11/29/2011
11/28/2011
Ma jätan su maha!
Detsembrikuine teatrietendus lükkub jaanuari, et tükk oleks võimalikult lihvitud ning näitlejad tunneksid end laval kindlalt. Sest vastasel juhul, peaksime lavalaudadele juba järgmine nädal astuma, aga selleks pole meist keegi valmis.
Sel aupäeval esineme Nylandis (meie lähima poega linn - 7km). Tegemist on mingisuguse jõulueelse kontserdiga. Esitusele tulevad 5 laulu, millest 4 siis eelmine nädal kätte saime. Natuke noodist lugemist ja olemas..
Täna tegin otsuse, et vaikusel ja vaiksel istumisel on lõpp. Ehk siis ma jätan su, Laiskus, maha. Kui siinne on vaikne, siis ei tähenda, et peaksin ise samas tempos hõljuma.
Rääkisin Hansuga ning neljapäeval pärast koorilaulu tuleb meil tuleviku-vestlus (mis kõigil kohustuslik on), kus räägime tulevikus, siinsetest õpingutest ja veel olulistest asjadest, mida ma isegi veel nimetada ei oska. Pärast jutuajamist saan aga kauaoodatud klaveritunni. Mainin, et ma pole varem tahtnud nii väga ühtegi klaveriõpetust nagu nüüd.. Nagu ühes postituses mainisin, siis klaverisaadet pole väga palju õpetatud, seega mõned head nipid-trikid saada selliselt pianistilt nagu Hans kõlab päris põnevalt..
Kunagi pühapäevakooli lastetunnis õpetasin väikestele: "Tee teisele seda, mida sa sa tahad, et sulle tehakse!" Mäletan, et õepoeg veel nädala aja pärast ütles seda sama lauset mulle, kui ma ei ulatanud või andnud talle, mida tema soovis.. Aga see väike lause võiks nii mõnelgi kõrvavahel olla.
Asi läheb nii laiskuse hülgamise kui ka teiste soovide alla..
Selle nädala vabaajakava:
Esmaspäeva õhtul olen juuksur, ehk siis kõigil soovijatel on võimalus lõikus saada.(tahtjaid praegu: 3)
Teisipäeva õhtul olen klaveriõpetaja, ehk siis kõigile soovijatele olen valmis nende oskuste kohaselt näitama tehnikat, õpetama pisut akordikat ning ehk veel midagi, mis neid huvitab. (tahtjaid praegu: 4)
Kolmapäeva õhtul tegelen mütsitellimustega (üks müts 12€ = 110SEK).
Neljapäeval saan ise väikese jutu ja klaveritunni osaliseks.
Reedeseks pean aga midagi välja mõtlema.
Ning loomulikult kasutame aega ka hääletreenimiseks, uute laulude õppimiseks, monoloogiga töötamiseks, väikese treeningu tegemiseks. Juba tükk aega olen mõelnud, et võiks mõned ansabliseaded arranžeerida, ehk oleks nüüd paras aeg ka päriselt tööle asuda..
Selle nädala pealt vaatan, mis järgmise nädala graafikusse lisame või mis seal ära võiks jätta.
Mul on jäänud siin 3 koolinädalat. Kodus on mul ka 3 nädalat. Ma rabelen või tagumiku küljest, aga laiskus olgu kadunud ning asjad saagu tehtud!
PS! Jordani kogudus teeb ka sel aastal jõulukontserti, ainult veidi teisel kujul. Õnneks saan koolist varem tulema kui teised, ning saan ka kaasa lüüa. 21.dets külastame lastekodu, 22.dets hooldushaiglat ning hooldekodu ja 24.detsembril loomulikult kontsert-jumalateenistus koguduses.
