Mures

Homme hommikul kontrollitakse tubasid, mis tähendas, et päev otsa on olnud kuulda tolmuimeja undamist ning sagimist, koridorid on täitunud hiigelkottide ja veidrate kastidega.

Minu tuba on endiselt nagu motellituba, selle erinevusega, et nüüd ei ole siin püsiv külaline vaid 2-päevane külastaja.


Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma oma kodinatega need peaaegu 100 miili ületan. Eriti hull saab olema metroosõit.
Ei, esmalt peaksin kotid punni ajama, aga seegi valmistab raskusi.


Tahaks, et oleksin juba koju jõudnud..

Korras ja olemas!

Jäin paadimatkalt maha. Lena helistas mulle üpris kiiresti ja ütles, et sai mulle arstiaja. Haarasin siis mulle jäetud autovõtmed ning panin Peugot'le hääled sisse ja põrutasin Nylandi.

Retseptsioonis pandi mu andmed kirja ja peagi kutsus arst oma kabinetti. Arst oli väga sõbralik ning abivalmis. Esiteks hõikas välja nime (hääldas mu nime korrektselt!) ning siis kätles ennast tutvustades, kuid eelnevast nägin, et ta kätles ka vanu patsiente.

Ruttu tegin selgeks, et olen inglisekeelne patsient. Ta ei pidanud isegi küsima, mis mu kaebused on, sest avasin oma kaeluse kohe kui sain uksest sisse. Arst ütles, et ta pole kunagi varem sellist asja näinud. Aga ma siis ütlesin talle, mis mu diagnoos on ning mis toimeainetega tablette mu vaja läheb.

Vaatlus sellega piirduski. Seejärel suundusime teise kabinetti, kus oli ka arvuti ning ta mulle retsepti kirjutas. Samal ajal kui uuris ravimi saadavust Nylandi apteegist, uuris ta Internetis mu haiguse kohta ning vaatas pilte, et veenduda.

Nylandi apteek aga polnud nii varustatud. Arst soovitas mul minna tunnikauguseleSollefteasse, sest seal kindlasti on. Kurtsin, et mul pole võimalik nii kaugele end transportida (ei taha ju Lena autot küttest tühjaks sõida ja bussid on siin harv nähtus). Seejärel tuli ta ideele, et läheksin Bollstabruki apteeki vaatamaks, kas seal leidub.
Mingit visiiditasu ma seal maksma ei pidanudki.

Arstikeskuse parklas palusin ühel täiesti võõral tädil (50ndates) autoga tagurdada, sest kardsin teisele autole otsa vajuda. Tädi oli sõbralik, nagu oleks mu vana tuttav ning südamlikult aitas hädast välja.

Varem pole mul sellist asja juhtund, et ei julge oma või isegi võõra autoga pusida, aga õnneks oli seekord abi lähedal.

Niisiis Bollstabrukis sain oma tabletid kätte ning ravikuur on alustatud.

Täna saabus ka teade, et mu ravikindlustus Eestis eksisteerib.

Päike tuli välja.

Sul lihtsalt on teadmine, kas võid inimest usaldada või ei.

Ajan endiselt asju, et saada aega arsti juurde. Lenaga siin hommikul jälle helistasime. Nõmedad automaatvastuvõtjad! Lena küsis, kas mul juhiload on. Tarvidusel ta annab oma auto, et saaksin Nylandi vastuvõtule sõita. Wow!

Arsti juurest helistatakse tagasi 10.10. Väljasõit paadimatkale on kell 10. Lena lubas bussi pealt helistada, mis talle öeldi. Seega ma jään tänasest paadisõidust ja grillimisest ilma.


Ma ei teagi esmast põhjust, miks ma just Lenalt abi palusin, kuid mul on hea meel, et seda tegin. :)

2 päeva lõpuni

Käisime siis teatriõpetajatel külas. Nad elavad Holast ligi tunni aja kaugusel.


Kuna lootsin saada vastuvõtu aja arsti juurde Kramforsi, siis lahkusin koos Sandraga varem. Tee peal aga helistati, et neil pole mingit aega ei täna ega homme. Seega lasin Sandral end hoopis Bollstabrukis maha panna ning sealt bussiga koju.

Bussijaamas küsis üks mees (üks naine kõrval seismas), kas Kramforsi posti juurest saab Härnosandi. Läksime inglise keele peale.

Hiljem tuli see noor naine juttu ajama:


-Hello!
-Hej!
-What do you do in this small place? Work or study?
-I study in Hola Folkhögskola. How about you?
-I'm dentist here. But actually I come Estland. Where are you from?
-I'm from... Estonia..
-PÄRISELT?!
-Jah..


Maailm on väike. Keset väikest Rootsi kolgast kohtuda eestlasega ei tundu ju reaalne, kuid ometigi.

Kohtusin siis 26-aastase Aulikiga, kes on pärit Tallinnast. Lõpetanud Tartu Ülikooli hambaarsti erialal ning töötab praegu teist kuud Bollstrabrukis ja Härnosandis hambaarstina. Ta oli rootsi keelt õppinud 3 gümnaasiumi aastat ning natukene ka ülikoolis seda ainet võtnud. Nüüd tahtis keelt praktiseerida ning ilma näha. Tuli pakkumine keset Rootsi ning otsustas asja ära teha. :)


Proovin homme saada Nylandi arsti juurde. Kui sinna ei saa, siis saab ka veel Sollefteasse proovida. Tegelikult oleks isegi parem, kui saaksin siin rohud ära osta, sest siis saan hiljem tehtud kulud tervisekindlustuse tõttu kaetud.

Täna siis lõpuks saatsin ka ravikindlustuse taotluse Eestisse, et ma suvekuudel kaetud oleksin. Teisel juhul oleks mul tänu reisikindlustusele parem haigestuda kuskil välisriigis.

Kinda off  'cause the sick body.. It makes me want to hide!

Köökides käib suur puhastus. Inimesed sagivad ringi, lapid ühes ja puhastusvahend teises käes. Lõpp on lähedal.


Homme minnakse terve kooliga paadimatkale.
Kahjuks pole veel kindel, kas ise saan minna, sõltub, mis hommikul arstiaja kohta räägitakse.


Mu ema on selle nädala jooksul rohkem helistanud kui terve aasta peale kokku. Kui tütrel tõbi kallal, siis vist telefoniarved enam arvesse ei tule. Aga veider, kuidas emadel on võime ka saja miili kauguselt su eest hoolt kanda. :)


Rääkisime Erikuga, kui tal juukseid lõikasin, et hea on iseseisvuda siis, kui antakse võimalus ise hakkama saada, kuid tead, kui peaksid kukkuma, siis su vanemad püüavad su kinni. Nii on kõige kindlam viis ellu astuda. Ise proovida hakkama saada, kuid tead, et su seljatagune on kindlustatud.
Olgu tänatud targad ja hoolitsevad vanemad!



Peaksin vist juba vaikselt pakkima hakkama..

Viimane jutuajamine

Kiireks läheks ja kõigile jagus ligi 10 minutit (minu oma läks jälle 20 minutiks), võrreldes sellega, et eelnevalt 1,5h..

Hans ütles, et paistsin alguses väga vaoshoitud, korrektne ja korralik. Oli suur edumaa BOB'is põrandalpüherdamise tantsuga. Tundus talle, et olen vabamaks muutunud ning lõõgastunum.

