, vaid pigem omaealiste "tavalist". No eks ma siis lisasin pisut gaasi ning  tegin veidi OHUTUT nalja ka.

Tuleb tunnistada, et eile oleksin peaaegu bussi oma vastutusele saanud tänu Hannale, aga kuna Elina mõistab keelt VEIDI paremini, siis oli ta kiire võtmeid haarama.

Oluline on, et OLEME ELUSANA JA TERVENA tagasi..

Rootsi teater.

Kuna mantli jätmine riidehoidu maksab 30SEK, siis ligi pooled külastajatest võtavad üleriided endaga saali kaasa. Publiku riietus on sama varieeruv, kui Eestis või Lätiski kohanud olen. Üpris tavaline nähtus: teksad koos pisukese pidulikkusega. Päris üles vuntsitud daame ei kohanudki, aga dressidega ka keegi vastu ei jooksnud! : )

Eilne vaatajaskond oli näitlejasõbralik ning elas kaasa väiksemalegi tegevusele. Kuid mis on imekspandav: sulle ei pöörata tähelepanu, kui karjud nagu rokk-kontserdil (pidin ära proovima).

Väga harjumatuna tundus "kohvik". Kui Eesti teatris pakutakse kohvi ja siga-kallist kooki, siis eile pakuti kohvi ja megasiga-kallist krõpsu või kummikomme.. Saalis tundus, et eriti hea mekk on kodust kaasavõetud siidril (inimeste nägudest võis lugeda).

Koolis show-business'iga kokkupuutudes on mu pilk esinemistesse muutunud. Enne võisin tagumiku rahulikult maha potsatada ning nautida etendust nagu iga teine normaalne külastaja. Nüüd aga oman kriitlisemat pilku. Oluline pole ainult valgustatud tegelased, vaid ka taustatantsjate töö (eriti, kui üks neist su oma õppejõud on), valgustus, heli, stseenivahetuste täpsus, lavapaigutus jne jne.. Lavaline muutus palju keerulisemaks, kuid huvitavamaks.



Minge teatrisse ning nautige teiste suurt TÖÖD!
PS! Valige autojuhti hoolega..

Lavaline

2 kuud higistamist ja häälepaelte vägistamist. Tulemus oli täna õhtul ning võib isegi öelda, et jäime rahule. Õppejõud tänasid vägeva õhtu eest, publik elas mõnusalt kaasa ning meie rokkisime tagumikud küljest..

Põhiline küsimus esinejale: Kas närveerisid ka? Minu vastus: ei, enne lava oman ärevat põnevustunnet, mis annab esinemisele hoopis vunki juurde. : )

Tom Jones'i tüdrukud: blondid naerusuud

Eelmiseski postituses kirjutasin veidi lavalisest. Miski muu, mis oli enne või tuleb pärast, ei loe. Ainult antud hetk, just nüüd, just praegu, just siin. Kõik muu on esinemise ajaks justkui välja lülitatud. Lavalaudadele astuvad lava-näod - KEEP SMILING. Tänasel õhtul ei nähtud ühegi isikliku etteastet, seega ainult meelelahutus.
Ja see mõnus väike adrenaliin säilib veel veidi pärast lava taga ja peas keerleb küsimus: "Kas juba saigi läbi?"



Veidi vähem kui kuu pärast uuel laval - teater.
Ja töö jätkub..

Blond ja afro - mõlemat ühe õhtuga

Kell on 10.37 ja ma võiksin veel magada. Miks? See on tükike show-business'ist: hommikul magad ja õhtul rabad tagumiku küljest.

Pärast vaheaega on meie igapäevasesse graafikusse kirjutatud "HÖSTSHOW". Igasugusel viisil treenime end tulevaseks neljapäevaks. Tegime eraldi koreograafia tunde, laulu tunde, ehitasime lava, sättisime kontsertipaika, laulsime veel ja tegime läbimänge. Ärgem unustagem ekstra harjutamisi õhtuti..

Mina jõudsin koolirutiini kolmapäeval, mis teeb kaks päeva hiljem. Või tegelikult, ma jõudsin neist isegi veel hiljem, sest sel päeval jäin hiljaks igale poole, kuhu oli võimalik hiljaks jääda.
Esiteks. Öösel panin siinse kella õigeks ja sättisin alarmi, KUID ma ei vajutanud, et alarm ka hommikul tiriseks. Hommikul ärkasin selle peale, et mu uni oli kuidagi liiga magus, vaatasin kella ning see näitas midagi kümnele lähedal (kool hakkab 8.30). Ise ruttasin üles, kuid kohe varsti helistas Hans (õppejõud) ning küsis, kas ikka jõudsin kohale, et kus olen..
Teiseks. Just sel samal päeval tehti tubadekontrolli: kas hoolitseme oma valduste eest piisavalt hästi ja kas kõik töötab ja kas kõik sobib. Nad alustasin ülevaatamist lõuna ajal, kuid minu toas nad olid kuidagi eriti kaua. Peaksin vist mainima, et nad ei rääkinud ka inglise keelt, aga rootsi keeles olid küll meistrid.. Hans saatis sõnumi, et nad juba alustasid..
Kolmandaks. Kui lõpuks pärastlõunasesse proovi jõudsin vaadati kostüümid üle. Uudishimulikkus tabas neid, kui tuli meelde minu kassi kostüüm. Pidin jälle jooksma koju ning selga toppima selle.. no... kostüümi ja kõik ülejäänud olemasolevad asjad show jaoks ka kaasa tassima.
Neljandaks. Olin ainus, kes reaalselt pidi midagi selga panema ning näitama. Saali astusid sisse mingid võõrad kooliga tutvuvad nooed, kes palusid, et veidi oma show'st näitaksime. No jah.. Teised olid kohe valmis, aga ma pidin jooksma ning KIIRE outfit'i vahetuse tegema. Jõudsin lavalale vähemalt oma soolo ajaks..


