Prästmonist Põltsamaale

Tegelikult algas siiiatulemine juba eelmise tripi ajal. Ants andis mulle 2 soodustalongi, et laevapileteid odavamalt osta. Stockholmis sadamas läksin kassast uue reisiasju ajama, kuid sealt tädi ütles, et talongiga saab ka Internetist osta ja seal tuleb kindlasti veel soodsam.
Proovisin siis tehingut netis teha, kuid seal siiski talongi ei omastatud ja punane kiri lõi ette, et soodustalongidega saab osta ainult sadamas. Kahju, et tädi teadmatusest valet informatsiooni jagas.
Ostsin siis täispileti.

Bussi- ja rongipiletid ostsin ka veidral viisil. Esiteks sain Hanna käest Rootsi ühistranspordileheküljed, kuid teiseks jälgis Eestist mu ekraani õde, kes hoidis kõigel silma peal. Kaks pead on ikka kaks pead!


Neljapäeva hommikul kell 8.20 pidi väljuma reisi esimene buss. Pidi väljuma ja väljuski, ainult et ilma minuta.
Ei, sel hommikul mu äratuskell ei jätnud helisemata nagu eelmine kord, kuid kellaga oli tegu küll. Nimelt söögisaali, kus hommikul loomulikult käisin, kell oli vale.
Niisiis söökla kella järgi läksin välja koos Josephiniga (esimene bussisõit koos, sest tal seal linnas mingi koosolek), kuid siis nägime vastu tulevat bussitäit rahvast. Nii ma siis olin oma hiigelkohvriga töllakil peamaja ees.
Josephin rääkis kõigepealt ühe oma õpetajatest, kes küll kohe ei saanud meile küüti pakkuda, kuid oleks seda veidi hiljem teinud. Kuid seejärel pöödusime retseptsiooni Lasse poole, kes helistas ühele koolitöötajale. VÄGA lahke meesterahvas, kes kohe hüppas teisest majast välja, ise veidi naljatledes. Tõi kuskilt nurga tagant oma auto välja ning sõidutas meid Kramforsi, kust mu järgmine buss väljub.

Ma isegi ei jõudnud muretsema hakata, vaid pigem ootasin lahendust..


Nii ja siis jõudsin teise bussiga Härnosandi. Kuna mul 40 mintsa aega, siis läksin bussijaama lähedal asuvasse burksimajja ja ostsin eine kaasa.
Kolmas bussisõit oli ka edukas - Sundsvalli, kust reis järgnes rongiga. Pahaaimamatult viskasin koti omale järsult õlale. Mnjaa, ja sealt see häda algas.
Rongi juurde jõudes märkasin, et mu taha olid jäänud mingid imelikud pritsmed. Mõtlesin - whaaat is thaaat?! Avan oma koti, kus kunagi eine oli pistnud, ja näen tühja coca topsi..
Tõesti, ei olnud ilus ega lahe ega meeldiv. Õõõõõhh!!
Rongis tegin oma asjadest näituse, pannes kõik enda ette pingile kuivama. Olgu mainitud, et samas kotis kannan ka läpakat! Aga õnneks olen piisavalt tark, et seda kanda eraldi ümbrisega. Läppar ei saanud vedelikku tunda, kuid selle ümbris oli pisut külge immutanud küll.
Jah, mu kott siiani on kleepuv ning selle sisu samuti.

Rongis veidi ajasin ka juttu enda kõrval istuva mehega. Tundis huvi, mis keeles mu loetav raamat on. Sellest tal tõusis huvi Eesti vastu ning võrdlus Rootsiga.


Stockholm möödus muredeta. Millegipärast olin aga veidi segaduses orienteerumise osas, kuid täiesti põhjuseta.


Laevas oli kajut täis - 4/4, kellest siis 3 eestlast ja 1 mehhiklane. Viimase nimi on Eva, kes viibis Stockholmis sõbra juures ning nüüd üheks päevaks sõidab Tallinna, et teha ka meie riigiga väheke tutvust. Enne Stockholmi jõudes uudistas hoopis Kreekas; esmaspäeval sõitab ta jälle koju.
Sain veidi teada Mehhiko kohta ning sealsest. Ta soovitas mul endal kunagi minna Tulum'i. Pane otsingusse "Tulum Mexico" ja sa näed võrratuid ja võrratumaid pilte. Seal saab isegi ujuda koos vaalhaidega.. Igatahes väga vinge koht tundub olevat, kus oleks vist väga äge puhkama minna. :)

Veidi vanem naisterahvas küsis Eva (29.a) käest, kas ta tegeleb õppimisega. Seevastu minule (19.a) oli suunatud küsimus, kas ma töötan Stockholmis..
Palun, vanus, taandu veidi!

Evaga kolasime terve laeva jälle läbi. Üle pika aja vaatasime ka kruiisi showw'd, mis seekord üllatas mind väga positiivselt. Olen varem korduvalt öelnud, et Rootsis olen väga kriitliselt hakanud vaatama igasuguseid esinemisi. Seekordne meelelahutusgrupp oli väga.. väga elav, väga särav! Laeval käis teema "Fiesta" ehk siis showgrupp oli hispaaniast. Sambad ja tša-tšad oli justkui nende jaoks loodud. Muusikat tegid vene keelt kõnelev bänd, aga samuti elav ning särav. Nauditav õhtu!