Samuti õnnestus tema silmis avardada mu pilti nii laulmises, teatris kui ka tantsimises ning lõpuks need ka kokku  tuua ning üheks sulanduda. Silmapilti avardada ning panna tegema asju, mis ei ole mulle omased.

Olin nõus.

Tema arvates tundun vanem, sest mul on madalam ning sügavam hääl. Seetõttu ka pandi Luisat mängima, et mul on oskus paista vanem ning küpsem.


Ütlesin, et jään kõige rohkem igatsema siinset privaatsust. Ilma vaevata võid teeselda, et sind pole kodus. Kuid veelgi enam üksikut klaveriruumi, kus on tiibklaver ning segamatu ümbrus. 

Tulevikust rääkisime ka, aga vähe, sest seda "eiii me ettte teaaa, mis eeluu meiil tuuuua võiiib, kuuid oometii, seeee, mis peaaab, tuleb kinndlalt kõiik."

Lähme Emmale ja Magnusele (teatriõpetajatele) külla..

ja VI SES SNART!

Seda nüüd vaja oligi!

Lihtsalt ja ilusalt öeldes on mul närvipõletik. Pilti igaks juhuks üles ei riputa. Sain siit apteegist mingit kreemi, aga tarvis oleks hoopis läbida tablerikuur. Tablette aga välja ei anta ilma retseptita, ei Rootsis ega Eestis.

Kuna haigekassasse ei saatnud tõendit, et siin koolis õpin, siis olen Eestis ilma tervisekindlustuseta kuni järgmise koolini või ametliku tööni.


Mina niisama siin näen rõve välja ja valutan.



Ei tea, kas olen Isamaalt liiga kaua ära olnud, aga vaatasin eelmise suve laulupidu.

ILMAPUU!

Sajad miilid läbitud

Vaatasime "Kolm musketäri". Muusika oli tasemel ning viimase peal! Neljamehe bänd mängis, nagu oleks 12 meest mänginud. Vana hea roki klassika väga heade esitustega.
Muusikal ise oli mu jaoks veidi lame. Liialt show'd ning mingil määral topitud lugu vahele, et rokilood saaksid kõlada.

Pilet maksis 200SEK, mille me oma etendustega oleme juba välja teeninud..

Lähen homme Rootsi teid vallutama.. nimelt hüppan kooli bussi rooli ning põrutame Stockholmi..

asi, mis alati mulle nalja pakub

Uudistasime Moaga mu pildialbumit. Esiteks enamik kordi: "WOW! Is that really you?" ja teiseks mu vanus oli enamik kordi täiesti puusse..

Aasta 2007 september tehtud pilt - Moa pakkus, et see on keegi 32-aastane naisterahvas. Kui nüüd meenutada seda päeva, siis oli 10nda klassis ja esimese koolipäeva aktus. Viimasel hetkel pandi mind aktusele teadustama ning mu koolikaaslased arvasid, et olen uus õpetaja.

Aasta 2007 detsembri pildi kohta arvas Moa, et olen sel pildil 16, kui tegelik vanus oli 15. Üpris lähedale, aga veider hoopis, et piltide vahe oli kõigest 4 kuud, kuid vanusevahe 16 aastat. :)


Ja siis loomulikult mu pildid koos õega. Lõpetamise pildile ütles, et mina paistan 20 ja Karmen paistab 17. Jõuludel võetud pildil mina 25 ja Karmen 18.
Tundub, et ma olen mõned õe aastad endale võtnud..


Moa näitas vähemalt viiel pildil Mari peale ja arvas, et see olen hoopis mina..


Lõpuks tuli välja, et Moa teadis mind olevat veidi üle 20-aastase (21 või 22). Moa imestus, kui mõistis, et tegelikult olen siin üks nooremaid.


Aga vanus ongi üks müstiline olevus..

"catch the sun"

Neljapäev, päiksepäev

Palju päikest, väga palju! Olen põlenud, julmalt.


AGA! Täna oli TERVISEPÄEV. Kujutasin seda ette spordipäeva taolist, aga tuli välja, et terviseedendajate kursus korraldas ning toimusid erinevad töögrupid. Liiguti gruppidel ning läbiti kõik toad. Saime siis naeruteraapiat, lõõgastust, kõhutantsu (Belly Power!), massaaži ja tervislik toitumine.
Kandsime päev otsa kaasas küsimustikulehti, millele vastates võis võita auhindu. Sain Hola koti, mis sisaldas nodi nagu Puma sokid, roosa T-särk ning joogitops ning kaks energiajoogi pulbrit. :D


Hiljem läksime Hilleviga jalkaplatsile, kus otsustasime veidi ka lihastekasvatamist teha. Ilmselt sealt mu põletus pärinebki.


Moa otsis mind üles, sest tahtis mind laenata tema fotoprojektitarbeks, mille eesmärk oli püüda päikest. Lõpuks ta palus mul tantsijaks hakata või vähemalt teeselda, et seda olen. Oli lõbus. :)

Sain Elizabethi kätte ning ma alustan oma reisi siit 2.juunil ning 3.juuni hommikul jõuan Tallinna sadamasse. Varsti bye-bye Rootsi ning taas kodumaa pinnal..

Tööle!

Paar nädalat tagasi saatsin avalduse rahvusvahelisse motelli Tallinnas administraatori kohale. Täna saadeti kiri

"Palju õnne, olete pääsenud vestlusele. Teie vestluse aeg on reedel kell 10.40."


Pidin saatma kirja vastu, et ehk on võimalik teha vestlus skype'i teel või siis alles juuni kuus vestlus pidada, sest ilmes, et siiski pole võimalik koolist (Rootsi keskpaigas) vabaks saada.
Loodan positiivset vastust.



Aga juhul, kui see siiski pole võimalik, siis võite mulle ise tööd pakkuda. :)

Hello

Täna hommikul toimus viimane balletitund ja pärastlõunal viimane teatritund. Meie viimased nädalad on suhteliselt tühjad nii tegevuselt kui ka inimestelt.

Nüüd jääb meie kursuselt siia ainult 2 kuni esmaspäevani - mina ja Hillevi. Ülejäänud on kas kuskil katsetel või lihtsalt kodus. Homme on mingi tervisepäev ja reedel on 3 inimest siin laulutunnis ja lühike stage'ing toimub ka.


Küsisime, kuidas BOB'i tarbeks rollid üldse valiti. Hans ütles, et selleks pidid nad meid tundma ja näitkes poleks mingi võimalusega saanud seda oktoobriks kokku panna.
Minu Luisa roll üks esimesi, mis paika pandi. Olevat olnud väga selge, et seda karakterit mina pean mängima, sest Luisa on vana ja melanhoolne. Emma lisas, et ma näen laval välja vana. :D

Siis Sandra tuletas meelde, kui me alles alustasime seda aastat, ta arvas, et olen kuskil kolmekümnene..


Sain kätte Joakim'i tehtud pildid või tähendab tema paremad palad. Mis arvad, mitu pilti Luisast kinni püüti? Mitu pilti oli seal Nine'ist? Õige vastus - NULL! :D No nüüd jään ainult lootma, et Hansul on sellest püütud häid pilte. :)

Pildistama!

Lõunal küsis Sussie, kas olen nõus olema tema uues projektis pildistatav.
Olin nõus.


Pärast kooli istusin kaks ja pool tundi Josephine'i käe all. Valisid nad fantaasia make-up'i. Fotosessioon Sussie'iga kestis veidi üle poole tunni. Pole õrna aimugi, kuidas tulem tuli, sest me ei olnud mitte stuudios vaid raamatukogus. Suur mure seal oli valgustusega.