Sel esmaspäeval, kui ülejäänud tšikid läksid line-tantsu kobistama, siis jäin hoopis Hansule ja Henkele appi tehnikat üles panema. Seega kogu ennelõunane värk kulus juhtmetele, aga siiski show ettevalmistus.
Niiisiis tänase seisuga, oleme õigel laval saanud end sisse elada poolteist päeva - hea näitaja!


Eile oli meil mingis mõttes PREMIERE. Esinesime õigetes kostüümides, tehtud oli make up ja juuksed nii nagu päris show'l hakkab välja nägema. Valgustuski oli enam-vähem paigas (sellega tegelevad muusika-tehnikuks õppivad õpilased). Publik oli saalis: siinse kooli õpilased ja ka Solleftea'st oli umbes 25 inimest tulnud (vb odavama pileti pärast).

Teisipäeval tegime kokku 3 läbimängu. Üks asi on tantsida tühjale saalile ning teine asi meelelahutada publikut. Kui on kellele esineda, siis tuleb see õige feeling ning keegi justkui valaks energiaga üle. Rabelemine lava taga on meeletu: kostüümide vahetus ning soengu muutus, kõik see peab toimuma mega kiiresti.
Aga lõpuks kui lavale saad, siis ei oma enam tähtsust miski muu kui antud hetk. Isegi see, et eile keegi nuttis oma silmad välja või omavahelised lahkarvamused või see, et vahetult enne lõid oma varba rängalt vastu ust.. Lavale minnes sul on meelelahutaja roll ning publikuni ei tohi midagi lavavälist jõuda. Sa oled seal just praegu ning muu ei loe.. Jah, toimus siga-suur muutus, kui toolid saalis said täidetud.

Esmaspäev oli jällegi täielik OFF-DAY. Nädalavahetus andis tunda, kuid veel oli miski mäda. Pärastlõunal aina ketrasime peformance'id eraldi, kuid vähesed neist töötasid ka tegelikult. Kõige paremini toimis Katy Perry medley. Meie ühistest numbrites puudus energia, hääled ei kõlanud ning väga nadi oli. Tunneme end Bond Medley's väga veidrana ning kohmakana (kes ei tunneks, kui kannad kassikostüümi või paljastad säärt keset lava). Absoluutne katastroof oli Tom Jones'i medley, kus tantsutüdrukud (mina ja Elin W) ei tea samme ega oma laulujuppi ning Henke jaoks on laul kriiskavalt kõrge - kokku väga kohmakas etteaste..
Päev lõppes masenduse rütmis. Läksime oma proovidega üle aja ning miski justkui ei õnnestunud. Ning mida on pärast sellist päeva vaja? Loomulikult lisaproove. Ehk siis pärast väikest pausi hakkasime Wessega jälle pihta. Tõesti, esmaspäeval nägi viha, pettumust, kohmakust, uste paugutamist, pisaraid.. (Ei, mitte mina, sest käitun kui Mrs. Rahu ise)

Aga teisipäeval oli toimunud suur ja positiivne muutus. Selle tõttu Hans kinkiski meile vaba hommikupooliku. : )


Aa! Kuna olen üks Tom Jones'i beibedest, siis minust sai blond! 
AaAa! Kuna olen üks Jackson 5'st, siis minust sai korralik afro-pea!


Mul pole kahjuks pilte näidata ei meie show'st, ega ka tükikest kostüümidest teile näidata. Aga eile olid teiste seas vaatamas ka fotograafia kursuse tudengid koos oma kaameratega. Vaikselt loodan, et nad jagavad oma saaki ka meiega.


Lavaliseni!

Artikkel "Kui tütar lendab pesast .. välismaale"

http://maaltvalja.wordpress.com/lastevanemate-nurgake/kui-tutar-lendab-pesasvalismaale-2/

"Karini meelest on tähtis, et noored oma loomulikust laiskusest ja mugavusest üle saaksid ning läheksid maailma vaatama. Ei pea ju kohe abielluma! Aga seda ütleks Karin siin kodus ka: enne vaadaku laps ikka maailma ja kui on piisavalt ringi käinud, küll siis jõuab ka paigale jääda.
”Lapsed lähevad igal juhul kodust ära. Kas ta läheb Tartusse või Valenciasse – pole kodust äramineku suhtes palju vahet,” lisab ta siis. „Isegi, kui ta samast linnast ära läheb… Kui ka alguses käiakse iga nädal kodus, siis varsti muutuvad külaskäigud harvemaks. Tänapäeval Euroopa raames liikumine ei ole aga lõplik lahkumine, kaugel sellest. Annaks jumal, et see nii jääks!”."

sihtpunkt: Hola

Holast Eesti poole reisisin Ottoga. Leppisime kokku, et vaheajal teavitab mind, et võib-olla sõidame koos ka tagasi. Vaheajal polnud mingit märki tema kirjast ning lõpuks esmaspäeva hommikul sain teate, et ta on juba koolis.

Olen päris halb orienteerumises ning mõte üksi Stockholmis rändamisest ei pane mind just tantsima. Aga siiski - SAVI (tegelikult, selleks hetkeks olin omandanud "pohh, las olla")! Saab, mis saab ja tuleb, mis tuleb. Pealegi, randun Rootsi pinnale 10.00 ning rong lahkub alles 16.25. Aega maa ja ilm.

Minu jaoks oleks loomulik olnud pabistada ka selliste näitajate korral. Ema on ju ikka õpetanud, et terve reis peab olema kindel ja mingit kahtlast passimist lubada ei tohi - kõik tuleb enne selgeks teha.
Teade, et olen üksipäini Stockis ei pannud mind isegi ühtegi kaarti otsima (olgu öeldud, et telefonil pole ka mingit GPRS seadet).