Sel aupäeval esineme Nylandis (meie lähima poega linn - 7km). Tegemist on mingisuguse jõulueelse kontserdiga. Esitusele tulevad 5 laulu, millest 4 siis eelmine nädal kätte saime. Natuke noodist lugemist ja olemas..
 |
| Natuke lund ja natuke päikest.. |
Täna tegin otsuse, et vaikusel ja vaiksel istumisel on lõpp. Ehk siis ma jätan su, Laiskus, maha. Kui siinne on vaikne, siis ei tähenda, et peaksin ise samas tempos hõljuma.
Rääkisin Hansuga ning neljapäeval pärast koorilaulu tuleb meil tuleviku-vestlus (mis kõigil kohustuslik on), kus räägime tulevikus, siinsetest õpingutest ja veel olulistest asjadest, mida ma isegi veel nimetada ei oska. Pärast jutuajamist saan aga kauaoodatud klaveritunni. Mainin, et ma pole varem tahtnud nii väga ühtegi klaveriõpetust nagu nüüd.. Nagu ühes postituses mainisin, siis klaverisaadet pole väga palju õpetatud, seega mõned head nipid-trikid saada selliselt pianistilt nagu Hans kõlab päris põnevalt..
Kunagi pühapäevakooli lastetunnis õpetasin väikestele: "Tee teisele seda, mida sa sa tahad, et sulle tehakse!" Mäletan, et õepoeg veel nädala aja pärast ütles seda sama lauset mulle, kui ma ei ulatanud või andnud talle, mida tema soovis.. Aga see väike lause võiks nii mõnelgi kõrvavahel olla.
Asi läheb nii laiskuse hülgamise kui ka teiste soovide alla..
Selle nädala vabaajakava:
Esmaspäeva õhtul olen juuksur, ehk siis kõigil soovijatel on võimalus lõikus saada.(tahtjaid praegu: 3)
Teisipäeva õhtul olen klaveriõpetaja, ehk siis kõigile soovijatele olen valmis nende oskuste kohaselt näitama tehnikat, õpetama pisut akordikat ning ehk veel midagi, mis neid huvitab. (tahtjaid praegu: 4)
Kolmapäeva õhtul tegelen mütsitellimustega (üks müts 12€ = 110SEK).
Neljapäeval saan ise väikese jutu ja klaveritunni osaliseks.
Reedeseks pean aga midagi välja mõtlema.
Ning loomulikult kasutame aega ka hääletreenimiseks, uute laulude õppimiseks, monoloogiga töötamiseks, väikese treeningu tegemiseks. Juba tükk aega olen mõelnud, et võiks mõned ansabliseaded arranžeerida, ehk oleks nüüd paras aeg ka päriselt tööle asuda..
Selle nädala pealt vaatan, mis järgmise nädala graafikusse lisame või mis seal ära võiks jätta.
Mul on jäänud siin 3 koolinädalat. Kodus on mul ka 3 nädalat. Ma rabelen või tagumiku küljest, aga laiskus olgu kadunud ning asjad saagu tehtud!
PS! Jordani kogudus teeb ka sel aastal jõulukontserti, ainult veidi teisel kujul. Õnneks saan koolist varem tulema kui teised, ning saan ka kaasa lüüa. 21.dets külastame lastekodu, 22.dets hooldushaiglat ning hooldekodu ja 24.detsembril loomulikult kontsert-jumalateenistus koguduses.
We all leave some footprints behind and our decision is which ones. Today, doing my lunch walk, I discovered that mine says "LOVELY".. I thought it was cute!
11/27/2011
Lumi tuli maha ja..
..läks küll maa valgeks. Just sel ajal kui neljakesi (Hanna, Anna, Hillevi) kiriku poole tõttasime kell 14.00. Hämmastav, kui hubaselt mõnus võib olla üks väike torniga, kullatud dekoratsioonidega ja puupinkidega kirik. Küünlad - need töötavad!
Mis siis, et jutlusest ja laulusõnades aru ei saanud. Ikkagi oli see mõnus rahu. Inimesed, kes muidu kirikus ei käi, ütlevad tavaliselt, et kirikus on teistmoodi rahu ja harmoonia. Mina ainult nõustun..