PS! 13-cm kingadel tundub 500m kui 5km ja aeglane kõndimine justkui jooks..


Pärast mind käis neil töö Hilleviga. Loodan, et Sussie sai häid pilte ning jääb oma projektiga rahule. :)

Täna on minu päev

Lõpuks 9h tund mõjub värskena. Ma tean, et siin mõni läheb kadedaks, sest õppimine ja muud tegevused ei lase sellisest unest mõeldagi.. Vabandust.


Igatahes. Täna oli 3h koori ja pärastlõunal tuleb 3h teatrit. Minu päev täiesti. Lemmikained siin.


Täna arvutasin, et olen mingil määralgi muusikat õppinud 15 aastat. Alustasin rütmikaga, siis spetsialiseerusin klassikalisele klaverile, aastakese saateklaverit ja edasi pop-jazz suund laulmises. Kooris laulnud alates esimesest klassist.

Seega praegu on head eeldused kooris laulmiseks.


Aga raske on laulda ansamblis või kooris esiti soololauljatega. Esiteks on neil raske kokkulaulda muu häälega kui viisiga ja teiseks koor ei harmoniseeru, sest lauldakse üle.
Meil siin ka vahel esineb seda probleemi.


Meil on praegu käsil 2 laulu, mida ka lõpetamise päeval esitasime. Mõlemad on üpris gospelilikud. Aga veidi ballaadilikum lugu toob külmavärinad.
Ma laulan see aasta põhiliselt alti. Mõnes kohas on vaja olnud sopranit ja üksikutel kordadel ka meeshääli. Nii, et veidi olen saanud muud ka.
Olen selles külmavärinaloosse teenud enda jaoks mõned uued partiid. Muidugi küsisin selleks ka Hansult luba, aga need uued kõlad ja värvid mis akordidest moodustavad on nüüd huvitavamad ning veel uhkemad. :)
Igatahes, lood muutusid mu jaoks veel põnevamaks.

Ootan põnevusega, et kirikulugudele teha mõned arranžeeringud ise ning õpetada kokkukutsutud ansamblitele uusi  endatehtud seadeid.

Mõnus täiesti uus väljakutse, mis mind haarab.





Nädalavahetusel õpetasin Elinale vähekene noodilugemist, mida tal uue koolikatsetel tarvis läheb. Raske on mõelda tagasi ning õpetada nii algset teooriat. Asjad, mis tunduvad minule loogilised, lihtsad ja isegi elementaarsed, polnud sel korral ei midagi sellist. Elina mõtles hoopis teisiti, kui muusikud seda teevad. Aga ta on ju ka tantsjamõtlemisega. Aga kuidagipidi suutsime üksteist mõista ning loodan, et ta siiski midagi sai. :)


Täna koori tunni vahepeal - FIKA - ajal jäime Annaga klassi. Kuidagi juhtus, et Anna istus klaveri taha ning mina õpetajana seisin kõrval. Rõõm taibata, et pärast nii mitmeid aastaid klaverimängu, on mu kahe kõrvavahele, silmadesse ja sõrmelihastemällu jäänud veidikenegi klaverimängijat. Näen ära randmehoiakut ning kuidas sõrmed peaksid klaviatuurile asetatud olema, küünarnuki kaugus ribidest ja klahvilöökide tugevus.
Näitasin Annale veidi tehnikat ning mõistsime, et heliredelid on õigeteks asenditeks väga head harjutused, kuid mõtlesin mõned veel välja. Teadupoolest on kasutamata väiksed sõrmed suuremat koormust vajavad, et need oma tööd korralikult teeksid.
Lihtsalt öeldes, õpetasin Annale neid nippe, mis ma ise sel aastal(end klaveri taha unustades) märganud olen ning veidi tehnikat lihvinud.


Kaunist lõunat!

Just lay in bed without sleepiness in eyes

Panin raamatu käest kell pool 5 hommikul. Tõusma pidin pool 8. Võib ju proovida kell 2 magada või isegi varem, aga kui see ei tööta, siis ei ole miskit teha.

Lesin voodis ja pean mõtetes jutlusi ja loenguid igasuguses vanustele inimestele. Peaks vist pliiatsi ja paberi panema öökapile..


Kuigi magada sain ainult 3h, pole väsimus seda nägu. Pärast poolikut koolipäeva istusin akna alla ja lugesin päikse käes raamatud. Kokku tuli vist 4h. Kahju, et raamatu otsa sai ja lugu lõppes. Järjekordne mõnus teos Francine Riversilt.. Loodan kunagi omada tema kõiki raamatuid. :)
Igatahes, nüüd on mu nägu punane nagu peet, nina nagu Rudolfil ja tedretähnid nagu Pipil. Kevad on mu näkku kleepunud! :D



"Kui tahad, leiad võimaluse; kui ei taha, leiad vabanduse."

Kui asja võtta südamega ja kirega, siis raskused tunduvad ületatavad, isegi võib-olla üleliigset pingutust väärt.
Kui tegevus jääb mõistuseni ja selles pole südant, siis on allaandmine väga lihtne.



Nüüd lõpuks tunnen, et usaldan seda paika ja inimesi. Julgesin eile öösel isegi esimest korda akna lahti jätta. Veidikene hiline avastus selle jaoks, sest siin on jäänud umbes 2 nädalat.
Ausalt olles mõtlesin juba siia tulles hoopis koju minemisele (in wrong reasons if I may say). Ma isegi ei muutnud oma tuba hubasemaks, kuigi selle aasta enamus ajast veetsin siin. See siin näeb välja nagu üks motelli tuba - endiselt.

Naudi käesolevat. Naudi õnne, mis on sul täna. Kas see polnud mitte mu enda kõne?
Tee mu sõnade, mitte tegude järgi.
kahju..

Vaja teha midagi

Kui saaksin praegu valida ükskõik missuguse ande, siis valiksin supperkuulmise.

Kriipisin valmis mingi noodipaberit meenutava asjanduse ja nüüd proovin kuulmise järgi paberit täita. See tegevus pole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud.

Mäletad sa seda päeva, kus sa olid stressi tõttu ümber kukkumas. Tähtajad jooksid silme ees ja sa unistasid, et võiksid lihtsalt pikali visata, teha mitte-midagi ja omada aega, et näiteks lihtsalt taevast vahtida.


Kui sul on aega surnut mängida ja polegi ühtegi asja, mida peaks tegema, siis jälle ei sobi.


Mul on 4 päeva. Eilse viskasin maha. Täna tahtsin olla produktiivne ja päev on läinud ainult kraamimisele. Mul on veel kaks päeva.. Laulda ma ei saa, sest pärast väikest koormust läheb hääl katki. Kohustusi mul pole - mitte ühtegi. Või tähendab, on küll, aga nendega saan alles hakata tegelema juuni kuus. Aga mõttes juba tegelen, sest tõesti praegu tahaks ringi rännata, tegutseda, aidata, olla kuskil vajalik - olla produktiivne.


Kohustused, tegevused, millal te minuni jõuate?!

Pühad

Kuna siin on "Jeesuse taevaminemispüha" puhul kaks vaba päeva, siis Hola kompleks on üpris tühi. Enamik Inimesi naudivad kevadesaabumist kodus. Nüüd, kus 4 õpilast sõitsid niisama Kramfrorsi uudistama, on tunne nagu oleksin peaaegu ainus hingeline.

