Prästmonist Põltsamaale

Tegelikult algas siiiatulemine juba eelmise tripi ajal. Ants andis mulle 2 soodustalongi, et laevapileteid odavamalt osta. Stockholmis sadamas läksin kassast uue reisiasju ajama, kuid sealt tädi ütles, et talongiga saab ka Internetist osta ja seal tuleb kindlasti veel soodsam.
Proovisin siis tehingut netis teha, kuid seal siiski talongi ei omastatud ja punane kiri lõi ette, et soodustalongidega saab osta ainult sadamas. Kahju, et tädi teadmatusest valet informatsiooni jagas.
Ostsin siis täispileti.

Bussi- ja rongipiletid ostsin ka veidral viisil. Esiteks sain Hanna käest Rootsi ühistranspordileheküljed, kuid teiseks jälgis Eestist mu ekraani õde, kes hoidis kõigel silma peal. Kaks pead on ikka kaks pead!


Neljapäeva hommikul kell 8.20 pidi väljuma reisi esimene buss. Pidi väljuma ja väljuski, ainult et ilma minuta.
Ei, sel hommikul mu äratuskell ei jätnud helisemata nagu eelmine kord, kuid kellaga oli tegu küll. Nimelt söögisaali, kus hommikul loomulikult käisin, kell oli vale.
Niisiis söökla kella järgi läksin välja koos Josephiniga (esimene bussisõit koos, sest tal seal linnas mingi koosolek), kuid siis nägime vastu tulevat bussitäit rahvast. Nii ma siis olin oma hiigelkohvriga töllakil peamaja ees.
Josephin rääkis kõigepealt ühe oma õpetajatest, kes küll kohe ei saanud meile küüti pakkuda, kuid oleks seda veidi hiljem teinud. Kuid seejärel pöödusime retseptsiooni Lasse poole, kes helistas ühele koolitöötajale. VÄGA lahke meesterahvas, kes kohe hüppas teisest majast välja, ise veidi naljatledes. Tõi kuskilt nurga tagant oma auto välja ning sõidutas meid Kramforsi, kust mu järgmine buss väljub.

Ma isegi ei jõudnud muretsema hakata, vaid pigem ootasin lahendust..


Nii ja siis jõudsin teise bussiga Härnosandi. Kuna mul 40 mintsa aega, siis läksin bussijaama lähedal asuvasse burksimajja ja ostsin eine kaasa.
Kolmas bussisõit oli ka edukas - Sundsvalli, kust reis järgnes rongiga. Pahaaimamatult viskasin koti omale järsult õlale. Mnjaa, ja sealt see häda algas.
Rongi juurde jõudes märkasin, et mu taha olid jäänud mingid imelikud pritsmed. Mõtlesin - whaaat is thaaat?! Avan oma koti, kus kunagi eine oli pistnud, ja näen tühja coca topsi..
Tõesti, ei olnud ilus ega lahe ega meeldiv. Õõõõõhh!!
Rongis tegin oma asjadest näituse, pannes kõik enda ette pingile kuivama. Olgu mainitud, et samas kotis kannan ka läpakat! Aga õnneks olen piisavalt tark, et seda kanda eraldi ümbrisega. Läppar ei saanud vedelikku tunda, kuid selle ümbris oli pisut külge immutanud küll.
Jah, mu kott siiani on kleepuv ning selle sisu samuti.

Rongis veidi ajasin ka juttu enda kõrval istuva mehega. Tundis huvi, mis keeles mu loetav raamat on. Sellest tal tõusis huvi Eesti vastu ning võrdlus Rootsiga.


Stockholm möödus muredeta. Millegipärast olin aga veidi segaduses orienteerumise osas, kuid täiesti põhjuseta.


Laevas oli kajut täis - 4/4, kellest siis 3 eestlast ja 1 mehhiklane. Viimase nimi on Eva, kes viibis Stockholmis sõbra juures ning nüüd üheks päevaks sõidab Tallinna, et teha ka meie riigiga väheke tutvust. Enne Stockholmi jõudes uudistas hoopis Kreekas; esmaspäeval sõitab ta jälle koju.
Sain veidi teada Mehhiko kohta ning sealsest. Ta soovitas mul endal kunagi minna Tulum'i. Pane otsingusse "Tulum Mexico" ja sa näed võrratuid ja võrratumaid pilte. Seal saab isegi ujuda koos vaalhaidega.. Igatahes väga vinge koht tundub olevat, kus oleks vist väga äge puhkama minna. :)

Veidi vanem naisterahvas küsis Eva (29.a) käest, kas ta tegeleb õppimisega. Seevastu minule (19.a) oli suunatud küsimus, kas ma töötan Stockholmis..
Palun, vanus, taandu veidi!

Evaga kolasime terve laeva jälle läbi. Üle pika aja vaatasime ka kruiisi showw'd, mis seekord üllatas mind väga positiivselt. Olen varem korduvalt öelnud, et Rootsis olen väga kriitliselt hakanud vaatama igasuguseid esinemisi. Seekordne meelelahutusgrupp oli väga.. väga elav, väga särav! Laeval käis teema "Fiesta" ehk siis showgrupp oli hispaaniast. Sambad ja tša-tšad oli justkui nende jaoks loodud. Muusikat tegid vene keelt kõnelev bänd, aga samuti elav ning särav. Nauditav õhtu!