Tänase päeva puhul esines teenistusel ka üks bariton ja kõlasid kaunid 4 laulu nii orelil kui kitarril. Kui sõnu ei mõista, siis meloodia ikka kuskile poeb.
Tean, et kodumaad valitseb torm ning kummikud näivad kõige mõistlikemate jalanõudena.. Küll see lumi ka ükskord sinna jõuab.
Mis siis, et jutlusest ja laulusõnades aru ei saanud. Ikkagi oli see mõnus rahu. Inimesed, kes muidu kirikus ei käi, ütlevad tavaliselt, et kirikus on teistmoodi rahu ja harmoonia. Mina ainult nõustun..
Tänase päeva puhul esines teenistusel ka üks bariton ja kõlasid kaunid 4 laulu nii orelil kui kitarril. Kui sõnu ei mõista, siis meloodia ikka kuskile poeb.
Tean, et kodumaad valitseb torm ning kummikud näivad kõige mõistlikemate jalanõudena.. Küll see lumi ka ükskord sinna jõuab.
11/26/2011
Jõululaat
 |
| 50g ja 400g - tütar emaga |
Jõulud kolivad aina lähemale. Uskumatu, homme juba I advent (loodan, et kirik on homme lahti). Täna oli vanas taluhoovis korralik jõuluaat. Võiks öelda, et 2 maja täie kauplejaid kokku tulnud. Peale kõnekeele pole Eestiga võrreldes midagi erinevat. Pakuti nii omatehtud leiba, saiakesi, käsitööd, kodumett, teed, lõnga..
Mina ostsin umbes 25 euri eest lõnga! :D
Hanna tellis mult mütsi..
Istusime hubases talumajas, jõime glögi, sõime piparkooke ning saiakesi. Nemad ütlevad "GLÖG" ning peavad meie nimetus "GLÖGI" väga armsaks..
Hakkame kuduma?!
 |
| varustus |
PS! Ema, kas sa ehk viitsid teha veel ühed mõnusad villased sokid? : ) Ei hakanud laadalt ostma, sest kodukootud on ju palju paremad..
 |
| Aga need omatehtud mega-sokid oleks võind küll kaasa võtta.. Tõotab päris külmaks minna |
11/25/2011
Must-valged klahvid, Klassikaline õpetus. Kragisev ranne. Siga-palju noote.
Külas käis tantsja, õpetaja, laulja, helilooja, produtsent ja seda kõike ühes isikus. Milline inspireeriv mees! Oleme teda kolm korda varem näinud - tantsja ja lauljana ehk muusikali artistina muusikalis "Harry Oliver".
Tantsu koha pealt ei hakka ma midagi rääkima, kuigi sellest meie päev koos temaga põhiliselt koosneski. Enne lõunapausi lõppu rääkisime veidi klaverist. Tema avastas enda jaoks klaverimängu 2004. aastal, pärast vanema venna draagilist surma. Ta õppis iseseisvalt klaverit mängima ning püüdis kinni ka harmooniate loomise. Temast sai helilooja. Kevadel tuli välja CD enda kirjutatud muusikaga. Peale selle töötab mees tantsu õppejõuna Stockholmis "Ballet Akademien" 'is. Arvatavasti võiks tegevuste ja saavutuste listi päris pika kirjutada.
Ta alustas klaveriõpinguid 10-aastaselt, mis kokku kestsid 2 aastat. Käis eraõpetaja juures, kus õppis akorde ning tehnikat selle mängimiseks. 5 aastat tagasi klaverimängu avastades õppis lisaks kuulamise järgi rütmilist tehnikat ning harmoonia loomist.
Seega mees on mänginud praeguseks umbes 7 aastat klaverit. Mina olen õppinud klaverit 2 (eelklass) + 7 (laste muusikakool) aastat. Jätame täna mu kõige nõrgema külje - laiskuse - välja ning oletame, et olin klaveriõpingutes tubli, tark ja andekas ning ei käinud harjutamise asemel hoopis võrkpalli tagumas.