Laevaelamine seekord nagu ette nähtud: neljakohalises B-klassi kajutis. "Toakaaslasteks" olid 2 välismaa naist, mõlemad elavad nüüd Rootsis, üks oli ukrainlane ning igalpool Euroopas elanud, kaasa arvatud Eestis.


Eelmine laevareis nägi hoopis teistsugune välja. Micke oli mu reisi broneerimisega lootusetult hiljaks jäänud. Kruiisil olin reedesel päeval, mis tähendab, et laev on pidutsejatest üle küllastunud. Neljast vagunit enam saada polnud, ka kõik ülejäänud B-klassi kajutid selleks ajaks juba broneeritud.
Oma kajutisse jõudes tabas mind üllatus: kahekohaline aknaga kajut, mis siis tähendab, et tegu A-klassi kajutiga. Vot seda reisi nautisin!


Igatahes.. Rootsi kruiisil ikka üksi reisida on siga-igav! Polnud muud teha, kui fuajees Internetti näpata ning avastada, et peaaegu kedagi pole netis, et niisamagi jama ajada.. Naiss!!


Ometigi tuli kasuks neti-jahil olla, sest seal tutvusin LILLEKESEGA (nii ütleb tavaliselt väikestele lastele, kes päris nime meelde ei suuda jätta). Tegu on siis Eesti pensionäriga, kes töötab Rootsis. Uurisin temalt veidi, et kuidas kõige paremini sadamast rongijaama saab. Tta siis seletas vähekene, aga lõpuks ütles: "Tead, ma saadan su sinna!" Ta oli tõesti Lilleke, taevane kingitus! : )
Astrid (Lillekese tegelik nimi) on sõbrantsi/töökaaslasega Läänemerel loksunud juba ligi 15 aastat. Alati on nad laeval esimesed, kes sisenevad ja väljuvad. Seekord pidin ka mina oma kohvriga olema tund aega enne randumist ukse juures valmis. Lilleke käitus nagu ta oleks mu vanaema, aga mis mul selle vastu olla sai. "Vanaema" käskis  laeva pealt ära osta tunnipileti (36 SEK), sest Rootsis ju bussijuhid ise enam pileteid ei müü.

Lilleke koos sõbrantsiga hoidsid pöidlaid ja varbaid ka, et nüüd linna minnes keegi pagasit ei kontrolliks. Nad vedasid Rootslastest töökaaslastele tax-free tubakat üle lubatud koguste. Sõbralikud eestlased. Nagu Astrid ütles, siis nõukogude aeg ju treenis meid välja..

Sellele töökaaslasele tuli üks mees vastu. Mõtlesin, et on ikka armas küll! Astrid aga ütles, et see uimane mees küll tema abikaasa pole. Sõbrantsi ametlik abikaasa elab Eestis, kuid see rootslane lihtsalt peiks.  
"Võiks siis juba ära otsustada kumba tahab!" Mulle tundus see töökaaslane veidi tõreda, kuid tasase prouaga, AGA vaga vesi, sügav põhi..


Algas väike sõit Lillekesega. Kõigepealt sõitsime bussiga metroojaama. Siis metrooga rongijaama poole. Oluline oli jälgida, et ikka "Vasagatan"'i poole sõidame. Lõpuks The Central'is käskis Lilleke mul küsida peaaegu igalt rongijaama töötajalt, kas see on ikka õige jaam ning kas on ikka kindel, et kõik on õige piletitega ning rongisaabumisega.. Eks kena proua tahtsis veenduda, et jään temast turvaliselt siia maha..

Jõudsime rongijaama veidi pärast 11.00. Oh.. Üle viie tunni ootamist. Selle ajaga näeb paljusid huvitavaid inimesi. Usun, et mul oli ees eriti helge pilk, kui ikka ja jälle inimesed taaskohtusid või hüvasti jätsid (tegemist on üpris suure rongijaamaga, seega sellist inimeste kokku-lahku minemist nägi üpris palju).
Teatritundidest olen õppind tähelepanu pöörama inimeste liigutustele. Mõni käib õlad ees, mõni põlvedega, mõni ebaloomulikult sirgelt, eriti huvitav on jälgida inimesi telefoniga rääkimas. Avastasin veel, et ühest taaskohtumise embamisest võib nii mõndagi aimata nende olemisest.
Rongijaamas ringi vaadates võib ka leida inspiratsiooni igasugustele uutele raamatutegelastele.. Ei, mina ei teinud seda, ma ei oska kirjutada.

Minu eesmärk, pingsalt ringi vaadates, oli hoopis leida sarnane neiu oma mängitavale karakterile. Ma ei leidnud ühtegi sobivat, kuid võisin leida nö puzzle-tükke ning ise fantaasia abil kokku sobitada.


Nii ma siis passisin seal, tegelikult veidi lugesin raamatut ka. Mäletasin, et Alan Marshali teos "Ma suudan hüpata üle lompide" oli kunagi mingil viisil inspireerinud. Miks mitte siis lasta jälle motiveerida mõnest lombist lõpuks üle hüppama..


Pikk rongisõit ja kaks tunnist bussisõitu.. Üks väike inime keset ei-kuskil't. Selle päevaga sai tagumik korralikult laiaks istutud ning inimesed ära vahitud.
Peaks vist veel rohkem reisima hakkama, sest juba selle väikese tripiga (veidi üle 1000 km) avastasin, et maailm ei olegi nii suur, kui kaarti passides mulje jääb.

Uurisin netis veidi ringi ning leidsin programmi, mis viib vabatahtlikud Lõuna-Aafrikasse või Indiasse. Sõidu pead ise maksma, aga sealse elu makstakse kinni ja antakse vabarahagi. Projekt kestab 24 + 4 kuud.
Ärge muretsege, ma ei lähe - see algab juba sellel jaanuaril..



