Võnn-võnn ja istmesse kinni küünetatud ehk sõit teatrisse

Kontaktid määravad paljuski. Hans on ju kaaskirjutaja "Harry Oliverile", seega  võtsime koolibussi ja põrutasime juba kolmandat korda seda muusikali vaatama. Seekord oli eriline juba sõidu pärast: mitte kordagi pole sõidu pärast nii palju pabistanud. Seekord usaldati buss Elina hoolde..

Elina on pikkade blondide juustega tantsija ja foodperson. Ta sai load vähem kui kuu aega tagasi. Olud sõitmiseks: pime, udune, libe, ohtlikud kurvid, kohati sademeid. Kui autojuhiks on mu vend, siis mul ükskõik, missugune see tee on, sest ta oskab hinnata teed ja oma sõiduoskusi. Isegi järsemate kurvide puhul võiksin rahulikult tähti vaadata..

Aga eile.. Just in case istusin Elina kõrvale. Põhjus, miks tahtis ise sõita: sõitmine vajab harjutamist. Kas sa lähed sõitmist harjutama, kui sa vastutad peale enda veel 5 inimese eest?
Ei saa ju pahaks panna konarlikku käiguvahetust ning ebasujuvat sõidustiili. Aga see sõit oli lihtsalt hirmus! :D Pealegi autojuhi näost võib ju lugeda, kas ta teab, mida teeb või ta kahtleb oma tegevuses.

Tagasitulles suutsime ära rääkida, et sõidab hoopis Niklas, sest "ta nii väga tahab sõita". Sõit oli teine tera, kuid ei saa väita, et just väga hea. Ka noormees oli veidi ebaleva ilmega. Aa! Kindluse mõttes istusin jälle juhi kõrvale. Aga see oli hea otsus, sest keegi pidi ju kaugtuled sisse lülitama ning lahendama probleemi uduste akendega. Kuid DJ tööd tegin halvasti..

Võib tekkida küsimus, et miks ma ise ei sõitnud?! Ringi käib kõlakas, et ma sõidan nagu autovaras. Kuna Sandra andis mulle paar kuud tagasi oma autoga sõita ning nad tahtsid, et näitan neile veidi Eesti sõidustiili..  Oli vist halb otsus, et nii usinalt olin valmis näitama mitte vanemate naiste sõitmist, vaid pigem omaealiste "tavalist". No eks ma siis lisasin pisut gaasi ning  tegin veidi OHUTUT nalja ka.

Tuleb tunnistada, et eile oleksin peaaegu bussi oma vastutusele saanud tänu Hannale, aga kuna Elina mõistab keelt VEIDI paremini, siis oli ta kiire võtmeid haarama.

Oluline on, et OLEME ELUSANA JA TERVENA tagasi..

Rootsi teater.

Kuna mantli jätmine riidehoidu maksab 30SEK, siis ligi pooled külastajatest võtavad üleriided endaga saali kaasa. Publiku riietus on sama varieeruv, kui Eestis või Lätiski kohanud olen. Üpris tavaline nähtus: teksad koos pisukese pidulikkusega. Päris üles vuntsitud daame ei kohanudki, aga dressidega ka keegi vastu ei jooksnud! : )

Eilne vaatajaskond oli näitlejasõbralik ning elas kaasa väiksemalegi tegevusele. Kuid mis on imekspandav: sulle ei pöörata tähelepanu, kui karjud nagu rokk-kontserdil (pidin ära proovima).

Väga harjumatuna tundus "kohvik". Kui Eesti teatris pakutakse kohvi ja siga-kallist kooki, siis eile pakuti kohvi ja megasiga-kallist krõpsu või kummikomme.. Saalis tundus, et eriti hea mekk on kodust kaasavõetud siidril (inimeste nägudest võis lugeda).

Koolis show-business'iga kokkupuutudes on mu pilk esinemistesse muutunud. Enne võisin tagumiku rahulikult maha potsatada ning nautida etendust nagu iga teine normaalne külastaja. Nüüd aga oman kriitlisemat pilku. Oluline pole ainult valgustatud tegelased, vaid ka taustatantsjate töö (eriti, kui üks neist su oma õppejõud on), valgustus, heli, stseenivahetuste täpsus, lavapaigutus jne jne.. Lavaline muutus palju keerulisemaks, kuid huvitavamaks.



Minge teatrisse ning nautige teiste suurt TÖÖD!
PS! Valige autojuhti hoolega..