Niisiis. Põhiline õpinguperiood oli 7 aastat laste muusikakoolis. Kuna õppisin lõpuni põhirühmas (tugevamad), siis nägi nädalane tunniplaan välja selline: 2x klaveri tunde, 2x solfeedžo tunde ning 1x rütmika/muusikaajalugu.
Küsin nüüd endalt ausa küsimuse: mida ma oskan? Laste muusikakooli teoreetilised teadmised olen omandanud üpriski edukalt - seda võib vist isegi pidada mu kõige tugevamaks küljeks muusikas. Mõtlen selle all AINULT teoreetilist poolt, ehk kui 2-osaline solfitöö tagastati, siis akordide ehitamine, intervallide määramine võis olla ilma vigadeta 5+, kuid teine pool (nt diktaadi kirjutamine) väärt kõigest hinnet 2. Meenutades, siis sama juhtus vist lõpueksamilgi..
Kuid liigume edasi. Hindan nüüdseid muusikaajaloo teadmisi kõigest kesiselt: ei mäleta enam täpselt kes ja kus. Nüüd see erialane oskus (ehk ka kõige olulisem?!). Ma saaksin hakkama mängides noodist lihtsamaid klaveripalu ja siin Rootsis olles avastasin (lihtsalt heliredeleid klimberdades), et tehnilises mängus pole ka väga paha.
Kuid tegu on ju klassikalise mänguga. Mida mina sellega peale hakkan? Kuna kirikus oli klaverimängijaid vähe, siis näitas mulle üks naine oma iseõpitud klaverisaadet. Sealt sain stardi laulude saatmiseks mina. Ometigi, ma ei oska oma teoreetilisi saadud teadmisi klaverisaates ära kasutada. Jah, olen aja jooksul ka vähekene improviseerinud ning lihtsalt go-with-the-flow mängimist harrastanud, kuid tegelikult oskus, kasutada kõiki vanu teadmisi, puudub.
Tänane külaline näitas pisut, mismoodi tema mängib ning mis rütmikat mänguks kasutab. Olin hämmastuses, et nii väheste teooriateadmistega nii palju mängida saab. Psh, mida mina siis praegu mängida peaksin oskama?! Ta küsis, kui palju mänginud olen, vastasin, et 7 aastat. "Kas klassikalist?" sain uue küsimuse. Jaatava vastuse peale kostis: "What a shame!" Ei, mitte selleks, et klassikaline hea pole. Loomulikult, see on oluline ja võiks ikka klassikalist mänguviisi õppida. Ma näen aga olulisust õpetada laste musakoolis peale klassikalise mängu ka improvisatsiooni, kuulmise järgi mängimist, muusikakirjutamist, soolode loomist ja veel seda nimekirja täiendada tehnikaga, mida enamus lõpetajaid ka päriselt kasutama hakkaksid.
Leidsin Internetis ringi vaadates Greg Howlett'i saidi, kus ta räägib samast probleemist. Toon välja mõned lõigud:
Minu põhiõppejõud siin mängib siga-hästi klaverit ning õnneks ta lubas ka mõned tunnid anda. Loodan, et väikesed nõuanded mänguks saabuvad varsti.
Tänane külaline sütitas nii mõnegi mu kursakaaslase.
"Follow your dream, work hard and you can reach it, maybe it takes time but you CAN make it!"
Tema ise on sellele positiivne näide.
Sellegipoolest, kas uskuda?!
Tantsu koha pealt ei hakka ma midagi rääkima, kuigi sellest meie päev koos temaga põhiliselt koosneski. Enne lõunapausi lõppu rääkisime veidi klaverist. Tema avastas enda jaoks klaverimängu 2004. aastal, pärast vanema venna draagilist surma. Ta õppis iseseisvalt klaverit mängima ning püüdis kinni ka harmooniate loomise. Temast sai helilooja. Kevadel tuli välja CD enda kirjutatud muusikaga. Peale selle töötab mees tantsu õppejõuna Stockholmis "Ballet Akademien" 'is. Arvatavasti võiks tegevuste ja saavutuste listi päris pika kirjutada.