Ma siis ei jäta mainimata, et samal kruiisil viibisid Kristjan Kasearu ja Uku Suviste.



Nii, 16h laevasõitu möödas. Astusides Evaga vaikselt väljapääsu poole, pidas piirivalvud meid kinni. Õigemin mehhiklast. Kontrolliti Eva passi, uuriti kui kauaks plaanib Eestisse jääda ning millal ja kust tagasi koju lendab.


Sadamast tulin esimest korda nii, et kedagi vastu ei tulnud. Läksin kohe sealtsamast nr 2 bussipeale ja "Autobussijaama" peatuses maha. Pidin ootama jälle, aga need 2-3h polnud enam mingit kriitikat väärt, sest kodulõhn oli juba peaaegu ninas.
Helistas õde, et küsida kui kaugel olen, andis toru Jakobile, kes küsis, millal ma siis lõpuks jõuan: "Ainult 1 minut veel, eks?" And how cute is that? Õde ütles, et Jaks nõuab, et ta saaks meile külla tulla.

Bussis kohtusin tüdrukuga, kellega käisime koos lasteaaias ja esimesed 6 aastat koolis - Agnes. Õpib praegu TLÜ-s pedagoogikat. Samuti liitus õige pea ka vana koolivend Rivo, kes õpib TTÜ-s mingit inseneri asja (kes siis ikka täpse eriala nime jõuab meelde jätta). Lobisesime terve tee maast ja ilmast ning viisime kurssi tegemistega.

Poole sõidu pealt helistab teine õepoeg Samuel. Juba nädal tagasi skype'i vestlusel ütles ta, et tuleb mulle bussile vastu. Nüüd küsis, kui kaugel olen: "Ahha... Et kuskil pool tundi, no ma juba lähen bussijaama ootama! Muide, ma niisama küsin, kas Rootsis ka lumikellukesi kasvab?"
Nunnumeeter on laes!


Buss sõidab Põltsamaa bussijaama sisse. Näen oma õde punases jopes ja tema lähedal istuvad kaks venda - Jakob ja Samuel. Ühel müts silmile vajunud.
Astusin siis pinnale, võtsin oma megakohvri ja esmalt embas rõõmsana õde, siis tegi oma TUGEVA embuse Samuel ning siis nende järel näitas end justkui veidi häbelikult Jakob, käes kimp lumikellukesi. AWWW!!! 
Jaks: "Samuel korjas, aga mina annan üle!" 
Vot see on vendlus!


Ja siis loomulikult kõndis mu nägus isa me poole. Ta võttis minu, mu suure kohvri JA õepojad ning viis meid KOJU(magus sõna, kas pole?!).


Kodus oli koertel esialgu raskusi äratundmisega, kuid peale mu imelikke tavapäraseid hüüatusi tahtsid mu pikali hüpata. Jõudsin oma kola oma parimasse tubba visata ning siis lõpuks ema tervitada. Kas te olete näinud ema silmi, kes pole oma last tükk aega näinud? :D No igatahes pole muud võimalust, kui end väga oodatuna tunda!

Terve maja oli pannkoogi lõhna täis. Veel ilutsesid ja söömist ootasid mmmmaaasikad ja viinamarjad. Aa! Ma ei unustanud vanaema, temaga tervitasime ka! 

Mu laisik Juss tegi ka oma vaikset nurru, kui sõrmed ta kasukasse ajasin. :)


Võib-olla tunnikese jõudsin kodus olla, kui juba tõttasin oma vanasse kooli. Sain kokku sealse õpetajaga, kes mulle tööülesandeid andis ja tutvustas. Nimelt töötan terve oma kodus oleku aja õpetajana. Annan eesti keelt, kirjandust, inimeseõpetust ja matemaatikat 7.-9.klassidele. Saab olema väljakutsete rohke, aga põnev kogemus.
Heh, saangi oma õpetajate päeva tasa teha. 11ndas klassis sain kaks-kolm esimest tundi olla muusikaõpetaja, kuid ülejäänud päeva veetsin huvijuhi rollis. 12ndas klassis olin terve aja huvijuht ning võtsin omale ka psühholoogi kohustused. See tähendab, et päriselt õpetaja ametile ma nendel päevadel siiski pühenduda ei saanud. Aga see eest nüüd saab pikemalt. :)
Endiselt olen veidi üllatunud sellise pakkumise peale. Kes oleks võinud arvata?
Aga ma siia palju õpetaja-muljeid kirjutama ei hakka, vb ainult pisut..




Õhtul oleks terve maja mu päralt olnud. Vanemad ja vanaema läksid teatrisse ja vend (keda ikka veel pole näinud ja ei näe ka veel nii pea) oli sõbra juures. Ometigi, otsustasin hoopis Mare juurde minna, kus mu teine perekond täna õhtul kokku sai - Jordani osadusgrupp. Armas näha igat üht, kes täna sinna oli otsustanud tulla! :)


Siin olles.. nagu polekski ära olnud. Ainult suur lahtipakkimata kohver viitab mingile äraolekule..