Ma siis ei jäta mainimata, et samal kruiisil viibisid Kristjan Kasearu ja Uku Suviste.



Nii, 16h laevasõitu möödas. Astusides Evaga vaikselt väljapääsu poole, pidas piirivalvud meid kinni. Õigemin mehhiklast. Kontrolliti Eva passi, uuriti kui kauaks plaanib Eestisse jääda ning millal ja kust tagasi koju lendab.


Sadamast tulin esimest korda nii, et kedagi vastu ei tulnud. Läksin kohe sealtsamast nr 2 bussipeale ja "Autobussijaama" peatuses maha. Pidin ootama jälle, aga need 2-3h polnud enam mingit kriitikat väärt, sest kodulõhn oli juba peaaegu ninas.
Helistas õde, et küsida kui kaugel olen, andis toru Jakobile, kes küsis, millal ma siis lõpuks jõuan: "Ainult 1 minut veel, eks?" And how cute is that? Õde ütles, et Jaks nõuab, et ta saaks meile külla tulla.

Bussis kohtusin tüdrukuga, kellega käisime koos lasteaaias ja esimesed 6 aastat koolis - Agnes. Õpib praegu TLÜ-s pedagoogikat. Samuti liitus õige pea ka vana koolivend Rivo, kes õpib TTÜ-s mingit inseneri asja (kes siis ikka täpse eriala nime jõuab meelde jätta). Lobisesime terve tee maast ja ilmast ning viisime kurssi tegemistega.

Poole sõidu pealt helistab teine õepoeg Samuel. Juba nädal tagasi skype'i vestlusel ütles ta, et tuleb mulle bussile vastu. Nüüd küsis, kui kaugel olen: "Ahha... Et kuskil pool tundi, no ma juba lähen bussijaama ootama! Muide, ma niisama küsin, kas Rootsis ka lumikellukesi kasvab?"
Nunnumeeter on laes!


Buss sõidab Põltsamaa bussijaama sisse. Näen oma õde punases jopes ja tema lähedal istuvad kaks venda - Jakob ja Samuel. Ühel müts silmile vajunud.
Astusin siis pinnale, võtsin oma megakohvri ja esmalt embas rõõmsana õde, siis tegi oma TUGEVA embuse Samuel ning siis nende järel näitas end justkui veidi häbelikult Jakob, käes kimp lumikellukesi. AWWW!!! 
Jaks: "Samuel korjas, aga mina annan üle!" 
Vot see on vendlus!


Ja siis loomulikult kõndis mu nägus isa me poole. Ta võttis minu, mu suure kohvri JA õepojad ning viis meid KOJU(magus sõna, kas pole?!).


Kodus oli koertel esialgu raskusi äratundmisega, kuid peale mu imelikke tavapäraseid hüüatusi tahtsid mu pikali hüpata. Jõudsin oma kola oma parimasse tubba visata ning siis lõpuks ema tervitada. Kas te olete näinud ema silmi, kes pole oma last tükk aega näinud? :D No igatahes pole muud võimalust, kui end väga oodatuna tunda!

Terve maja oli pannkoogi lõhna täis. Veel ilutsesid ja söömist ootasid mmmmaaasikad ja viinamarjad. Aa! Ma ei unustanud vanaema, temaga tervitasime ka! 

Mu laisik Juss tegi ka oma vaikset nurru, kui sõrmed ta kasukasse ajasin. :)


Võib-olla tunnikese jõudsin kodus olla, kui juba tõttasin oma vanasse kooli. Sain kokku sealse õpetajaga, kes mulle tööülesandeid andis ja tutvustas. Nimelt töötan terve oma kodus oleku aja õpetajana. Annan eesti keelt, kirjandust, inimeseõpetust ja matemaatikat 7.-9.klassidele. Saab olema väljakutsete rohke, aga põnev kogemus.
Heh, saangi oma õpetajate päeva tasa teha. 11ndas klassis sain kaks-kolm esimest tundi olla muusikaõpetaja, kuid ülejäänud päeva veetsin huvijuhi rollis. 12ndas klassis olin terve aja huvijuht ning võtsin omale ka psühholoogi kohustused. See tähendab, et päriselt õpetaja ametile ma nendel päevadel siiski pühenduda ei saanud. Aga see eest nüüd saab pikemalt. :)
Endiselt olen veidi üllatunud sellise pakkumise peale. Kes oleks võinud arvata?
Aga ma siia palju õpetaja-muljeid kirjutama ei hakka, vb ainult pisut..




Õhtul oleks terve maja mu päralt olnud. Vanemad ja vanaema läksid teatrisse ja vend (keda ikka veel pole näinud ja ei näe ka veel nii pea) oli sõbra juures. Ometigi, otsustasin hoopis Mare juurde minna, kus mu teine perekond täna õhtul kokku sai - Jordani osadusgrupp. Armas näha igat üht, kes täna sinna oli otsustanud tulla! :)


Siin olles.. nagu polekski ära olnud. Ainult suur lahtipakkimata kohver viitab mingile äraolekule..



Tallinn, siit ma tulen!
jälle