Ta alustas klaveriõpinguid 10-aastaselt, mis kokku kestsid 2 aastat. Käis eraõpetaja juures, kus õppis akorde ning tehnikat selle mängimiseks. 5 aastat tagasi klaverimängu avastades õppis lisaks kuulamise järgi rütmilist tehnikat ning harmoonia loomist.
Seega mees on mänginud praeguseks umbes 7 aastat klaverit. Mina olen õppinud klaverit 2 (eelklass) + 7 (laste muusikakool) aastat. Jätame täna mu kõige nõrgema külje - laiskuse - välja ning oletame, et olin klaveriõpingutes tubli, tark ja andekas ning ei käinud harjutamise asemel hoopis võrkpalli tagumas.
Niisiis. Põhiline õpinguperiood oli 7 aastat laste muusikakoolis. Kuna õppisin lõpuni põhirühmas (tugevamad), siis nägi nädalane tunniplaan välja selline: 2x klaveri tunde, 2x solfeedžo tunde ning 1x rütmika/muusikaajalugu.
Küsin nüüd endalt ausa küsimuse: mida ma oskan? Laste muusikakooli teoreetilised teadmised olen omandanud üpriski edukalt - seda võib vist isegi pidada mu kõige tugevamaks küljeks muusikas. Mõtlen selle all AINULT teoreetilist poolt, ehk kui 2-osaline solfitöö tagastati, siis akordide ehitamine, intervallide määramine võis olla ilma vigadeta 5+, kuid teine pool (nt diktaadi kirjutamine) väärt kõigest hinnet 2. Meenutades, siis sama juhtus vist lõpueksamilgi..
Kuid liigume edasi. Hindan nüüdseid muusikaajaloo teadmisi kõigest kesiselt: ei mäleta enam täpselt kes ja kus. Nüüd see erialane oskus (ehk ka kõige olulisem?!). Ma saaksin hakkama mängides noodist lihtsamaid klaveripalu ja siin Rootsis olles avastasin (lihtsalt heliredeleid klimberdades), et tehnilises mängus pole ka väga paha.
Kuid tegu on ju klassikalise mänguga. Mida mina sellega peale hakkan? Kuna kirikus oli klaverimängijaid vähe, siis näitas mulle üks naine oma iseõpitud klaverisaadet. Sealt sain stardi laulude saatmiseks mina. Ometigi, ma ei oska oma teoreetilisi saadud teadmisi klaverisaates ära kasutada. Jah, olen aja jooksul ka vähekene improviseerinud ning lihtsalt go-with-the-flow mängimist harrastanud, kuid tegelikult oskus, kasutada kõiki vanu teadmisi, puudub.
Tänane külaline näitas pisut, mismoodi tema mängib ning mis rütmikat mänguks kasutab. Olin hämmastuses, et nii väheste teooriateadmistega nii palju mängida saab. Psh, mida mina siis praegu mängida peaksin oskama?! Ta küsis, kui palju mänginud olen, vastasin, et 7 aastat. "Kas klassikalist?" sain uue küsimuse. Jaatava vastuse peale kostis: "What a shame!" Ei, mitte selleks, et klassikaline hea pole. Loomulikult, see on oluline ja võiks ikka klassikalist mänguviisi õppida. Ma näen aga olulisust õpetada laste musakoolis peale klassikalise mängu ka improvisatsiooni, kuulmise järgi mängimist, muusikakirjutamist, soolode loomist ja veel seda nimekirja täiendada tehnikaga, mida enamus lõpetajaid ka päriselt kasutama hakkaksid.