Tallinn, siit ma tulen!
jälle

Quote// *Benjamin Mee from "We bought a zoo":

"You know, sometimes all you need is twenty seconds of insane courage. Just literally twenty seconds of just embarrassing bravery. And I promise you, something great will come of it." 

  

*I would like to go kite flying for the first time!

Tere, olen Jakob!

Mu kõrvaltegelane muusikalis "Tolvskilling Operan" tundub mu jaoks põnevam mängida kui peategelane "Nine"'is.

Mu peategelase nimi on Luisa Contini, erialalt näitleja. Olen abielus Guido Continiga, kes on filmi tegija (movie maker). Mu abikaasa otsib inspiratsiooni võõrastelt naistelt ning tal on keerulised suhted oma emaga. Olen uhke, et minu abikaasa teeb filme ja vaatamata pidevatele petmistele seisan siiski kindlalt ta kõrval, toetades ja armastades. Samuti kaitsen teda - tegelikult ka enda au - ajakirjanike ees.
Lühidalt mängin naist, kes on pettunud armastuses, kuid ometigi hoiab sellest kinni.

Seevastu mu kõrvaltegelane "Tolvskilling Opera"'s on maffiabossi üks käsilastest - Jakob. Ma olen loll, asjade suhtes mõistmatu. Mulle meeldib juua ning teen kõike, et bossi rõõmustada. Samuti mu meelest on ülema naine mu jaoks eriti võlub ja veetlev - oo kui intelligentne!
Ma röhitsen, lutsin hambaid, naeran nagu hobune ja kohatutel hetkel..


Täna oli iseseisev proov, sest Emma põetab end kodus. Kuid päev oli siiski produktiivne.

Mis minu kohta käib, siis teised kiitsiks heaks mu rootsikeelse häälduse ning kiitsid suure töö eest, mis olen teinud. Tuleb tunnistada, et tegime aint ühe lisa proovi eelmine nädal Henkega, kus sain korralikud tõlked oma öeldule ning väikesed vihjed ka häälduse tarbeks.

Igatahes, Jakobi roll läks täna veidi käest ära. Mitte seetõttu, et üle mängisin, vaid Sandra kõrvaltvaatajana purskas mitmeid kordi naerma mu söömise stseeni peale, et me lihtsalt ei saanud jätkata. Ausalt ma tunnen end selles rollis väga kõõrakana ja mühakana, aga seda enesekindlamalt see tuleb.

Stsenaariumi kätte saades olin mures, et kuidas ma nii tõsiselt selliseid asju räägin ja mängin, kui endal on tugev soome aktsent küljes (nii tuntud, et nimetavad seda rootsi dialektiks). Emma õnneks päästis mu rolli sellise hullu karakterina. :D Põnev igatahes!


Homme lubas Emma end siiski kohale vedada ning üle vaadata, mis me oleme välja mõelnud ja kus maal me omadega oleme.


PS! Homme on mu viimane koolipäev enne vaheaega. :)
(Stepp-tants, ballett ja teater)

Rule

Mnjah

Eks ma siin keset ööd teen kappe tühjaks ning pressin asju kohvrisse.

No pakin end koju, sest ausalt öeldes ma juba tuleks..

.

Tõsine

Sattusin facebook'is abordivastaste leheküljele. Pani mõtlema, taaskord.

§ 6. Raseduse katkestamise tähtaeg

 (1) Rasedust võib katkestada, kui see ei ole kestnud kauem kui 11 nädalat.
 (2) Kauem kui 11 ning kuni 21 nädalat kestnud raseduse võib katkestada, kui:
 1) rasedus ohustab raseda tervist;
 2) sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus;
 3) raseda haigus või tervisega seotud probleem takistab lapse kasvatamist;
 4) rase on alla 15-aastane;
 5) rase on üle 45-aastane.


Uskumatu! Eesti Statistikaameti andmetel tehti aastal 2010 kokku 6046 aborti, mis tähendab, et abordi arv 100 sünnitaja kohta on 51.
Kahjuks ei ole statistikat selle kohta, kui palju aborte tehakse meditsiinilistel põhjustel ja vastupidi. Oletan, et meditsiinilistel põhjustel on aborte siiski vähem, kuid rõhutan, et see on kõigest minu oletus.


Sellel facebook'i lehel oli ka jutuke. Teen nüüd lühidalt kokku võtva tõlke.
Naine läheb arsti juurde kaebusega, et ta on jälle rase, kuid endal alles mõnekuune titt kodus. Naine ütleb, et ta ei ole valmis nii ruttu teist last saama ei füüsiliselt ega vaimselt. Doktor siis vastab umbes nii: "Mul on teile veidi tervislikum lahendus. Aga lämmatame hoopis teie esimese lapse. Sellega me ei kahjusta kuidagi teie keha ning teil on aega taastuda kuni uue sünnituseni."
Ja siis tadadadaa naine mõistis, et beebi tema sees on sama hinnaline kui laps, keda ta juba imetab.