Tahtsin kõigest öelda, et jõudsin turvaliselt tagasi..

"Selleks, et edasi õppida, on vaja teada, kelleks õppida."

Kodu sai läbi

Ja nii lühikeseks see vaheaeg jäigi. Küsiti, kas oli mõnus. Vastus on: absoluutselt!


Jälle laevas.. Täna on laevas kõigest 550 inimest, isegi mingi loteriiloosimine jääb ära.

Koju sõitsin kahekohalises kajutis ja üksi, kuna Micke bronnis piletid väga (loe: liiga) hilja. What an enjoyment! Aga laev oli pungil, sest tegemist oli ikkagi reedega ning see päev on teada-tuntud peopäev.

Nüüd jagan aga neljakohalist kajutit ühe rootsi naisega. Otto mõtles küll, et ta ehk sõidab minuga koos Stockist Holasse, aga täna hommikul tuli välja, et tont on juba seal. Kuna mu orienteerumisvõimed on ägedad, siis ma ikka ei usalda end city's ise sadamast rongijaama otsima.

Rääkisin vähe ühe pensionäriga, kes töötab Rootsis ning üpris palju selle tõttu Läänemerel ka sõidab. Saame hommikul väljumise juures kokku ning ta saadab mu The Centrumisse. : ) Probleem sai lahendatud!

Laeva saabumise ja rongiväljumise vahe on peaaegu 6,5h. Linnas liikumiseks läheb max 2 tundi, seega 5 tundi naudin mõnusalt rongijaamas tehes ei midagi..
Mind ootab ees 4h rongisõitu, siis tund ühe bussiga ning seejärel tunnike teise bussiga. Koju peaksin jõudma 22.40.. Vähemalt olen teadlik, mis "kodus" ees ootab.. : )



Ja head reisi minule..

Nii saabki olema!

Allikas: Põltsamaa ÜG koduleht

Vacker dag i Sverige!

Hommikul 7.25 istusime Elinaga bussi peale suunaga Kramfors'i. Elinal oli sõidueksam. Miks mina läksin? Teisipäeva hommikuti on meil salvestamine, aga ühine projekt on just koos Elina ja Hilleviga. Kuna meie loo instrumentaalne osa on tehtud ning lauluviis veel lõpetamata, siis ei saanud ilma ühegi lülita tööd jätkata.

Terve päev oli mega udune. Väljas oli -1 kraadi ning mainin, et mu talveriided on endiselt päris kodu-kodu-kapis. Külm on! Sel ajal, kui Elina oma sõitu tegi, pidin mina endale ise tegevust leidma. Kramfors on väike linn ning kõik poed on kinni. Õnneks leidsin väikese hubase kohviku. Istusin maha ning nautisin kuuma kakaod ning maitsvaid isetehtud saiakesi (hommikusöök jäi ju saamata). See 45 minutit seal üksi läks märkamatult..

Igatahes, Elina on täna ametlikult lubade omanik. Pärast väikest šopingut tegime jälle väikese bussisõidu ja jõudsime lõunasöögiks koju tagasi.

Teatriõpetaja Magnus oli väga rõõmus, kui nägi, et meil on jälle sära silmis ning pole suremas nagu eelmine nädal. Teatritunde lihtsalt peab nautima!
Tänases tunnis tulid keskendumisel ette raskused. Ma ootan koju minekut nii palju ja see on nii lähedal, et ma ei suuda muud, kui naeratada ning mõelda kojuminekust. Keskendumisharjutused valmistasid erilisi raskusi ning isegi improvisatsioonini jõudes ei olnud mu tähelepanu teatrisse jõudnud. Aga just täna see ei sobinud!
Enne oma detsembrietenduse tekstide jagamist tahtis Magnus meid teise külje pealt näha ning selleks olid tänased imrpo ülesanded kohati depressiivsed.

Minu rolliks sai (jälle!) party-girl, kellel on probleeme alkhoholiga ning mu suur sõbrants mehkeldas mu boy-friendiga. Tegevus toimus peole järgnenud hommikul.. Kuidas sa mängid vihast tegelast, kui sa täitsa üleni naeratad? Polnud muud, kui kasutada naiselikku sarkasmi. Uh, hakkama sain!

Pausi ajal nägin söögisalis Kikit (minu keele õpetaja) ja ütlesin teistele ruttu: "Jag moste talar på svenska, Kiki är här!"  (TÕLGE: "Ma pean rääkima rootsi keeles, sest Kiki on siin!"), sest Kiki ei luba mul inglise keeles nii palju lobiseda, nii palju kui  sõnavara jätkub, ikka rootsi keeles. Sellepeale teised aga jäid esmalt jahmatanult vaatama ning seejärel hakkasid peaaegu hõiskama. Kõige tipuks otsustasid nad, et tänasest jätame inglise keele maha ning mul on aeg rootsi keele peale üle kolida. Minu vastus: "Guys, Jag elskar INTE dig!"  :D (TÕLGE: "Ma EI armasta teid!").

Teatrile järgnes lisa: koor. Laulud on selged ning peas, kuid need pisiasjad vajavad nokitsemist.

Parim asi tänase (vb isegi kogu siinse aja jooksul) on, et leidsin fotokursuselt tüdruku, kes on samuti kunagi võrku mänginud. Seega üle pika aja sai lõpuks võrkpalli-moodi-asjaga palli peksta. : ) Should do it more often!

Uskumatu! Täna, 2 kuud tagasi, astusin esimest korda oma siinse kodu uksest sisse. Mõned mõttes oli see nagu 2 nädalat tagasi ja mõnes mõttes tunduvalt kauem. Oluline on aga see, et mul on jäänud veel 2 koolipäeva ja siis me Ottoga püüame bussi ning põrutame kodu poole!