Leidsin Internetis ringi vaadates Greg Howlett'i saidi, kus ta räägib samast probleemist. Toon välja mõned lõigud:
"Sadly, what I have just described is the way music has largely been taught in the Western world during the last century. Children start early on the piano, grow up playing classics, go to college to learn to perform harder classics and come out of college with almost no practical skill except to teach other children through the same cycle.
And we wonder why some concert pianists and college music professors cannot just sit down and play "Happy Birthday" without music...
And we wonder why some concert pianists and college music professors cannot just sit down and play "Happy Birthday" without music...
....
Are the classics important to the study of music? Yes, students should play classical music. But more importantly, they should be taught the theory behind different styles of music so that they can eventually create their own music. This is where the breakdown occurs. Even in college, music performance majors often get only a few classes on composition. Theory is taught but the practical application of that theory is largely absent from the curriculum.
....
As a musician, you have a much higher calling than just to impress people with your technique. You have the power to affect them in a much more meaningful way—you just might need to learn how."
Minu põhiõppejõud siin mängib siga-hästi klaverit ning õnneks ta lubas ka mõned tunnid anda. Loodan, et väikesed nõuanded mänguks saabuvad varsti.
Tänane külaline sütitas nii mõnegi mu kursakaaslase.
"Follow your dream, work hard and you can reach it, maybe it takes time but you CAN make it!"
Tema ise on sellele positiivne näide.
Sellegipoolest, kas uskuda?!
11/23/2011
11/22/2011
Järgmine save-the-hair-day
Esmalt, kui ma pole Ottot täna kätte saanud ja ta juukseid lõiganud, siis ta oleks homme oma pea žiletiga üle lasknud. Vedas! Aga noh, õnneks on Elina (millegipärast!) nii väga huvitatud, et ta püüdis mind esmalt kinni ja ajas kääre otsima..
Aga hull on Elina lugu. Teda huvitab kõige rohkem, et tal oleks PIKAD juuksed, seega tagaplaanile jääb juuste "tervis". Seega tal on pooldeselga ulatuvad värvimata kiharad, aga VÄGA hooldamata (katki ja kuivad). Esimene viga juustega on lõigata neid liiga vähe nt nagu tema: iga 8 kuu tagant. Teiseks tuleb juukseid ka korralikult harjata. Kolmandaks peale pesemise vajavad pikad kahjustatud juuksed veel üht-teist.
Kui Elina üpris kooli alguses teada sai, et ma lõikan juukseid, ütles: "You'll never cut my hair!" Sest ta ALLES suvel lõikas. Pealegi nagu paljudel neiudel, on ka Elinal hirm juuksurite ees, sest lõigatakse rohkem, kui klient tahab. Kuid õnneks külastasin teda sel ajal, kui Otto ka seal oli. Uskumatu on see, et noormees hoolib juustest palju rohkem kui tüdruk.. Rääkisime Ottoga Elina pehmeks. Ta oli küll toolil veidi nutune, kuid vähemalt saime nõusse.
Lõikasin kuskil 2cm pikkust maha ning siis veidi "redelina". Kuna pikkus mängis suurt rolli, siis pidin ekstra ettevaatlik olema. Peale selle õpetasin tütarlapse juukseid harjama, sealjuures kinkides oma harja, mis ei kahjusta juukseid. Siis tegime väikese juuksemaski kuuri. Vahepeal käis Otto oma kodus, võttes kaasa Elina tavalise šampooni ja vahetas enda salongitoote vastu (meenutagem suurt hinnavahet!). Järgmisena andsin juhiseid, kuidas peaks juukseid kuivatama..
Kui Elina nägi, mis olin juustega teinud, siis polnud seal enam midagi nutust, vaid üks lai kõrvuni naeratus. Kõige suurem rõõm loomulikult, et juuksed alles jätsin ning pikkust väga palju ei muutnudki. Lõpuks lubas mul isegi rohkem võtta. Üllatusest üle saades märkas ka kohest värvimuutust ehk siis kuna olime lisanud veidi vitamiine ja niiskust, siis hallikas blond muutus jälle kollakas blondiks.