See lehekülg on igasuguse abordi vastu. Sinna hulka käivad siiski Down'i sündroomi või mõne muu puudega lapsed. Kui lehte uurides ei kohanud ma kuskil vägistamisest rasedaks jäänute kohta..

Mina ise olen kindlasti nö tavalise abordi vastu, kuid ma ei julge veel hoiakut võtta haigete laste või vägistatud naiste suhtes.

Tulin viimase juhtumi peale just seetõttu, et Francine Rivers, kes on mu üks lemmikkirjanik, on just seda teemat käsitlenud. See raamat peaks ka varsti minuni jõudma.
Kui vägivallaohvriks langenud naine jätab oma lapse alles, siis ta laps oleks justkui meeldetuletus toimunud, KUID ega eostatu polnud siiski süüdi emaga tehtus.. Ma parem ei hakka lahkama.


Igatahes, leidsin internetist kommentaare, kus paljud naised siiski pooldasid aborti. Üks isegi kirjutas midagi sellist: "Mis see abordi tegemine. Lapse kasvatamine on tänapäeval ju kallis." Tehkem ise omad järeldused.


See isegi ei üllatanud mind. Küll aga pani jahmatama teade, et Ameerikas peetakse kõnelusi selle üle, kas ka legaliseerida abort vastsündinutega. Oo jaa, põhjendusi leitakse ka:

"Both a fetus and a newborn certainly are human beings and potential persons, but neither is a ‘person’ in the sense of ‘subject of a moral right to life’. We take ‘person’ to mean an individual who is capable of attributing to her own existence some (at least) basic value such that being deprived of this existence represents a loss to her.
[...]
Merely being human is not in itself a reason for ascribing someone a right to life. Indeed, many humans are not considered subjects of a right to life: spare embryos where research on embryo stem cells is permitted, fetuses where abortion is permitted, criminals where capital punishment is legal."

Inimesi on igasuguseid ning põhjuseid, miks nad on just sellised, leiab ka igasuguseid. Kahju ainult, et mõnda elu väärtuslikumaks peetakse kui teist ning kõigil ei lubata oma eluvaimu isegi proovile panna..


Lõpetan nii, et need ups-ma-olen-rase abordid võiks ära keelata ja ülejäänud lubada ainult range nõustamise või meditsiilise põhjusega (jätan valiku, et kunagi hindan ümber, kuid ainult karmimaks).

What are you preparing for today? Success or failure?

I got an idea!

Mu emal on täna sünnipäev!

Mine soovi õnne ja söö ananassi-kohupiima kooki!!

Emotional

Nüüd väheke must-valgelt:

Juba päris väikestele poistele öeldakse: "Mehed ei nuta!". Õpetatakse, et ei tohi igal asjal lasta end rivist välja lüüa. Seevastu väikeseid tüdrukuid lohutatakse ja poputakase iga väikese nutu peale.
Ja mis meil nüüd on? Tundeid varjavad mehed ja üliemotsionaalsed naised.

Something to think about  FROM HERE !!

"More than that, society rarely tolerates a hot-headed, quick-tempered man. We call him a jerk, but a weepy, emotional-roller-coaster-of-a-woman is usually not given a second thought. “Oh, she’s just a woman…”"

Nothing special

NB! Kui kavatsed videot kuulata, siis pane parem kohe tööle, sest sa paned selle nagu nii kuskil poole peal kinni..

Koolinädalad jooksevad alati mingisuguste erinevustega, aga mitte oluliselt. Pole õppeaasta jooksul vist ühtegi "normaalset" või "tavalist" nädalat olnud, kus kõik tunniplaani järgi jookseks. Aga ongi vist hea..

Eile käis külaline. Marta kursaõde Balleti Akadeemia koolist. Juba esimesel silmapilgul tuletas meelde ühte inspireerivat noort naist Taanist - Eby. Samuti Iraani päritoluga. Samuti särav ja energiat pakatav. Aga see selleks..
Parwin oli nõus inglise keeles rääkima, aga palusin siiski seda Swenglish varianti, mis lõpuks taandus ainult rootsi keelele. Üllataval kombel mõistsin ma vähemalt osa juttu ning ülejäänud vb isegi enamuse mõtlesin ise juurde.
Used to not understand.

Imelikul kombel on pikaajaline istumine balletitunnis mõjunud plieedele ja muudele toredustele seal väga hästi..

Kurb asjaolu. Siiani seisab projekt Erikuga. Nimelt mu hääleinstumendil on chest-voice'i sound häälest ära üle G. Piinlik, aga samas ei ole miskit teha. See faktor segab ka BOB'i (lõpp projekt Best of Broadway) loo harjutamist ning muidu tühja õhu täitmist.

Fakti pehmendab veidikene klaveri olemasolu, kuid sellelgi ei saa puudusi olla. Pöial käitub nagu oleks kaua aega päris korraliku võrkpallitrenni saanud. Huvitav..
Niklas kirjutas mulle just hea uudise, et nende klassiruumis häälestati just üks väike klaver. Ehk siis ainus võimalus nö päris klaveriga mängimist lindistada. Hillevi palus abi, et saadaksin teda sisseastumiskatsete demol. Peale selle ehk on võimalik ka midagi mängi-mida-iganes-asja veidi lindile saada, et kunagi 20 aasta pärast avastada üht või teist pidi miskit. Kuid need on veel ainult ideed.


