Holast Eesti poole reisisin Ottoga. Leppisime kokku, et vaheajal teavitab mind, et võib-olla sõidame koos ka tagasi. Vaheajal polnud mingit märki tema kirjast ning lõpuks esmaspäeva hommikul sain teate, et ta on juba koolis.
Olen päris halb orienteerumises ning mõte üksi Stockholmis rändamisest ei pane mind just tantsima. Aga siiski - SAVI (tegelikult, selleks hetkeks olin omandanud "pohh, las olla")! Saab, mis saab ja tuleb, mis tuleb. Pealegi, randun Rootsi pinnale 10.00 ning rong lahkub alles 16.25. Aega maa ja ilm.
Minu jaoks oleks loomulik olnud pabistada ka selliste näitajate korral. Ema on ju ikka õpetanud, et terve reis peab olema kindel ja mingit kahtlast passimist lubada ei tohi - kõik tuleb enne selgeks teha.
Teade, et olen üksipäini Stockis ei pannud mind isegi ühtegi kaarti otsima (olgu öeldud, et telefonil pole ka mingit GPRS seadet).
Laevaelamine seekord nagu ette nähtud: neljakohalises B-klassi kajutis. "Toakaaslasteks" olid 2 välismaa naist, mõlemad elavad nüüd Rootsis, üks oli ukrainlane ning igalpool Euroopas elanud, kaasa arvatud Eestis.
Eelmine laevareis nägi hoopis teistsugune välja. Micke oli mu reisi broneerimisega lootusetult hiljaks jäänud. Kruiisil olin reedesel päeval, mis tähendab, et laev on pidutsejatest üle küllastunud. Neljast vagunit enam saada polnud, ka kõik ülejäänud B-klassi kajutid selleks ajaks juba broneeritud.
Oma kajutisse jõudes tabas mind üllatus: kahekohaline aknaga kajut, mis siis tähendab, et tegu A-klassi kajutiga. Vot seda reisi nautisin!
Igatahes.. Rootsi kruiisil ikka üksi reisida on siga-igav! Polnud muud teha, kui fuajees Internetti näpata ning avastada, et peaaegu kedagi pole netis, et niisamagi jama ajada.. Naiss!!
Ometigi tuli kasuks neti-jahil olla, sest seal tutvusin LILLEKESEGA (nii ütleb tavaliselt väikestele lastele, kes päris nime meelde ei suuda jätta). Tegu on siis Eesti pensionäriga, kes töötab Rootsis. Uurisin temalt veidi, et kuidas kõige paremini sadamast rongijaama saab. Tta siis seletas vähekene, aga lõpuks ütles: "Tead, ma saadan su sinna!" Ta oli tõesti Lilleke, taevane kingitus! : )
Astrid (Lillekese tegelik nimi) on sõbrantsi/töökaaslasega Läänemerel loksunud juba ligi 15 aastat. Alati on nad laeval esimesed, kes sisenevad ja väljuvad. Seekord pidin ka mina oma kohvriga olema tund aega enne randumist ukse juures valmis. Lilleke käitus nagu ta oleks mu vanaema, aga mis mul selle vastu olla sai. "Vanaema" käskis laeva pealt ära osta tunnipileti (36 SEK), sest Rootsis ju bussijuhid ise enam pileteid ei müü.
Lilleke koos sõbrantsiga hoidsid pöidlaid ja varbaid ka, et nüüd linna minnes keegi pagasit ei kontrolliks. Nad vedasid Rootslastest töökaaslastele tax-free tubakat üle lubatud koguste. Sõbralikud eestlased. Nagu Astrid ütles, siis nõukogude aeg ju treenis meid välja..
Sellele töökaaslasele tuli üks mees vastu. Mõtlesin, et on ikka armas küll! Astrid aga ütles, et see uimane mees küll tema abikaasa pole. Sõbrantsi ametlik abikaasa elab Eestis, kuid see rootslane lihtsalt peiks.
"Võiks siis juba ära otsustada kumba tahab!" Mulle tundus see töökaaslane veidi tõreda, kuid tasase prouaga, AGA vaga vesi, sügav põhi..
Algas väike sõit Lillekesega. Kõigepealt sõitsime bussiga metroojaama. Siis metrooga rongijaama poole. Oluline oli jälgida, et ikka "Vasagatan"'i poole sõidame. Lõpuks The Central'is käskis Lilleke mul küsida peaaegu igalt rongijaama töötajalt, kas see on ikka õige jaam ning kas on ikka kindel, et kõik on õige piletitega ning rongisaabumisega.. Eks kena proua tahtsis veenduda, et jään temast turvaliselt siia maha..
Jõudsime rongijaama veidi pärast 11.00. Oh.. Üle viie tunni ootamist. Selle ajaga näeb paljusid huvitavaid inimesi. Usun, et mul oli ees eriti helge pilk, kui ikka ja jälle inimesed taaskohtusid või hüvasti jätsid (tegemist on üpris suure rongijaamaga, seega sellist inimeste kokku-lahku minemist nägi üpris palju).
Teatritundidest olen õppind tähelepanu pöörama inimeste liigutustele. Mõni käib õlad ees, mõni põlvedega, mõni ebaloomulikult sirgelt, eriti huvitav on jälgida inimesi telefoniga rääkimas. Avastasin veel, et ühest taaskohtumise embamisest võib nii mõndagi aimata nende olemisest.
Rongijaamas ringi vaadates võib ka leida inspiratsiooni igasugustele uutele raamatutegelastele.. Ei, mina ei teinud seda, ma ei oska kirjutada.
Minu eesmärk, pingsalt ringi vaadates, oli hoopis leida sarnane neiu oma mängitavale karakterile. Ma ei leidnud ühtegi sobivat, kuid võisin leida nö puzzle-tükke ning ise fantaasia abil kokku sobitada.
Nii ma siis passisin seal, tegelikult veidi lugesin raamatut ka. Mäletasin, et Alan Marshali teos "Ma suudan hüpata üle lompide" oli kunagi mingil viisil inspireerinud. Miks mitte siis lasta jälle motiveerida mõnest lombist lõpuks üle hüppama..
Pikk rongisõit ja kaks tunnist bussisõitu.. Üks väike inime keset ei-kuskil't. Selle päevaga sai tagumik korralikult laiaks istutud ning inimesed ära vahitud.
Peaks vist veel rohkem reisima hakkama, sest juba selle väikese tripiga (veidi üle 1000 km) avastasin, et maailm ei olegi nii suur, kui kaarti passides mulje jääb.
Uurisin netis veidi ringi ning leidsin programmi, mis viib vabatahtlikud Lõuna-Aafrikasse või Indiasse. Sõidu pead ise maksma, aga sealse elu makstakse kinni ja antakse vabarahagi. Projekt kestab 24 + 4 kuud.
Ärge muretsege, ma ei lähe - see algab juba sellel jaanuaril..
Tahtsin kõigest öelda, et jõudsin turvaliselt tagasi..
No comments:
Post a Comment