ESTLAND HERE I COME!

Taylor the latte boy

Ja siis vastus eelmisele laulule:

Zzzz

Raske nädal selja taga. Iga päev pärast koolipäeva kursusega ühised proovid, kas siis tants või koor, mitu tundi. Pärast neid ekstra lisatunde on veel vaja teha individuaalset tööd. Mulle lisandub veel rootsi keele õppimine.. Peale selle öösiti ei saa korralikult magada, sest ärkan lihasevaluga või siis valuga põses - tarkusehammas sööb omale koha.

Igatahes, õhtuti on väikest viisi laiba tunne. KUID järgmine nädal tuleb veel raskem. Mu lihased on aina vihasemad. Nüüd tuli õnneks nädalavahetus, kus kavatsen ainult paigal olla.

Täna hommikul oli väsimusi tipp: magasin tund aega kauem kui äratus, napilt jõudsin hommikusöögile ning lukustasin end toast välja (jätsin kiibi tuppa). Armas!

Pärast kirja-boxi polnud sel kõigel enam tähtsust: leidsin sealt oma kojusõidu piletid! : ) Alustan nädala pärast sõitu kell 7.25 Stockholmi poole (2 bussi + 1 rong), reisikaaslaseks Otto. Rootsi pealinnast väljun laevaga juba Eesti poole 17.45 ning kodus olen 29.oktoober kell 10.00. Kõigest nädal aega veel! : )


Elina hellitab. Mu keha nuttis väsimusest ja näljast. Olin esimese poolt, kuid Elina muretses selle teise vajaduse eest - ta küpsetas mulle pannkooke! Ja siis sain veel veidi massaaži ka. Kõlab ju hästi! : )


PS! Loodan, et Eesti noortel nelipühilastel on Saaremaal sigavinge aeg!

päikene paistab: külm on samal ajal soe

Hommikul rääkisime veidi "HÖSTSHOW"'st ehk sügisetendusest. Mina laulan James Bondi soundtrackide popuriis Madonna "Die another day". Mu kostüümi märksõnadeks on black & crazy. Midagi lateksist või nahast.. Loodan, et mitte. : )

Show'd saab näha 17.november siinsamas Hola's, pileti hind on 270 SEK / 29 EUR (päris kopsakas summa eks) ning see sisaldab ekslusiivset õhtusööki. Arvatavasti teeme sama etenduse ka Sundsvallis ja Sollefteas.

Täna tantsisime küll end hingetuks. Vahel on tunne, et olen programmis "Suveks vormi" mitte lavakunsti ettevalmistaval kursusel. Peaaegu 5 tundi tantsimist. Kuid pean üles tunnistama: päris mõnus on. Tegeleme aina rohkem laulude koreograafiaga, mis novembris publikuni jõuab.

Uudiseid pole. Palju harjutamist ja pikad koolipäevad.



13 päeva veel

Hommikune tervitus!

Aknast paistab härmas rohi ning päike üle asfaldi. Iiiiluus!

Hommikusöök oli täna eriti pikk. Jäime Niklasega juttu ajama päris kauaks ajaks. Ja millest räägivad kaks noort inimest hommikul? Söögist, perekonnast, Jumalast, enesetapust elumõttest, armastusest, special-someone, salvestamisest..


Ta küsis: "Mis sa arvad, mis on elu mõte?"

Nüüd, kallis inimene, kes sa seda loed, missugune on sinu vastus?

Tagasi

Tänasest pidi saama päev nimega "Kõik Puhtaks", aga sai hoopis "Šoping ja Stiil". Hommikusöögil jalutas 'kööki sisse Lena, kes küsis, kes soovib temaga Solleftea'sse minna. Kuna mu külmkapp suundus tühjuse poole, siis ei suutnud ära öelda. Mu september-oktoober taskuraha on käes juba ammu, seega lubasin mõned ilusad väljaminekud, millega lihtsalt peab rahul olema. : ) Üpris 60'ndad..

Tagasi tulles olin üpris ähmi täis, sest mind ootas ees skype-date Mariga. Ei saa jätta mainimata kui super awesome sõbrannaga mina on õnnistatud. Vot sellised vestlused mulle meeldivad!

Kuid süvenenud vestlusesse olin unustanud plaanitud glamuurse õhtusöögi. Mõte oli end üles lüüa ja ühiselt lasta heal maitsta. Sain veel häid vestluseid ning mu hea-väljanägemine tundus ainult mu tuppa jäävat.

Järsku tormasin aga pesuruumi, sest oli unustanud ka sealse toimingu. Tagasiteel oma tuppa märkasin teisi raamatukogus ning otsustasin nendega lõpuks liituda.

Väga glamuurne ja hubane. Jõudsin sisse kui nemad juba koogi kallal olid, aga see oligi parim osa. Mängisime toredat mängu, kus pidi arvama isiksuse. Nagu juba aimata võib, siis umbes 1/3 neist olid Rootsi tegelased - see lisas huumorit. Ja siis lihtsalt tantsida ja nautida head seltskonda. Mmm!

SNÜGT! : )

..

"But would you like to go to a date with him?"

"No, I have a date at home!"

Uut moodi tegemine

Tänasest on aeg midagi teisiti teha. Nüüdsest saab 1/3 häälest spordivahend ning tuleb hakata regulaarselt "kükke" tegema. Laulutunnis Hans ütles, et ta tütrel oli sama probleem, kuid isa sundis tütart tund aega ilma igasuguse emotsionaalse sidumiseta lihtsalt harjutusi tegema. Ta tütar sai murest üle ning nüüd pressib kahte häält omavahel kokku. Mul on lootust!