Ja siis see tuleviku asi. Nädal tagasi kirjutasin avalduse. Seejärel kogusin julgust kuni esmaspäevani, et lõpuks ära saata see väike vingerdis. Mis sai? Tegin viimase kontrolli, kus siis avastasin, et nad nõuavad avaldusega ühes dokumendi pilti. Õnneks on puhkusest hoolimata mõni fotokursuslane siin. Seega Sussie'ga ajasime asja ära. Kahju ainult, et vajalikul momendil puudub igasugunegi lootus ilusale pildile. Seetõttu jätan selle asja ka näitamata.


Tegelengi ei millegi muu kui talveunest ärkamise ja vähese klimberdamisega.

Be still my soul, wait patiently..

Jälle sügis-show

Valmistuma hakkasime kell kuus. Soojendus kehale ja häälele.. Algselt pidime alustama kell 20.00, aga edasi lükkus kolmveerand tundi. Nii me siis seal oma garderoobis ootasime. Õnneks avastasin oma telefonirõõmud koos eBuddy'ga. Lõpuks muutus messenger huvitavamaks, kui laval jooksev etendus.

Ma nüüd ei teagi täpset arvestust. Arvatavasti oli see meie neljas kord veidi varieeruvalt sama asjaga laval. Mingi 70-liikmeline grupp, kes rentis kooli mis-iganes-põhjusel, nö siis tellis meid meelt lahutama. Sellega teenisime aga jälle (nagu kõigi lavaliste asjadega) omale tripi raha. Lähme mais Stockholmi muusikali vaadatama, pääseme ka ehk lava taha..

Esinemine oli suhteliselt robotlik, sest midagi uut valgustuse all polnud. Ometigi leidsin sellest üles esinemise adrenaliini. Fake it till you make it! Ütleme nii, et see adrekas mõjub mulle veidi "joobumisena", kuid veel ei otsusta kui hea või halb see on.

Peas on sada viiskümmend juukseklabrit, kaks tonn juukselakki ning kuus kilo jumestust, mis lavavalgustuse all (nagu ka pildil) kaob..

Hommikul leidsin Elina, et temaga koos siinset šokolaadi sticky-kooki valmistada. Suhkruvajadusega tuleb midagi välja mõelda. Ja mis oleks parem, kui kursaõega oma varud kokku miksida ning ühiselt ühe maitsva koogi valmistada. :) Igatahes, tulem oli hea ning kui hästi läheb, siis kunagi ehk lasen osal teistki seda Rootsi-värki maitsta.

Pärast esinemist on vaja suurt hingetõmbe pausi, et maha rahuneda. Selleks kogunesime köögi ja tegime ühise FIKA taaskord. Hanna keetis teed ja nautisime seltskonda.
Ma pole sugugi ainus, kes lavalt tulles hoogu maha ei saa, vaid tunneb, nagu tahaks nüüd edasi peole minna või midagi hullu korda saata. Kuid ühiselt rahulik olemine aitab taas vaiki jäämisele hästi.


Ja siin on jäänud veel üks nädalavahetus ainult.. Ilmad kisuvad väga ilusaks. Kohe-kohe võib õue kolida raamatut lugema.


Enne etendust.. või tähendab, end show jaoks ette valmistades, tuli veidi hull idee: osaliselt pead pügada. Arvatavasti 20 aasta pärast ei oleks sobilik enam, aga praegu.. Aga sain KEELUMÄRGI! :D Kuid see oli ka lihtsalt mõte, mis käis peast läbi.

Midagi sarnast:

Ja mis edasi?!

Ikka kostab seda küsimust. Arutame kursusega, kuid küsivad ka sõbrad ja tuttavad. Ha! Ma ise küsin ka!! Enamik kursusest jookseb juba sisseastumiskatsetele, enamik ikka loomingulistel erialadel. Meie ainus kutt soovib saada näitlejaks, vägev hõbekõri unistab loomulikult lauljakarjäärist, on veel tahtjaid muusikaliartistideks, tantsijateks.. Üks kursaõde on otsustanud aja täitsa maha võtta ning järgmine aasta käib ainult tööl (praegugi kooli kõrvalt muudkui tormab tööle). Tahab aastakese mõelda, et mida ta päriselt teha tahab ning mida on suuteline (vigastatud ja mitmeid kordi opereeritud põlve omanik).

Mina ei tea ikka veel. Juba kaks aastat olen olnud sunnitud mõtlema ja puurima ja uurima ja pea paksuks ajama.. Aga ikka veel ei ole kindlat teadmist, mida ma päriselt sooviksin edasi teha.

Ühed soovitavad kuulata südant, teised aga mõistusega lahendus välja töötada. Osa aga hoopis ütlevad, et tee seda, mis teeb sind õnnelikuks.