Juba pärast mõnda kuud võib ta tunda head meelt oma pikkade ja tervete ilusate kiharate üle. : )
Ma pole saanud mingit koolitust juuste-alal, aga ometigi on mu teadmisi vaja läinud (või ehk hoopis kogemusi?). Pärast selliseid projekte on tunne, et juuksed naeratavad vastu.. Haha! Ma pole hulluks läinud, lihtsalt asi on juuste seisundis.. Juukseid katsudes, mida lõigates ETTE TULEB, õpid tundma erinevust tervete ja ebaterve vahel ning lõpuks võid katsumata teada, millega meil siis järgmiseks tegemist tuleb teha.
Peale nende tuvikeste on veel inimesi, kes varsti mu kääride alla soovivad jäävad..
Ja peale lõikuse küsitakse mult veel klaveritunde.
Aga hull on Elina lugu. Teda huvitab kõige rohkem, et tal oleks PIKAD juuksed, seega tagaplaanile jääb juuste "tervis". Seega tal on pooldeselga ulatuvad värvimata kiharad, aga VÄGA hooldamata (katki ja kuivad). Esimene viga juustega on lõigata neid liiga vähe nt nagu tema: iga 8 kuu tagant. Teiseks tuleb juukseid ka korralikult harjata. Kolmandaks peale pesemise vajavad pikad kahjustatud juuksed veel üht-teist.
Kui Elina üpris kooli alguses teada sai, et ma lõikan juukseid, ütles: "You'll never cut my hair!" Sest ta ALLES suvel lõikas. Pealegi nagu paljudel neiudel, on ka Elinal hirm juuksurite ees, sest lõigatakse rohkem, kui klient tahab. Kuid õnneks külastasin teda sel ajal, kui Otto ka seal oli. Uskumatu on see, et noormees hoolib juustest palju rohkem kui tüdruk.. Rääkisime Ottoga Elina pehmeks. Ta oli küll toolil veidi nutune, kuid vähemalt saime nõusse.
Lõikasin kuskil 2cm pikkust maha ning siis veidi "redelina". Kuna pikkus mängis suurt rolli, siis pidin ekstra ettevaatlik olema. Peale selle õpetasin tütarlapse juukseid harjama, sealjuures kinkides oma harja, mis ei kahjusta juukseid. Siis tegime väikese juuksemaski kuuri. Vahepeal käis Otto oma kodus, võttes kaasa Elina tavalise šampooni ja vahetas enda salongitoote vastu (meenutagem suurt hinnavahet!). Järgmisena andsin juhiseid, kuidas peaks juukseid kuivatama..
Kui Elina nägi, mis olin juustega teinud, siis polnud seal enam midagi nutust, vaid üks lai kõrvuni naeratus. Kõige suurem rõõm loomulikult, et juuksed alles jätsin ning pikkust väga palju ei muutnudki. Lõpuks lubas mul isegi rohkem võtta. Üllatusest üle saades märkas ka kohest värvimuutust ehk siis kuna olime lisanud veidi vitamiine ja niiskust, siis hallikas blond muutus jälle kollakas blondiks.
Juba pärast mõnda kuud võib ta tunda head meelt oma pikkade ja tervete ilusate kiharate üle. : )
Ma pole saanud mingit koolitust juuste-alal, aga ometigi on mu teadmisi vaja läinud (või ehk hoopis kogemusi?). Pärast selliseid projekte on tunne, et juuksed naeratavad vastu.. Haha! Ma pole hulluks läinud, lihtsalt asi on juuste seisundis.. Juukseid katsudes, mida lõigates ETTE TULEB, õpid tundma erinevust tervete ja ebaterve vahel ning lõpuks võid katsumata teada, millega meil siis järgmiseks tegemist tuleb teha.