Mitte, et mul selle vastu midagi oleks. Kuna eilse päeva vahtisin maha, siis tahtsin täna kasulik olla. Koristasin hommikust saati kõike, mis siin minu valdustes on. Ma ei kujuta ette, kui palju aega võtab ühe pere emal, et kogu valdus kraamida. Õnneks ei saa ma seda ka nii pea teada. :)


Mu arvatav kojujõudmise kuupäev Eesti pinnale on 3.juuni. Kuna mul pole BOB'i tõttu aega olnud ja nüüd pole Elizabethi majas olnud, siis täpselt veel ei tea. Arvtuste kohaselt jääb aga 3.juuni.

1.juuni toimub lõpetamine. Lubati torti, aga pärast hoiatati ka korraliku veesõja eest.
Kuna laevad liiguvad välja kuue paiku, siis pean alati reisi alustama hommikul, seega arvatavasti 2.juuni. Ning see peaaegu 30h-ne reis tooks mu koju 3.juuni.


Üks töökoht on suveks olemas - Kääpas Kalevipoja Kojas näitleja etenduses "Viru tango".

Kui teate kedagi, kes teab kedagi, kellele võiksin kasuks tulla, siis andke teada. Hea meelega teeksin suvel nii palju tööd kui saab. ;)

‎"If we are really honest with ourselves, most of the time /OUR/ plans don't work out. So instead of asking young people, "What are your plans? What are you going to do with your life?", maybe we should tell them this, 

"PLAN TO BE SUPRISED!"

Kolmapäeval oli balletitund. Mu peas käis võitlus, sest tavapärase kondiväänamise asemel tiirles mul hoopis pall. Mul on olnud võrkpallist paus umbes aasta. Mind painavad kaotusvalud. Kaunid servid, mõnus ranne, ilusad tõsted - need ei sobi balletiga kokku. Piruetid olid eriti kohmakad, võrkpallis pole aega sellisteks ilunippideks! Loodan varsti vana sõbra jälle kapi alt välja meelitada..






Kohtume siis umbes 2 nädala pärast!

Kristlik rahvas peaks mainima, meil on 2 vaba päeva lisaks. :D

Niisiis istume toas, õues vihma sajab - ees ootab 4 vaba päeva.

Ja neid tuleb veel - õnneks! :D Ootan, et kuskilt ka Luisa nähtavale ilmuks..

I italien.. Muusikalist "Nine"

Vasakul on Jacob, tema kõrval Jimmy

Boss, Walter, pastor, Jacob ja pruut.

Jacob, kes peaaegu purjus

Kuidas on võimalik magada, kui ideed ja mõtted aina peas ringi jooksevad?

Muusikal "Wicked".. Üleval särav Glinda ja muidu rohelised veidrikud

võte "Tolvkillingoperan"'ist

"Hairspray"

Muusikal "Nine" laul/tants "I italien"

"Does your mother know that you're out?"

Vaikselt hakkab pilte kogunema..

Žžžž...

Täna hommikul magasin sisse.. Panin kella kinni ja mõtlesin, et aint 2 mintsa veel.. Jee rait! Möödas oli juba hommikusöögiaeg kui ka kogenmine klassiruumis.. Jäin koolikogunemisele hiljaks..

Tänane koor oli üüber-mõnus. Õppisime "For now". Lauldes mitmehäälselt, rõõmustan alati, sest partii tuleb mu jaoks lihtsalt ning kui kuulen, et ümberringi lauldakse õigesti, siis sulandun ikka sisse. :)
Mõnus!


Ja nüüd lähen magan uuesti ja magan pärastlõunase tunni maha. Uinusin alles hommikul kell 4, mu lihased on endiselt kanged ja killerid ning ma ei taha mingisugusest trennist praegu kuulda.

Kauneid unenägusid!
(õppimist teile)

Emale!

Tõestatud on, et kõige erilisem hääl on emadel. EMA HÄÄL on soe ja pehme, EMA HÄÄL on tuttav. 

Mina oma õe ja vennaga oleme igatahes uhked, et meil on selline armas ema ja rõõmsad vanaema üle. :)
Ema - see on sulle!

Kahju on sellisel päeval miilide taga olla. Tahaks teiega koduaias lillede vahel istuda ja seltskonda nautida..

Minu ema! :)

CD

Sain plaadi kätte. Niklas pani lood ühele vingele CD-le, mis tundub nagu oleks päris. :D

Aga teada on see, et parimad palad jäävad prooviruumi. Üksi ruumis olles keskendud ainult asjale, mis käsil. Sõrmed liiguvad nii nagu peab, hääl räägib kõike, mis vaja.
Lindistades on mikker nina ees ja mees istub seljataga.

Ühest loost oli eriti hästi kuulda. Liisu ütles, et ma nagu kiirustaks rongi peale. Tal oli peaaegu õigus.

Aga 6 lugu lindistada 1,5h on väga hea tulemus. Pealegi naudin, et sain ise klaverit mängida. Nüüd kõlan peaaegu nagu ma ise. Kuigi, ma peaksin klaverimängu parandama või võtma klaverisaatja, et veel parem kõlaks. Kuid tänase päeva kohta üpris hea tulemus.

Tahaksin endale korralikku salvestamissüsteemi, millega saaks mingeid naljakaid prooviruumi katsetusi üles võtta, et nendest õppida ja hiljem mäletaksin, kui veidrat muusikat ma kunagi lõin. :D


Tšau-bakaa!

Donald Trump said, “Without passion, you don’t have energy; without energy, you have nothing.”

Üks tükk

Päev suremiseks.

Valusad lihased. Mehine murtud hääl. Palavik. Väsinud mõistus ja füüsiline vorm. Väljalangevad juuksed.

Mul on tunne, et viimasel ajal on veidi tööd tehtud. :)


Hans pidas ka väikese kõne meile õhtu lõpul. Ta rääkis, et palju lihtsam oleks mitte selliseid asju teha. Oleks kõigile lihtsam. Aga pärast show'd saad aru, miks sa siiski teed ja oled seal. Kõik vaev on ära tasunud.

Nii ongi, aga tänane päev oli täielikult recovery day. Lubasin kõike: magamist, vingumist, mitte midagi tegemist ja mis iganes tahtsin. Tõmbasin umbes 10 disney multikat alla, et lihtsalt ei midagi mõelda ja olla.


Õhtul läksime Niklasega muusikamajja. Tahtsin oma murtud häält lindistada juba eile, aga siis olin liiga läbi, et kuskile poole end liigutada. Nüüd aga ei olnud lauldes nii palju kuulda, et see ära on. Seega tahetud efekti ei saanud. Küll aga lindistasime u 5 lugu. Niklas juba ammu lubas mulle, et saan ise pärisklaverit sisse lindistada. Täna siis tegime 5 + 1 loo. Ta lubas homme salvestada CD-le, et mul oleks oma äge plaat Rootsist.
Amanda kuulis, et olime seal, seega tuli tšekkis üle, mis toimub. Ta tahab ka mu plaati endale. Algus veidi puiklesin, kuid pärast ütlesin, et ta mulle siis oma USB tooks, laen siis peale.

Jätkasime Niklasega helitehnikute ruumis. Ta sättis üles kõik, mis sättida oli ning vaatasime Monki. Ta on selle suuuuur fänn. Kuna tegemist on helitehnikute ruumiga, siis helisüsteem oli küll mõnus - u 6 kõlarit üle toa. Vaatasime sarja 4 kõige kõige viimast osa.
Avastasin, et võiksin detektiiviks hakata, sest taipasin üsna varakult ära, mis ja kus toimuma hakkab.