Esiteks, mida teha, kui süda ei kisenda kuskile?! Teiseks, kas puht mõistuslikud valikud lõpuks osutuvad siiski rahuldavateks otsusteks?! Kolmandaks, kas peaks siis minema "katsetama", kas on õige asi või võtta aeg täitsa maha?!

Päevadel, mil mõtted keerlevad peaaegu pea plahvatamiseni, teeksin hoopis üllatava otsuse, kus jätaksin õppimise veidikeseks hoopis ning kaoksin tööotsimise maailma. Aga kui jälle "kaineks saan", siis jätan selle võimaluse siiski viimaseks.

Kas siis tõesti pole olemas ühtegi miksitud eriala kuskil ülivinges koolis Tallinnas?! 

Heh, vähemalt linna olen juba kaua aega tagasi välja valinud ja ära otsustanud! :)

Endiselt püsime teadmatuse lainel..

Kodune meedia

Tänases koduses lehes ilmus minu lugu stipendiumisaamisest ja siinsest õppimisest.

Winterdag!

Hommikul kell 8.20 astusime terve kursusega liini bussi peale, suunaga Bollstrabruk'i, kust võtsime uue bussi, mis viis meid Solleftea'sse. Seal saime kokku Sandra, Viktoria ja oma põhiõpetaja Hansuga.

2 autoga viidi meid veidi linnast välja, kus ootas meid mõnus terviserada, nagu seda Põltsamaal ka Kuningamäelt leida võib. Vahe oli aga veel suuremas mäes, mis ootas meid sinna liugu laskma.

Nagu suured lapsed tegime "rongi" ning püüdsime hüpekaid. Henkega oli üpris hirmus seal kelgutada, aga kindlasti naljakas. Nad naersid mu üle ja hüüdsid "slippy-estonian" (libedaks eestlaseks), sest kevade tulekuga on kõikjal libe, mis tähendab, et kelgule pidin ronima neljakäpukilt, et minna enne tagumiku peal mäes alla liuelda, kuid ka seda juhtus korduvalt. :)

Lõunasöögiks grillisime sealsamas hamburgereid ja hot dog'e, mille olid kokad meile kaasa pannud.
Meiega koos kelgutas Victoria väike riietatud kuts, kes noori vallatledes taga ajas.

Kevadhooaeg on alanud ehk siis kõrvaklapid on pähe pandud ning player'i aku aina tühjeneb.


Veetsime lõbusa ebatavalise koolipäeva.

Mina sõbraga niisama rongijaamas

Kahekesi kajutis. Oli kolmekümnendates ainult vene keelt kõnelev naine. Seega me ei kõnelnud peaaegu mitte üldse.

Stockholmis sattusin segadusse oma asukoha tõttu. Metroost väljuda on võimalik mitmelt poolt ja teeotsadki hargnevad. Veidike kõmpimist aitas taas sisekaardi paika panna.

Backpain ei lubanud ilusat ilma kaua nautida, vaid suundusin juba varakult rongijaama. Veetsin seal umbes viis tundi. Mäki wifi-kaabliga oli mingi jama, seega tavapärast mäk-netti teha ei saanud. Leidsin aga mingisuguse imeliku netiühenduse, mis mul msn-ni lubas minna. Seega istusin rongijaamas tabloode all ning lootsin inimesi msn-nis kohata..
Andsin Liisule teada üpris täpsete kirjeldustega, mis rongijaamas parajasti toimus.

Korraga hakkas kõrvalpingilt mees (kuskil 60ndates) juttu vestma. Loomulikult rootsi keeles. Pärast tõlke küsimist, sain teada, et ta tahab teada midagi arvuti kohta. Püüdsin ta öeldust kinni "CV", mistõttu arvasin esmalt, et ta tahab abi CV kirjutamisega. Seejärel arvasin, et ta soovib abi arvutitrükkimisega. Lõpuks palusin tal näidata. Mees avas oma arvuti ning avas oma CV, sealt uue dokumendi ja näitas salvestamist, külastasime ka internetis tööotsijate lehekülge..
Tuli välja, et härra soovis teada, kuidas salvestada dokument õigesse formaati. : )

Enesele teadmatult näitasin talle seda. Selle seletuse peale ta aga müksas mind küünarnukiga ning näitas rõõmsalt pöialt. Siis mõistsin, et andsin soovitud informatsiooni. Sain talle veel pisut arvutikasutamist õpetada.

Rongijaama sõber oli värske arvutikasutaja. Töötab Norras ehitajana. Tal on kaks poega ja kaks lapselast; vanim poeg õpetas arvutit kasutama. Mees ütles, et poeg seletas nii keeruliselt, et ta ei jõudnud jälgida ega mõista, mis ekraanil toimus. Ma olevat asja lihtsalt näidanud, mida tal oligi tarvis.'

Sõbral on pruut Stockholmis. Tema sõidab rongiga, mis väljub kell 21.05, veel rohkem põhja kui mina. Nimelt kolmeks päevaks läheb ta kaema oma suvekodu, kus pole käinud alates novembrist. Mees on korra külastanud ka Eestit.