Tüüpiline nädal:

Esmaspäev
8.30 Kursus klassiruumis (arutatakse nädala plaani ning muud kiireloomulised ideed)
9.00 Kooli kogunemine (nädala uudised ja kellegi ettekanne)
10.00 Koor
11.30 LÕUNA
12.30-15.00 Tants, work-out
vaba-kell Motion (iseseisev treening tund aega)

Teisipäev
8.30 Meedia / muusikatehnika
11.30 LÕUNA
12.30-15.30 Teater

Kolmapäev
8.30 Jazz-tants
10.00 Ballett
11.30 LÕUNA
12.30-15.30 Teater

Neljapäev
8.30 Jazz-tants
11.30 LÕUNA
12.30-15.30 Production (HansOlov'i kord rääkida - etendused, muusikateooria vm)

Reede
8.30-9.00 Individuaalne laulutund
11.30 LÕUNA
12.30-14.00 Staging (igaüks laulab ette nädala töö ning saab näpunäiteid = aeg õppida üksteiselt)


Ilmselgelt on tunnid tasakaalust väljas. Meil on tantsu 8,5 tundi nädalas ja see ei ole lihtsalt karglemine, vaid iga tantsutunni lõpus võid tunda, et oled läbinud maratoni ning peale selle iga lihasegrupp karjub venituse järgi.
Laulu on kõigest 3,5 tundi, millest ise laulad ainult 2,1 tundi. Selle jaoks peab varuma palju individuaalset tööd.
Teatri jaoks on meil 6 tundi. Väga mõnusad, rasked, ajutrampivad, nauditavad lavapealsed ajad.

Kuid nädala plaani võib lisada individuaalse aja, mil harjutame õppejõuta ning need lisatreeningud võiks isegi tunniplaani kirjutatud olla.

+ esmaspäeval 15.00-16.30 tants
+ teisipäev 15.30-18.00 tants
+ kolmapäev 15.30-16.30 koor

Ja ütelge veel, et tulime näitlema. : ) Enne siiatulekut lootsin saada väga palju laulutunde ja võimalikult vähe tantsu ja keskmiselt näitlemist. Mnjaa, kõike ei saa enda tahtmist mööda.
Olen juba varem kirjutanud, mis seis mul tantsimisega on. Seega ei ole see õppimine midagi nii kergete killast, kui esialgu arvata võib. Kuid kõigega tuleb hakkama saada ning taaskord meenutan, et "Learning with smile is learning more!"

Ja täpselt kahe nädala pärast olen juba keset Rootsit oma kodu poole teel..

Imeline esmaspäeva hommik ..

Kõigepealt sain Hansult eile õhtul sõnumi, et need kes esinevad, peavad aulas olema 8.30, aga ülejäänudega saame kokku sealsamas kell 9.
Mõtlesin, et magan kauem (sest ööösiti härra unemati mind normaalsel ajal külastada ei taha) ja jätan ühise hommikusöögi vahele, hoopis tühjendan oma kappi. Kell 8 tuli uus sõnum, millest sain aru, et kellaajad ja asjad on samad, aga tund toimub hoopis muusikatehnikutega.
Umbes sellel ajal, kui olin valmis kõhtu täitma, koputas Hanna uksele ja ütles, et tuleb kiirustada klassiruumi. Olin viimast sõnumit väga valesti mõistnud.,

Ei jäänud muud üle kui mõne minutiga end teiste sekka toimetada. Peale selle hommikuse väänlemise, sain veel ühe üllatuse osaliseks. Kuna Hans ei olnud rahul piltidega, mis fotokursusega tegime, siis otsustas ta koori asemel just TÄNA ise pildistada. Teema oli sama - glamuur..
Siin tulid väledad jalad appi ning tuli kiiresti end järgmiseks photoshooting'uks valmis panna. Kui tunne on nagu auto alla jäänud nirk, siis peab kõvasti vaeva nägema, et valmis olla. Ja ma ikka ei suuda otsustada, kas sain sellega hakkama. :D

Hans oli sättinud valguse ning tal olid head ideed, kuidas pilte võtta. Fotokursuse omad pugesid ka uksest sisse ning aina sihtisid meid välguga..



Aa. See tantsimine. Minu tantsutunni märksõnaks on peapööritus..

Mõni minut tagasi jõudis Amanda tänane pildisadu minugi uksest sisse.

 

Meil on keelatud pidada lemmikloomi. Aga tundub, et ma ei saa midagi sinna parata, et ma reegleid rikun. Mu loomake tuli minuni ise. Peaksin vist korraliku nime ka välja mõtlema, sest ei saa ainult "kärbes" hüüda iga kord, kui kutsun, Koeralgi peab ju nimi olema, ega ei kutsu ju "Koer, koer, lenda siia!"

veel veidi

Täna siis kohalikus kirikus luterlik Jumalateenistus. Väga armas sõbralik õhkkond. Tuleb tunnistada, et peale minu ja Hanna, ei näinud ma ühtegi inimest ilma halli peata. Ei, nüüd eksin! Seesama naine, kellega nädalaid tagasi jõe ääres juttu jäin puhuma, oli oma nunnu tütrega ka seal.
Teenistus oli mõõõnuuus! Neil oli osalt pidupäev, sest kirik on just renoveeritud. Kohale oli kutsutud jazz-bänd "River-BOYS", kus mängisid mehed, kellel vanust üle 50. : ) Aga nad puhusid hästi!

