Õnnelikuna kodus. Nagu poleks ära olnudki, aga teisalt nagu terve igaviku. Kodus on hea olla. Muidugi, mis Rootsi jäi, privaatne maja tiibklaveriga, kus sissepääs 24/7, aga selle saaks kompenseerida Jordani majaga.
Tulemas on jõulukontserti proovid ja esinemised. Lõpuks ometi on avatud ka kirik regulaarsete teenistusega. Proovin ka tubli tädi olla, kes käib õepoegade jõulupidudel ja lihtsalt veedab mõnusat aega juba üpris suurte lastega.
Aa! Esimesel õhtul, kui õe pere lõpuks meile jõudis, oli väike ärevushetk. Nimelt, tuli selgeks teha, kui palju Melissa (1,4 aastat) mind nüüd kardab. Seega, Liisu pandi jalule. Aga mida tema tegi? Tegi päta-päta paar sammu ja ajas käed õieli mu poole, et sülla ronida ja siis naeris oma suure suuga. Olin meelitatud..
Põltsamaa on endiselt sama koha peal, isegi vihmaloigud tegivad samadesse kohtadesse. Koolimaja on sama lärmakas, aga õpilaskond tundub vahetunud olevat. Hea, et oma Liisugi sealt üles leidsime.
Tegime täna Katiga korraliku tutvumis-jalutamise linnas ja ei olnud nagu midagi uut, mida mainida võiks.
Lähipäevadel teeme Jakobiga korraliku õhtu, kus ajame terve maja piparkoogi lõhna täis ning ehime kuuse. Juba varsti ongi jõulud käes ning võib pidustustega seda sünnipäeva tähistada! :)
Hellust ja hoolt!
No comments:
Post a Comment