Pakkusin talle "Tallinna" kommi, mis ema kaasa käskis võtta. Üsna pea otsis sõber kotist Snikersi, mida minuga jagada. Ning mu kaugnägemisvaevuse tõttu küsitu peale, kas mu rongiaeg on juba tabloole jõudnud, kargas mees püsti, et täpselt mulle täpne vastus anda.

Kuigi härra inglise keel polnud kõige soravam, suutsime üksteisele lõpuks mõistetavad olla. Kui nüüd meenutada, siis ehk isegi aitas väikesest rootsi keele teadmisest.

Reisi algus: pühapäev 18.00

Reisi lõpp: esmaspäev 22.30

28,5h = 17h + 3,5h + 50min + 1h + 20 min + ootamine jaamades.

Esimest korda ei saanud ükski alates rongist kuni taksoni teada mu võõrast päritolust. Taksojuhile vastasin isegi rootsi keeles, kuhu nüüd täpselt vaja minna. Teadsin täpselt, mida küsib bussijuht, mida tahab naine rongis või mida küsib taksojuht. Tunne, nagu sõidaksin seda marsuuti väga tihti..

Läksin tervitama Elinat, kes oma vaheaja muljetest kiire ülevaate tegi ning andis teada kooliuudiseid. Homme sõidame terve kursusega liinibussiga Sollefteasse kelgutama - winterdag ehk talvepäev. Tagasi jõuame kuskil kolmest.

Hiljem tuli mind ise tervitama Hanna, kes ka seekord takso tellis. Sain teada, et ma pole ainus, kes siin olla ei taha, vaid oleks parema meelega kodupinnale jäänud. Tuleb tuju sisse luua ning töösse süveneda.


Fake it till you make it!

Mõnus vaheaeg

Väike ülevaade

Laupäeval sain paar tundi Tallinnas bussi oodata. Seejärel tõttasin kodu poole, kus sain olla tunnikese. Tuli tõtata bändiproovi - Mari, Maria, Leevi. They are awesome! Pärast mõnetunnist musitseerimist jäime Mariga siiski sinna. Tegin talle nö laulutundi. Tundub, et tšikiita jäi rahule. Meil oli põnev igatahes. Peale selle ka loomulikult alati äge sleep-over koos veidrate ja hullude juttudega..

osa iCalli'st

Pühapäeval sain lõpuks ometi kirikusse - üle kaheksa nädala. Oi, kui patune! :D Saime kogudust muusikategemisega teenida ning ülistust tegimegi osalise iCalli'ga.
¤Kas pole tore, et sind kohtasin!¤
Õhtu kulges, käärid käes, peade kallal. Õde ütles kohe tulles, et tal on mulle anda 5 pead, mis siis tähendas neid kõiki. Isegi pisike Melissa istus nautides tooli ning Jaks sai oma kreisi tukalõikuse, sest ainult peaalaspidi on ta nõus kääre tundma.

Melissa

Esmaspäev tegin taastutvust linnaga ning õhtul kirikus palvekas, kus siis sain klaverit mängida. Päeva ajal külastas isa juuksuripinki.

Teisipäeval kohtusin kohaliku lehe ajakirjanikuga, et veidikene rääkida minu stipendiumist ning sealsetest õpinguvõimalustest. Sel intervjuul taipasin, et mu eesti keel on veel kesisemaks muutunud ning väljendamise oskus jätab soovida. Pealegi, ma olen juba üpris palju koolielust rääkinud, et osanudki väga palju välja tuua. Kuid loodan, et artikkel tuleb huvitav lugeda ning innustab teisigi samale stipendiumile kandideerima sel aastal.

Kolmapäeva hommikul hoidsin Melissat (1,5 aastane) ja imestasin, kuidas üks väike tirts nii rahulik ja asjalik olla saab. Lõuna ajal sain uue sõbra: Charlotte ning õhtul pidasin sissejuhatava loengu Jordanis, kus toimus Noorte Alfa Kursuse esimene sessioon teemaga: "Kristlus: igav, ebatõene, kasutu?" Õhtu lõppes venna juuste nüsimisega.

Neljapäeva lõuna planeerisin õepoegadele, et läheks koos kelgutama. Kahjuks vanem poiss pidi õppima, kuid noorem siiski tahtis tädiga aega veeta. Ometigi ei olnud soovi minna mäkkelaskumist harrastama, vaid Jaks soovis hoopis poodi minna.. no tšillima!
Õhtul läksime vennaga šoppama Tartusse. Linnas liitus ka õde. Jalgu väntsutav poetuur selja taga, suundisime hoopis puppi. Naistepäeva puhul tahtis vend oma õed välja viia.

Reedel läksime samuti Tartusse šoppama. Seekord koos õemehe ja õetütrega. Õhtul aga Jordanis kodugrupp, kus Margus näitas dok. filmi kosmosest. Hämmastav!!