Homme suren veidi edasi, esmaspäeval peab ju vomis olema. Hommikune koolikogunemine saab olema täis kiitussõnu meie etenduse kohta ja siis algab VIST üpris tavaline nädal.


Kaunist kevadet,
r.

Itsitus!

Kirjutan enne kui läheb meelest ära. Istusime väsind nägudega keskmisisesse kööki maha.

Loomulikult rääkisime etendusest ka. Mu naaber Julia, kes käis täna lõunast etendust vaatamas, kiitis. Esimene asi, mis ta mulle ütles.. :D Ta naeris sokid jalast ja itsitas pidevalt pingis mu Jacobi üle. 

Mäletan, et Jacobi karakterit polnud üldse raske leida. Kui ühendasime teksti tegevusega, rollid otsekui tulid ise kätte. Proovides oli palju naeru ja avastamist.

Üleeile ütles Emma, et tema kui lavastaja, astub sellest muusikalist tagasi, sest me tunneme oma karaktereid. "Just play with it and have fun!" :)

Emma arvates tabasime autori mõtte ning andsime edasi selle, mida autor tahtis.

Kui Jacob lavale läheb, siis pole oluline, mismoodi tal asjad selga pandud on. Isegi püksiluku jätsin lahti, sest arvatavasti poleks see mees vaevaks võtnud, et kinni panna.

Hämmastav oli, et Julia pani tähele väiksemaid detaile Jacobi juures. Avatud püksiluku nägi ära. Samuti märkas, et mehel oli jalas ainult üks sokk ja teine oli paljas.

Julia ütles, et mu purjus Jacob paneb ta veel ööselgi naerma. 

Kui Victoria eeslaval laulab oma laulu, siis ülejäänud tegelased kõnnivad tagalaval. Teine kord seda teed minnes, oli mul särk pooleldi avatud (alt) ja vest ainult ühele õlale jäänud, traks maas, soni kuklas. Nagu räsitud.  Point oli, et me olime väga purjus ja pulmapidu läks väga üle käte.

Fun, fun fun! 

Jacobit oli äge mängida. See räpane ja rumal mees on seni mu üks vingem roll. :)

Kõik! Slut!

Saigi otsa see trall.


Hommikul oli etendus oma koolile. Polnud energiat ega esinemisärevust. Laulsin vale koha peal ja kuna mu hääl on endiselt murtud, siis tegi see palju kiukse.
Esimese etenduse soolo-muusikal läks täiesti pekki. Keskendusin, kuidas ma häälega välja vean ja kui kaua see vastu peab. Seetõttu ajasin oma teksti segamini, ehk siis ajasin laused segamini. Kui taipasin, millega olin hakkama saanud, siis tahtsin improga välja tulla, aga kuidas? Ma ju ei oska rootsi keeles improviseerida!! ÕNNEKS on mu lavapartner Henke toeks ja tõi meid mu korraldatud jamast välja.


Kahe etenduse vahe oli ligi 3h. Käisime poes, kogusime energiat ja harjutasime veel dialoogi Henkega. Värske õhk mõjus eriti hästi ning tõi välja hommikusest ebaõnnestumistest. Ainult, et Henke ei luband palju rääkida, sest mu hääl kõlas teistele, nagu annaks kohe otsad.


Õhtul tuli end käima ajada. Kofeiin, üksteise raputamine ning ühine smootci-smootci energiaring. Mõjub!
Saal oli peaaegu täis ning väike ärevus oli olemas. Esimene vaatus läks väga hästi. Energia ja elu oli igas stseenis. KUID! Esimese muusikali ajal Elini mikker vusserdas ning pidi selle asendama keset stseeni sujuvalt käsimikriga. Aga ta oli väga proffesionaalne ja tuli olukorrast välja.
Minu Jakobi roll oli veidi häbelik, sest mu mikri saatja oli omalt kohalt ära tulnud ning pidin ettevaatlikult hoidma, et see särgi alt hoopis välja maha ei kukuks.. Ma ei usu, et publik märkas. Loodan vähemalt.

Teise vaatuse algus ehk minu ja Henke SEE. Kuna hommikul lendas minu poolt asi vastu taevast siis närvitsesin veidi. Ma ei mäleta palju, mis seal lava peal toimus ja see on VÄGA hea märk. See tähendab, et elasin seal ja antud hetkes. Ma usun, et näitlemiselt oli see mu parim Luisa! Lauluga.. No seal oli üksikuid sõnade väänamisi ning lõpus ma ei kuulnud muusikat seega oli muusikast ees. :)
Aga dialoog Henkega - seal tuli kõik välja. Emotsioonid, laused artikuleeritult, sisemine ja välimise energia erinevus.. Jah, õnnestus!


Kokkuvõttes. Väga hästi! Etendus oli üle prahi hea ning me kõik nautisime oma rolle ning lavalolemist. Publik reageeris ning elas kaasa. Õpetajaid nautisid etendust ja jäid meiega väga rahule.


Pärast etendust läksid ülejäänud oma perede juurde rääkima ning õnnitlusi vastu võtma õnnestunud show puhul. Mina ja Hanna - ainsad, kelle perekonda ega sõpru seal polnud - jäime lavale ja laulsime "Lonely. I'm so lonely. I have nobody, I'm all my own!" :D Kahju oli, et omasid polnud publiku seas, kuid sellel on ka miilide tagune põhjendus. Loodan nendega koos videot vaadata, mis täna üles võeti ja siis oma lillepärjad vastu võtta. Olgu need siis olemas!! :D


Kõik õpetajad kallistasid meid läbi ning kuulsime ainult "Bra jobbat!"
Marta andis meile kõigile kommipaki, millele oli ta armsalt kirjutanud kõigile midagi erilist. Minu kommid tulid sellega: "Lycka till! Ragne, This last week you're really developed and now you deliver! Kram"
Tegelikult jagas ta neid juba pärast tänast esimest etendust.


Emma postkaarti tsiteerima ei hakka, sest see on rootsikeelne. Seega tõlge on siin:
"Aitäh selle kogemuse eest koos sinuga. 
Kena tugev Ragne! Sa oled muutnud mind paremaks lavastajaks ja õpetajaks. Sa valgustad lava ja sul on talent, mida sa ei saa ignoreerida. Otsi oma teed elus, aga ära ütle.
Aitäh!"


Emma on see, kes on mind see aasta palju inspireerinud. Kui ma kunagi peaksin mingis asjas teisi õpetama, siis tahaksin seda teha sarnaselt Emmale. :)



Täna lõunapausi ajal rääkis ta, et kui tema noor oli, siis öeldi talle ette, mida ta peaks tegema ja kuhu minema. See muutis ta stressirohkeks ning tundis, et ei saanud ise oma teed selleni leida.
Emma tahab vältida, et ta sama teistega teeks. Isegi õpetajana ta ei ütle alati, kuhu tema näeks, et õpilased peavad minema või mida tegema. Ta usub, et noor inimene peab ISE leidma oma suuna, sest just siis on ta selleks valmis.
Ütlesin selle peale, et siiski oleks hea, kui ta ütleks oma arvamuse. Eriti sellel erialal on oluline, sest vanemad ja sõbrad arvavad küll, et mine ja tee ja ole, sest näevad, et oleks hea vaadata. Kuid nad pole selle sees. Nad ise ei tegele sellega, seega pole ka adekvaatsed hindama.
Mis Emma selle peale ütles? Ta vaatas mulle silma ja lausus: "Ragne, I think you should become an actor!" Aga ma pean selle tahtmise ise leidma. Ise nägema ja tundma.