Kahjuks ma ei oska rääkida midagi sõnast, mida jutlustaja-naine rääkis, sest ilmselgelt ei saanud aru. Aga rootsi keel tundub lauldes hoopis lihtsam olema. Ning sain täpselt aru, missuguse laulu ma nüüd avama pean. Tundub, et numbrid on selged!
Polnud mu jaoks tavaline pühapäeva hommik, aga ometi nautisin. : )


Käisime laupäeval vaatamas tantsuetendust "Norrdans". Saime priipääsmed tänu oma tantsuõpetaja Christinale. Tegemist oli moderntantsuga. Ei olnud üldse minu rida, aga hea meel, et veidi oma tantsupilti laiendasin. Aa! Terve teise etenduse hoidsin kõrvu kinni, sest muusika oli räigelt vali ..
Pärast show'd leidsime ühe suuremat sorti kaupluse. Leidsin hiigel-lõngakerad! Ei ostnud, aga plaanisin, sest tõesti sellest ühest pundist jätkuks terve 6-liikmelise pere karupükste jaoks. :D

Veel siinsest šoppamisest. Midagi erilist siinsetes poodides ei leidu. Mõtlen, et midagi, mis oleks täpselt Rootsi asi. Isegi šokolaad Marabou on meil Eestis kohapeal olemas. Siis muidugi Felixi tooted. Mis ma tahan öelda on, et isegi pika otsimise peale ei leia midagi Rootsilikku koju kaasa võtta. Ainus rootsistunud asi on mina ise, mis ma kaasa võtan. Loodan, et sellest piisab..





Nii ja nüüd seda, et

 2 NÄDALAVAHETUST VEEL JA SIIS MA OLEN KODUS!!! :D

Morning glory

Igahommikune esimene alarm kell 7.00. Igahommikune viimane äratus 7.45. Ma pole veel suutnud otsustada, kas äratuseaega peaks edasi lükkama või endiselt hommikuti 5 korda nuppu "SNOOZE" otsima..

Reedesed hommikud on magusad. Tuleb end küll vara üles ajada, kuid voodit tehes võib muheleda, sest varsti umbes tunni aja pärast võib jälle sisse hüpata. : )

Feeling good!

Hommik algas 3-tunnise tantsuga. Esimest korda oli meid juhtimas Marta, kes samuti muusikali "Harry Oliver" tõttu meid varem näinud polnud. Silmnähtavalt oli tegu jazz-tantsuga. Pean nentima, et pool tundi algusest jättis väga kehva mulje. Viga oli tümm-tümm-muusikas. Aga kui asi päriselt pihta hakkas ei saanud enam naeru pidama, sest muusika muutus ja sammudki läksid üha põnevamaks.

Olen nüüd päris aus. Tantsimine pole kunagi minu TO-DO-listi kuulunud. Pole selleks aega olnud ja eriti motivatsiooni ka maast ei leidnud (III klassi rahvatants ole arvestatav!). Seega päris raske on tempot hoida, sest üks meist lõpetas gümnaasiumi nö balleti erialal ning teine on terve elu tantsinud ning siis on veel need, kes on väheke tantsinud. Üksikutega kuulun nimekirja lõppu, kuhu kuuluvad "never danced before". Mis seal ikka, seda lõbusam, raskem ja vaevanõudvam. Vett kulub palju! : )

Meie kursuse pusade selg. Tänasest näeme kõik head välja! : )

Aga pärastlõunal tundsin end kui kala vees. Meid ootas klassiruumis Hans. Esmalt selleks, et arutada novembrikuist moeshow'd, kus olema saab ja mis teemasid kasutame hakkama. Meie repertuaarist leiab filmi "James Bond" muusikat, Katry Perry loomingut ning veel, mida ma kahjuks ei mäleta. Kuid see polnud mu mõnusa olemise põhjuseks.

Hansule tekitas muret muusikateooria vähene tundmine. Osa meie seast pole selle müstilise alaga palju tegelenud, mõned natukene ja vähene hulk veidi rohkem.. Pärast mitte-minu-teemat ehk siis pärast tantsutundi oli päris mõnus sukelduda ainesse, millest nii mõndagi juba kuulnud olen. Eriti muhedaks muutusin, kui taipasin, et Hansu rootsikeelsed seletused olid mulle täiesti arusaadavad, sest muusikakeeles pole rahvus oluline. Siinkohal võin end võrrelda balleriina Elinaga: tema tunneb end muusika tunnis sama moodi kui mina tantsutunnis. Henke aga märkis, et meie tunneme end tantsides siiski paremini, kui Elina noodi-maailma avastades. Jah, meie grupp on üsna tasakaalus ..
Tundub, et minu muusikateadmised on pärast muusikakooli lõppu arenenud. Varem võisin solfi tunnis kirjutada ja transponeerida mistahes ülesandeid, kuid kuulata peaaegu mitte midagi. Täna Hans sundis kõiki kuulama ning ütlema, missuguse akordiga on tegu. Kuna teised olid minu teooriataset hinnanud kõrgeks, siis tegi õppejõud väikse vimpka. Kui näiteks teisele mängis akordi Bb7 iga noot eraldi ja koos umbes 3 korda, siis minule tegi kõigest ühe väikese staccato'lise F#Maj7. Läks seekord õnneks. : )
Ja koduseks tööks jäi harjutada klaveril heliredelit C-duur ning proovida mängida kõiki tänaseid akorde C duurist nagu näiteks C7-5+9. Mis nii viga!


Micke ostab lähiajal mu piletid Eestisse. Juba homme kolme nädalapärast asun teele!
Ei jõua ära oodata ..
 

Hihihi! Ufode poolt kloonitud suppertsikk!

Come out from your room!

Meie tegelik teatriõpetaja Magnus on väga vinge! Tund on energiline ning täis lõbusat tööd. Soojenduseks jobune "Muffin-man" ja lõpetuseks idiootne autosõit - selline on meie teater. : )
Usun, et kõige rohkem meeldib Magnus selle pärast, et meie teatri tunnid on nüüd enamasti inglise keeles, mis tähendab, et absoluutselt kõik saavad tegevustest ja käskudest aru. HÕISSAA!