Laupäeval ütlesin jälle nägemiseni oma perega ning läksin reisi esimesele bussile - suund Tallinnasse. Jälle meeldivalt Gaspari vanemate juures. Seekord "katsuti" mu juuksuri oskusi. Läksime kõik kossumängu vaatama ning võitsime!! :)

Pühapäeval mõtlesin Toompeale kirikusse minna, kuid see jäi järgmist korda ootama. Hommikul vaatasime, nagu Gassu ütles: "Kaks suurt inimest vaatavad Scoopy-Doo'd!" Aa! Äratusek sain tuvilaulu. Panin linnule nimeks Tiidu. Arvatavasti see sõber jääb hommikuti seal akna taga veel kaua käima..

Tiidu

Jäin lõpuks üksi ning peagi suundusin linna, kus üle pika pika aja jälle nägin Martinit ning tema orienteerumisvõimed viisid meid jälle D-terminali.

Tunnen nagu sõidaksin seda marsuuti juba iga paari päeva tagant.


Ausalt öeldes, siis seekord nagu polekski tahtnud sõitu minna. Eks on ju teada, et need kolm nädalat koolis saavad mul eriti töised olema. Suureks põhjuseks lisavaheaeg aprillis ning teiseks ka seetõttu, et tuleb rootsi keelt tuupima hakata ning seda nüüd lausa igas valdkonnas ka ise rääkima/laulma hakata.


Kui ellu jään, siis Isamaaga kohtume juba kolme nädala pärast..

and here we go again!

Valetasin. Kursaõega sõitsin ainult pool teed esimesest bussisõidust Kramfors'i. Sihtpunktis aga nägin oma balletiõpetajat, kellega samuti pool teed koos sõitsin - seekord Härnosandi. Ning Härnosandist viis kolmas buss Sundsvalli. Iga bussisõidud kestsid 40-50min.
Sundsvallist hüppasin rongi peale. Meie tänane tippkiirus 221km/h. Aega kulus 3h 40min. Enne kui jõudsin istmele prantsatada, tuli üks vanem naine koos abikaasaga. Tundub, et meil mõlemal oli istumise alla sama tool mõeldud. Teenindajad lahendasid olukorra ilusti ja andsid prouale mugava istumise hoopis abikaasa kõrvale. :) Pärast veel ütlesid sõbralikult "Hej då!" kui lahkusid. Olgu mainitud, et nad ei saanud teada, et ma rootslane polnud!
Unustasin oma väiksed kõrvaklapid koju või siis kaotasin nad kuskil. Igatahes neid ma kotist enam ei leidnud nii et oli üks igavaimaid rongisõite. Kuid ehk sai pisutki puhatud.
Ärkasin rongis ühe lapse suure naeru peale. Peast käis läbi, et kas väike-Jakob on samasse vagunisse tulnud. Peaaegu nii oligi. Isa kiusas oma last ning üle vaguni kuulsin nakatavat naeru. Just nagu Jakob. :D


Hommik algas kaunilt. Keset und mõtlesin äratuskella piiluda: 7.50. AI! Tahtsin tõusta 7.00, et mõnusalt teistega hommikust süüa. Õnneks, ma ütlen õnneks, toppisin öösel kõik pakkimisvalmis ning isegi väikese hommikueine jõudsin teha. Aga küsimus: miks alarm sellisel päeval otsustas vigurit teha?

Rongisõit oli justnagu aastaaja muutus. Kui hommikul oli mul akna alune lund täis ning koduteed jäised, siis rongiaknast nägin üha rohkem põllumaad ja varakevadist metsa. Väljas oli 6 kraadi. Ootan põnevusega, mis Eestis toimub..

Kajutikaaslastest nägin 2 naist. Üks eestlane ja teine venelane. Esimene käitus veidi emalikult, aga armsas mõttes. :) Tulin siiski oma lemmikkohale: kohviku nurka Internetti. Laev on juba loksuma hakanud, aga kaugele pole jõudnud.
Ja nüüd käib üks väike-mees mulle naeratamist. Väike Eesti poiss, kes vanemate sõna ei taha kuulata. Julgen väita, et ta on umbes kahene.

Reedel laevaga sõita ei ole just mu lemmik tegevus. Üksi ma mõtlen. Laev on rahvast täis ning enamik neist tulnud pidu panema. Laev on täis (nagu Gaspar ütleb) tšurkasid. Vene keelt kõnelevaid jagub igasse ilmakaarde, veidi suomilainen ja täna olen isegi palju eesti keelt kuulnud.

Homme hommikul kell 11 maandun Tallinnas ja selle reisi viimane buss peatub kodus kell 15.50. Ning bändiproovi teeme juba viiest.

Ning nüüd kõige olulisem laevareisi küsimus: ega mu kajutikaaslased ometi ei norska?! :S


Tunnen vaikselt kodu lõhna.

There's no place like home!

Kell on 1:14. Just lõpetasin pakkimise. Tuleb välja, jagan reisi kuni Sundsvall'ini kursaõe Viktoriaga. :)

Ja sõit võib alata..

Armas isa ja õde ja Väike-Liisu ja Jaks-paks.. September 2011, vahetult enne minekut.

Nüüd siis tean

Kontakt Kati J ütleb

kõige pealt aitad lapsed maamunale (ämmaemand)

ja siis hakkad nende juukseid hoidma. sinu tulevik on paigas!