Mõni saab adrenaliinilaksu kätte langevarjuga hüpates, autoga kihutades, ohtlikke rulatrikke tehes.. Ma ei oskagi nimetada, sest minu adrenaliin keeb laval ja seal elades.
Ma ei läinud lavaka katsetele põhjusega. Ei kahetse seda otsust. Ma ei tea kindlalt öelda, mis ja kuhu edasi. Isegi ei tea öelda, kas ma jään lavalt maha või sinna kunagi ronin. Üks on aga kindel:
I'm on my way to something. :)


Oli produktiivne, emotsionaalne, palju võttev, palju andev, suurepärane päev!
On tunda, et aeg siin hakkab otsa saama.

Vi ses snart, min familj!

Finaal

Täna tuli valgustehnik Erik. Tema tarbeks pidime veel läbimängima enne kontrolletendust. See oli minu jaoks kohutav. Esiteks räme väsimus, millele pole veel vasturohtu saanud. Teiseks hääl. Mis asi see on? Mu hääl murdus korralikult. Soololaul oli jõnksudega ning murdus mitmes kohas.

Siis tuli lõuna. Ka sellest ei tea ma midagi. Tegin Hillevi juuksed kauniks ja pidin veel ennast valmis seadma. Aega polnud, et lõunat sööma minna. Üks õun ja jõuab edasi askeldada.

Kontrolletendus läks väga hästi. Publiku olemasolu tõi lavale energia, mida varem polnud seal olnud. Pealegi tänane publik oli kaasahaaratud nägude ja häältega. Lust mängida neile.
Mu soololaul, päeva vol2, õnnestus hästi. Mu murtud hääl andis ehk isegi ilmet juurde. Pidin küll sundima kõhtu ekstra tööd tegema, aga sain hakkama, sest murdumisi ei esinenud. :)

Mu häälega juhtub harva midagi. Võin neid kordi ühe käe sõrmedel üle lugeda. Ükskord, kui see jälle juhtus, ütles Lauri, et mu hääl võiks koguaeg haige olla. Olen osalt nõus, sest arvan, et kõlab cool'ilt.


Probleeme esines mikritega. Me kasutame ju neid põse-mikreid. Raadiosaatja on kuskile külge riputatud ning kõrvad punetavad traatidest.
Kuna esinedes higistame palju, siis osadel kadus seetõttu ühendus antenniga. Riidevahetustes olid juhtmed kogemata välja tõmmatud. Minu raadiosaatja oli end I vaatuse poole peale lülitanud hääletu peale. :D Õnneks see juhtus alles pärast soolokohti.


Homme hommikul alustan pärast hommikusööki kohe Hillevi juustega, siis jääb aega ka muuks. :)


Lõpp on lähedal!

Note to self:

1. Kui enne kümmet tuleb tunne, et peaks magama minema, siis mine.
2. Ei ole hea hakata asju ajama veidi enne keskööd, sest entusiasmitaseme tõus muudab hilisema magamamineku katse keeruliseks.

Keel

Vahel on päris kehvake, et rootsi keel pole mu kõnekeeleks. Näiteks siis kui läbimäng on läbi ning 1,5h antakse ülevaadet, tehakse märkusi ning parandusi. Siis ma istun enamik aega ja mõtlen omi mõtteid või siis väga heal juhul kuulan ning mõistan (enam-vähem saan tegelikult aru, mida öeldakse ja mille kohta). Kui räägitakse grupsit, siis see rootsi keeles, aga kui otse mulle siis inglise keeles.. KUID nüüd viimasel ajal on väikesed ülesanded hakanud tulema rootsi keeles. Ma küll ei tea, kuidas see võimalik on, aga ma isegi saan aru, mida minult tahetakse.

Vahel on aga nii, et kursakaaslased teevad kiire tõlke. Näiteks neile räägitakse 20 lauset selgitust ja mina saan sama 2 lausega.


Meil on imelikud kostüümid "i Italien" tantsus. Ei midagi ütlevad, kuid tundub, et sellel suvel sellised kartulikotid tulevad mood (whateva). Kursakaaslased ütlesid, et peaksime seda ise õmblema ja lõikama, et kõigil ei peaks olema ühesugune.
Ma siis mõistsingi, et peame ümber tegema, et kõigil oleksid isikupärased. Mina olen laisk eestlane, kes tahtis keskenduda hoopis oma stseenidele, kui riide õmblemisele, sest ausalt öeldes on mul suhteliselt ükskõik, missugune see riie mul üheks tantsuks selga on visatud, kus ma nagu nii olen kõigest tantsija. Niisiis küsisin, et kas ma võin samaks jätta, sest teised näevad kleitidega vaeva, et üks võib siis originaalmõõdus jääda.

Aga mis nüüd välja tuli?! Tuunika tuli lõigata ja möllata sellega, et see oleks võimalikult lehviv ja hull, et saaks sellega trianglit leiutada. Nii ma siis saingi veidra pilgu Martalt.. Tunne oli, nagu oleksin pärit hoopis teiselt planeedilt ja mu google-translator oli taaskord puuetega tõlget teinud.



Tegelikult olen ma 8 kuuga harjunud mitte mõistma. Ma ei taha kelleltki siin mingit kaasatundvat pilku, kui ma järjekordsest naljast või põnevast loost ilma jään. Ma ei pane pahaks ega ole pettunud, et mul koguaeg tõlki kõrvas pole. Ma isegi ei küsi koguaeg, sest näen kui hõivatud nad ise on. Ainult..
ma tahan mõistmist, et minult ei saa eeldada, et ma kõike tean, kui ma saan umbes 1/4 informatsioonist, mis teised saavad. Tihti ma ei saagi aru, miks me peame minema/tegema/olema, tihti jääb mõistmata MIDA peab järgmiseks tegema.
Mõistmatus polegi nii hull kui hilisem eeldamine, aga seda viimastki ei ole palju saanud juhtuma.

Aga viimased nädalad veel mõistmatust. :)

Läheb endiselt hästi ning tuleb kaua magada, et homne pikk päev vastu pidada.

Homme läheb täisvärk. Kell kolm istub publik saalis (keskkooli muusikaklassid + veel mõned) ja me oleme lava taga tuubikutel, peas kilo juukselakki ja näos mitu sentimeetrit krohvi. :)


Kaunist kevadist und!

"Nine" on stage

Japp. Nüüd on käes. Ma tean, kes on Luisa, mida ta rääkima ja tegema peab. Roll on käes. :) Lavapartner Henke on heas vormis ning me oleme valmis. Üksikud detailid, aga muidu olemas.

Laulus on üksikud sõnad, mida puterdasin. Emotsioon on olemas. Emma jäi väga rahule. Ütles, et isegi kui ta ei saa aru täpselt igast sõnast, siis vähemalt saab kätte, mida ma tunnen ning mõtte, mida räägin.

Homme kontrolletendus. Publik esimest korda saalis.

Muidu istusid saalis meie 3 põhilist õpetajat - Hans, Emma ja Marta.

