Ikka kostab seda küsimust. Arutame kursusega, kuid küsivad ka sõbrad ja tuttavad. Ha! Ma ise küsin ka!! Enamik kursusest jookseb juba sisseastumiskatsetele, enamik ikka loomingulistel erialadel. Meie ainus kutt soovib saada näitlejaks, vägev hõbekõri unistab loomulikult lauljakarjäärist, on veel tahtjaid muusikaliartistideks, tantsijateks.. Üks kursaõde on otsustanud aja täitsa maha võtta ning järgmine aasta käib ainult tööl (praegugi kooli kõrvalt muudkui tormab tööle). Tahab aastakese mõelda, et mida ta päriselt teha tahab ning mida on suuteline (vigastatud ja mitmeid kordi opereeritud põlve omanik).
Mina ei tea ikka veel. Juba kaks aastat olen olnud sunnitud mõtlema ja puurima ja uurima ja pea paksuks ajama.. Aga ikka veel ei ole kindlat teadmist, mida ma päriselt sooviksin edasi teha.
Ühed soovitavad kuulata südant, teised aga mõistusega lahendus välja töötada. Osa aga hoopis ütlevad, et tee seda, mis teeb sind õnnelikuks.
Esiteks, mida teha, kui süda ei kisenda kuskile?! Teiseks, kas puht mõistuslikud valikud lõpuks osutuvad siiski rahuldavateks otsusteks?! Kolmandaks, kas peaks siis minema "katsetama", kas on õige asi või võtta aeg täitsa maha?!
Päevadel, mil mõtted keerlevad peaaegu pea plahvatamiseni, teeksin hoopis üllatava otsuse, kus jätaksin õppimise veidikeseks hoopis ning kaoksin tööotsimise maailma. Aga kui jälle "kaineks saan", siis jätan selle võimaluse siiski viimaseks.
Kas siis tõesti pole olemas ühtegi miksitud eriala kuskil ülivinges koolis Tallinnas?!
Heh, vähemalt linna olen juba kaua aega tagasi välja valinud ja ära otsustanud! :)
Endiselt püsime teadmatuse lainel..
No comments:
Post a Comment