Tänane improvisatsioon minu karakteri läbi:

Tere, olen 30-aastane Robert, kes tegeleb IT-ga. Ma olen oma korterikaaslastega võrreldes vaikne ning olen pigem eraklik. Täna mingi mõttetult kokku kutsutud koosolekul (tüüp oli punase peapaela pesumasinasse unustanud ning proua Mulle-meeldivad-koosolekud valge pesu muutis värvi) ühistu esinaist oodates jäime ruumi kinni, sest keegi või miski lukustas ainukese ukse. Ka tuled hakkasid vilkuma ning mobiiltelefonid lakkasid töötamast. Samuti tõusis imelikku suitsu, mis ilmselgelt viitas tulekahjule. Mõned sattusid paanikasse, aga mina naersin nende üle. Järsku tuli aga meelde, et nurgas on äravoolutoru. Kutsusun Oscari appi ning avasime põranda. OSSSAAAA! Sellist lehka pole varem tundnud! Esmalt ronisid auku kõige meeleheitlikumad ning proovisid kaka sees väljapääsuni jõuda. Mõnda majaelanikku pidime Oscariga veenma, kuid osa lihtsalt tõsteti auku ning sunniti seal roomama. See haaiiss oli rämee!!! 

Kuid pärast pool tundi paanikat avas korteriühistu esinaine ukse ning vabandas, et oli hiljaks jäänud. Karjusin sita-auku: "Oht on möödas, kullakesed, võite tagasi roomata!". 

Kõik olid õnnelikud, et pesumasin tegelikult töötas ning see väike jama ei huvitanud enam kedagi.

Üks mure siiski on: nad kahtlustavad, et tänased segadused olin mina programmeerinud ..

Täna jämmides avastasid rootslased, et ma räägin rootsi keelt nagu soomlased, mis tähendab, et meenutan neile muumitrolle. Seetõttu lubasid mind Piripiigaks (loomulikult rootsi keeles) kutsuma hakata.. Loodan, et see nali jääb ära! ; )

kodust

Lõpuks sain kätte paki, mis ema nädal aega tagasi posti pani! Mmm, kui hea on kodune kraam. :D Mu "salasahtel" on Eesti maiustusi täis ning võin jälle kuduma hakata.

Prr

Kui külm on, siis mina saan uhkustada: mul on kaasas emme kootud villased sokid, mis on soojad ja peale selle ka ilusad!

Elagu ema! : )

"Kitsal teel pole vangerdamiseks ruumi!"

Hola tähed

Muusikal "Harry Oliver" oli väga vinge. Kimasime juba 2 tundi enne etendust Kramfors'i, et teha üks rämpstoidu tiir. Meile usaldati koolibuss ning juhiks seekord Anna.
Suurem osa publikust moodustasid Hola õpilased ja mingi muusikali akadeemia õpilased. Kas asi on teatris või Rootsis, aga igal juhul tundus viimne kui üks akadeemikutest erilise stiili ja karakteriga. Veel üks kummaline tähelepanek: tulevased muusikaliartistid olid enamik end paarideks jaganud. Mnjaa.. Meil on ainult Henke 10 tüdruku peale. :D

Täna käisime Sollefteå's, linnas, mis andis stipendiumi ja katab kõik mu kulutused. Armas väike linn, mis suuruselt meenutab Viljandit. Käisin koos fotograafia kursuse õpilastega. Nad tutvustasid mulle tavalist rootsi poodi: antiikbutiik. Väikse linna kohta oli neid poode väga palju. Tuleb tõdeda, et palju kasulikku nendes pole, kuid olemasolev on huvitav ja soodne. Tegelikult, kui kodu sisustada, siis ma kohe kindlasti läheksin sinna poodi . See oli vihje sullle, kallis Eesti!

Lena oma leiuga antiikbutiigis : )

Minu saak antiikbutiigist: 

• rootsikeelne Piibel - 10 SEK
• puberaamat (et lihtne lugeda oleks) "Eva & Adam - rõõmsad idioodid" - 10 SEK
• huvitav ja suur mapp nootide tarbeks - 20 SEK
• soe villane kampsun (siin tõotab üpris külmaks minna) - 60 SEK
• kleit - 60 SEK

Kui ma nüüd aus olen, siis läksin linna esmalt saapa-jahile ning teiseks heaks põhjuseks oli Holast lihtsalt eemale saada. Siinsest külast sain päris mitmeks tunniks eemale ja nüüd on hea tagasi olla (vaheldus on mu jaoks alati oluline olnud). Saapaid ikka ei saanud. Tundub, et pean jalavarjud ka unustama, küll siis kogemata just õigete otsa komistan - see on ju šopingu reegel nr 1.
Oleksin peaaegu omale vanamoodsa kohvri ostnud. Kõigest 20 SEK ning mõnusalt mahukas ja stiilne. Majanduslikult mõtleva inimesena ei saanud aga sellist ostu lubada, eks hiiljem otsustan kui arukalt käitusin..


Kui Hanna nägi, et Piibli ostsin, küsis ta: "Kas sa oled kristlane?". Pärast mu jaatavat vastust küsis ta: "Kas tugevalt?". Ei saa ju olla natuke kristlane - sa kas oled või ei ole. Nagu raseduski, sa kas oled rase või sa ei ole rase, vahepealset varianti ei ole.

Kuidas lähevad rootsi keele õpingud? Ei ole veel minema hakanud. Loodan ikka veel, et ühel hommikul ärkan üles ja saan kõigest aru ja teisel hommikul ärgates suudan peale mõistmise ka ise rääkida. Sõna "peaksin" pole motiveeriv.. Üha enam mõistan, et ma tahan aru saada. Seega muud ei jää üle, kui lõpuks end käsile võtta!