Hans oli helitehnik, kuid pööras erilist tähelepanu muusikalisele osale. Koori kõla ja puhtus - need olid põhilised märkused. Ometigi oskas ta ka vaadata näitlemise poolt ning paigutust. Hans kirjutab muusikat ja on show-business's päris terav nina. Seega ta on profesionaalsete lavastuste üks bossidest olnud juba mitmeid aastaid. Tema silm ja kõrv püüdsid kõik kinni.

Meie teatriõpetaja Emmat nimetama etenduse lavastajaks. Tema on boss. Tal on väga häid ideid ning meie etendusest leiab naeru kui ka nuttu. Emma on väga sõbralik ja armas lavastaja. Ta oskab ilma jamata rääkida, mis võiks teisiti olla ning ei unusta ütlemast, mis oli hästi. Emma hoolitses ka üldpildi eest, energia olemuse, kuid ka lavataguse askeldamise pärast.

Marta tegi põhiliselt goreograafi tööd. Iga samm ja käeliigutus oli ta jaoks oluline. Energia - seda ei tohi unustada! Kuna Marta on ise nii tantsija, näitleja kui ka laulja, siis andis ta igal ajal nõu.



Niisiis varsti saab inimesi hirmutada ja naerutada.


Hiljemiseni!

Jälle juuksed..

Kuna täna käis ajakirjanik lugu tegemas, siis vingete fotode saamiseks pidid olema kõik olemas: rekvisiidid, kostüümid, õige soeng ja meik..
"Wicked"'i jaoks olen harjutanud küll ja rohkemgi aastal 2010 metsalise rollis. Ja ülejäänudega võib ka enam-vähem hakkama saada, aga siis jälle see pearoll "Nine"'is. Thjah..

Tulin koju. Vaatasin peeglisse. Haarasin käärid. Tegin omale pähe Luisa. Umbes selline brünett, mis pildil.

Säästan aega ja raha, sest käärid on kodus. :)

:

"Enne kui ütled tee üks paus

Ole aus

Sest sõnadel jõud on peatada

Maailma"

trummipõrin

Daddummtššššš!!!!

3 päeva on aega etenduseni. 2 päeva on aega kontroll etenduseni.

Jah.


Ja-jah!


Mul on sõnad peas. :D Dialoog, tean, millal mida ütlema peab.


Isegi tuhande-sõnaline (liialdasin nüüd) on peas ja ainult 3 sõna ajan segamini. Isegi on vist hääldus õige, et inimesed võiksid aru saada, millest ja kellest laulan. :P


Ja teate!? Varsti, umbes nelja nädala pärast olen ma juba koju tagasi kolinud.
Mul paar toredat projekti mõttes ja käigus, mis mu kojukolimist ootavad. Ideid arranžeeringuteks ja noodikoguks. :) Suvi tõotab tulla töine, aga magus.



Ah, kui hea on nüüd minna mööda kevadrüüs linna..

I'm not better than you. You're not better than me. That's for everybody!

Tunnike on möödas ebaõnnestunud päevast ja nördimus on kadunud. :)

Ma ei mäleta, mis ma lava taga ütlesin Henkele, aga ta kostis: "I would totally marry you, when I would not have a girlfriend."

Ma ütleks praegu peaaegu sama tema kohta.

Saime kokku keskmises köögis ja .. Point oli, et harjutada meie dialoogi. Aga ta push'is mind hoopis laulu laulma uuesti ja uuesti, sõnade tõttu. Tegi parandusi häälduses ja järjekorras. Selle mõne korra läbilaulmisega tundus, nagu oleksin teinud mitme tunni töö. Ausalt, mul on laul peas! Nii uskumatu, kui see ka ei tundu.. Heh..

Ja siis võtsime muidugi ka dialoogi läbi. Tegime mõned selgitused, miks me ütleme neid asju. Emma andis meile ülesandeks mängida ka nagu tõesti oleksime juba 20 aastat abielus olnud. Küll saab.

Homme teeme veel Henkega eraldi proovi. Ennelõunat, lõunal ja õhtul, kui lõpuks koju saabume.

Aitäh!

Kuidas päev läks? - On esmaspäev.

Parim vastus, mis sellele küsimusele täna leian.

Veedame selle nädala Kramforsis, Babeli majas. Proovid hommikust õhtuni. Kell on kaheksa ja ma jõudsin alles koju. Homne tõotab veelgi pikem tulla.

Peaaegu kõik on juba olemas: rekvisiidid, kostüümid, muusika, valgustus. Mõned üksikud hilbud ja dekoratsioonide detailid on puudu.. ja siis minu laul..

Tegime Henkega lõunapausi ajal tekstiproovi. Ausalt, kõik oli peas. Isegi hästi hääldatud (Henke jutu järgi). Mnjah, lauluga veel nii hästi pole, kuid ka see areneb. Tasa ja targu..

Pärastlõunat mängisime kõik BOB'i otsast lõpuni peaaegu ilma pausideta läbi.


Läksime muusikaliga "Nine" lavale ja juhtus, mis juhtuma pidi. Esimene stseen ajakirjanikega tuli enam-vähem, kuid siis see laul oli täiesti pudru ja kapsad. Sellele järgnes stseen lapsiku abikaasaga.. Jah, nii palju siis õnnestunud dialoogist. Suudsin ka selle aia taha saata.
Laval olles, ükskõik mida tehes, peab edasi minema. Keskenduma järgnevatele hetkedele. See on raske, eriti proovis, kui mõtted jäävad endiselt toppama ebaõnnestumisel.

Aga mul on hea meel, et Henke mu lavapartner on. Ta on supper abivalmis ja mõistev. Täna pakkus ise välja, et teeksime kojujõudes meie stseeni ja siis lubas minuga veel pärast laulu harjutada (asi pole meeloodias või rasketes sõnades, vaid tundmatu teksti meelde jätmisega). Kell üheksa läheb jälle tööks.

Energia puudmise tõttu sunnin end isegi kofeiini tarbima.
Winter sleep - u no go away!


Homme on uus päev..
Loodame, et ka parem.

Absurd

Nägin paar päeva tagasi unes, et ajasin kuskil köögis juttu Margus Saarega. Ta valas kaussi morssi ja rääkis millestki põnevast ja tähtsast.
Tal oli ees Hello Kitty mask ja selle taga veel tumedade paksude raamidega prillid.


Mõistus, kus sa jäid?

6 päeva etenduseni

Töö. Palju tööd. Palju harjutamist. Palju vingumist ka. Aga tegelikult juba nagu edeneks. Proovid hakkavad ka juba esinemiseilmet võtma. Rekvisiidid enam-vähem olemas ja muusika..

Töö ja töö ja töö. Hommikust õhtuni ja veel peale. Vabu päevi enne BOB'i enam pole. Isegi homme, laupäeval teeme proovi. Isegi pühapäeval.
Esmaspäeval läheb päris sagin lahti. Proovid toimuvad ainult Pabelis (Kramforsi kultuurimajas, u 20km meie koolist eemal).

Kõik jookseb paika. Lõpuks saavad ikkagi kõik rollid selgeks. Vähemalt lootus tõuseb.

Öine kuhjatud klaveriruum

Koolimaksud:
Siinsed õpilased maksavad õppematerjalide eest 1500 SEK (u 167€) semestris.
Igakuine üür (tuba + hommiku- ja lõunasöök) maksab umbes 3000 SEK ehk umbes 333€.
Õppemaksu kui sellist pole.

SOS

Aega on homme hommikul poole kaheksani, et see muusikal omale pähe taguda.

Võite panuseid panna, kui ruttu alla annan..


Uuendus kell 2.25
Sain harjutamisruumist välja pool 2. Vajan vähemalt ridade esimesi sõnu ning dialoogiga toime tulemiseks vajaksin imet.
Olen valmis oma soolorolli kellelegi teisele üle andma.. 


Suure show'ni on jäänud 7 päeva.

veel reisimisest

Olen täitsa elus. See vene tädi füüsiliselt kallale ei jõudnudki tulla. Küll aga kobises õhtul.. Hommikul ei hüpand ma enne voodist välja, kui see tädike läinud oli. Ta vist kuulis mu mõtteid ("Mine palun ära!"). Poolteist tundi enne randumist jäin lõpuks ise sinna kajutisse. Tädi jättis endast maha ainult räige suitsuhaisu ning oma tekitatud pahura õhustiku.


Ma ei saa kergesti pahaseks. Eriti võõraste peale. Seekord pidin end küll vaos hoidma, et mitte öelda, mis ma asjast arvan. See tädi oli liiga süüdimatu..

Kuid lõpuks jäin siiski mõtlema, et millest ta nii frustreeritud võis olla? Miks nii tusane? Miski pidi selle tädikese pahameele ju tekitama.. Ja ausalt, mul polnud sellega mingit seost.

And here we go again..

 Laeval kohtab aeg-ajalt põnevaid inimesi.
Eesti poole lainetades läksin uurima, missugust meelelahutust seekordne "Fiesta" show pakub. Endale üllatuseks leidsin isegi tasemel muusikud. Lava täitsid artistid Kuubast.
Leidsin vaba laua, kuhu maha potsatasin. Laval oli õhtune bänd. Märkasin, et üks mustanahaline istus mu lauda.
Sain veidi aega vaikselt lugusid nautida, kui mees lõpuks juttu tegi. Ta pikka nime ei mäleta, kuid palus end kutsuda Mr. Conga'ks.. Conga oligi ta perekonna nimi, aga samuti oleks võinud teda Conga Masters'iks kutsuda, sest ta oli ülikoolis rütmipillide õppejõud. Ta oli ka õhtuse show-grupi liige.

No siis tutvustaski end niiviisi. Põhiliseks sai: "You are beautiful to me!" Ta leidis, et me sobiksime väga hästi. Kahju, et tal see inglise keel vaesekene oli, ei ma mõistnudki kõike, mis ta mulle hispaania keeles ära seletas. No eks see "Ti amo!" seal ka lõpuks lendama hakkas. Ta küll ei saanud aru, miks ma ütlesin, et see pole reaalne. Lõunamaa värk..
Pärast kirjutas veel oma Kuuba aadressi ja telefoninumbri, et ma ühendust hoiaks. Ta küsis, kas Eestis on muusikaülikooli. Ta oli valmis sinna õppejõuks minema.
Vestlesime veidikene. Lõpuks nõudis sõbralikult, et ma show'd ikka vaataksin. See mul oli juba ennegi plaanis. AGA! Kui kuulis, et mängin klaverit, siis ta tahtis mind lavale saada, et siis seal ühe dueti teha. Sellele ütlesin kiiresti ära, enne kui publiku õhtut rikkuma hakkan. :D


Esmaspäeval Stocki poole tagasi sõites nägin Mr. Congot jälle laval oma asja tegemas. Otsustasin siiski seekord mitte juttu teha. :)

No vot. Ehk siis järgmine reis Kuubale?!

1.mai Rootsi moodi.. Suuremad tänavad olid rongkäigu tõttu suletud. Loosungitel oli vist kõik mainitud, mis aasta aega kogunenud olid. :)

Stockholmis oli üle kuue tunni aega. Mul üks vana koolikaaslane elab Rootsis juba üpris kaua aega, seega otsustasin uurida, millega tegeleb sellisel kaunil pühade päeval.
Kolasime Stockis ringi. Nägime töölistepäeva rongkäiku ja vahtisime veits jalgpalli pargis. Niisama elus ja ilmast. :)
Mõnus on ikka tšillida eestlasega selle asemel, et Rootsis keset väga kirjut seltskonda end kuskile mahutada.

Oli üks tore reis. See terve päev sõitu tundub köki-möki ja igapäevane isegi.

Ei saanudki aru, mis need oma plakatite asjadega seal H&M'i ees tahtsid..

Sundsvall-Härnosand buss oli pilgeni täis. Istusin ühe noore kuti kõrvale (ausalt, see oli viimane vaba koht!). Pärast mõningaid kilomeetreid hakkas ta ise huvi tundma ja rääkima.
Tegemist oli tantsijaga. Julgen väida, et kuskil 25-aastane. Ta töötab ühes Rootsi suurimas tantsukompaniis "Nordans". Õppis Rootsi nimekas looverialade ülikoolis [Ballet Akademiin] 'is, kuhu enamik mu siinsetest kursuslastest pürgib. Üllatavaks faktiks sai, et ta alustas ja leidis enda jaoks tantsimise alles 17-aastaselt. Ta ütles, et tema heaks mängis halb füüsiline vorm. Ta ei tegelenud enne millegagi. Mis tähendab, et tal olid nõrgad lihased ja keha oli kergem painduvaks treenida. Lõpuks siis saigi tantsimisest kõik, mida ta üldse tegi. Rääkisime veel elust Rootsis ja lõpuks vestlesime religiooni teemal.

Elina oma uutes rõivastes.. Või peaks hoopis ütlema Walter!?

Vot nii ongi. Reisides kohtab põnevaid inimesi. Tore on näha, kuidas inimesed hindavad püüdlusi rääkida rootsi keeles.
Olime Hannesega ühes kohvikus. Tüüp tellis ära ja siis ma tegin sedasama, aga rootsi keeles. Teenindaja oli meeldivalt üllatunud, tegi kohe teise näo ning naeratus tuligi välja. Sama on ka bussijuhtidega.

Muide! Täheldasin viimase reisi jooksul, et bussijuhtide suhtumine Rootsis.. Tundub, et nad on oma tööga rahul ning reisjatega suhtlevad väga sõbralikult. Eestis sellist asja just tihti ei kohta! KUIGI, nüüd Tallinna poole põrutades vedas mul jälle bussijuhiga. Ta oli selline eriti sõbralik mees, kes suhtles, nagu oleks juba tuttavad. :)

Prästmoni ehk kodu bussipeatus

Viimase kuu maitset on tunda. Kooli lõpp paistab. Meie viimane projekt - Best of Broadway - on juba järgmine näda (11.mai). Mu kõrvalrollid on enam-vähem, aga mu pearoll "Nine" 'is sakib veel sajaga - pole tekst meeles ega laul selge.. Jälle asjad jäetud viimasele minutile - andeksi!


Eile sain Bollstabrukis tuttavaks 2 noore neiuga, kes täna Hola'sse kandideerima tulid. Mõlema diktsioon oli väga hea ning tämbrid huvitavad. Usun, et jätsid me õpetajatele hea mulje.


Meie pool päevast läks hoopis laua ja toolide peksimsele, kraapimisele, kulutamisele. Kokkuvõtvalt - koledaks ja vanaks tegemisele. Meile anti üks kena lihtne laud ja 4 korralikku tooli, mille pidime võimalikult inetuks tegema. Vot nii käib rekvisiitide valmistamine..



Kuult valgust paistab,
ilm on soe,
Eesti-Ragne põhku poeb..