Peale nende tuvikeste on veel inimesi, kes varsti mu kääride alla soovivad jäävad..
Ja peale lõikuse küsitakse mult veel klaveritunde.
11/21/2011
11/20/2011
11/19/2011
Võnn-võnn ja istmesse kinni küünetatud ehk sõit teatrisse
Kontaktid määravad paljuski. Hans on ju kaaskirjutaja "Harry Oliverile", seega võtsime koolibussi ja põrutasime juba kolmandat korda seda muusikali vaatama. Seekord oli eriline juba sõidu pärast: mitte kordagi pole sõidu pärast nii palju pabistanud. Seekord usaldati buss Elina hoolde..
Elina on pikkade blondide juustega tantsija ja foodperson. Ta sai load vähem kui kuu aega tagasi. Olud sõitmiseks: pime, udune, libe, ohtlikud kurvid, kohati sademeid. Kui autojuhiks on mu vend, siis mul ükskõik, missugune see tee on, sest ta oskab hinnata teed ja oma sõiduoskusi. Isegi järsemate kurvide puhul võiksin rahulikult tähti vaadata..
Aga eile.. Just in case istusin Elina kõrvale. Põhjus, miks tahtis ise sõita: sõitmine vajab harjutamist. Kas sa lähed sõitmist harjutama, kui sa vastutad peale enda veel 5 inimese eest?
Ei saa ju pahaks panna konarlikku käiguvahetust ning ebasujuvat sõidustiili. Aga see sõit oli lihtsalt hirmus! :D Pealegi autojuhi näost võib ju lugeda, kas ta teab, mida teeb või ta kahtleb oma tegevuses.
Tagasitulles suutsime ära rääkida, et sõidab hoopis Niklas, sest "ta nii väga tahab sõita". Sõit oli teine tera, kuid ei saa väita, et just väga hea. Ka noormees oli veidi ebaleva ilmega. Aa! Kindluse mõttes istusin jälle juhi kõrvale. Aga see oli hea otsus, sest keegi pidi ju kaugtuled sisse lülitama ning lahendama probleemi uduste akendega. Kuid DJ tööd tegin halvasti..
Võib tekkida küsimus, et miks ma ise ei sõitnud?! Ringi käib kõlakas, et ma sõidan nagu autovaras. Kuna Sandra andis mulle paar kuud tagasi oma autoga sõita ning nad tahtsid, et näitan neile veidi Eesti sõidustiili.. Oli vist halb otsus, et nii usinalt olin valmis näitama mitte vanemate naiste sõitmist, vaid pigem omaealiste "tavalist". No eks ma siis lisasin pisut gaasi ning tegin veidi OHUTUT nalja ka.
Tuleb tunnistada, et eile oleksin peaaegu bussi oma vastutusele saanud tänu Hannale, aga kuna Elina mõistab keelt VEIDI paremini, siis oli ta kiire võtmeid haarama.
Oluline on, et OLEME ELUSANA JA TERVENA tagasi..
Eilne vaatajaskond oli näitlejasõbralik ning elas kaasa väiksemalegi tegevusele. Kuid mis on imekspandav: sulle ei pöörata tähelepanu, kui karjud nagu rokk-kontserdil (pidin ära proovima).
Väga harjumatuna tundus "kohvik". Kui Eesti teatris pakutakse kohvi ja siga-kallist kooki, siis eile pakuti kohvi ja megasiga-kallist krõpsu või kummikomme.. Saalis tundus, et eriti hea mekk on kodust kaasavõetud siidril (inimeste nägudest võis lugeda).
Koolis show-business'iga kokkupuutudes on mu pilk esinemistesse muutunud. Enne võisin tagumiku rahulikult maha potsatada ning nautida etendust nagu iga teine normaalne külastaja. Nüüd aga oman kriitlisemat pilku. Oluline pole ainult valgustatud tegelased, vaid ka taustatantsjate töö (eriti, kui üks neist su oma õppejõud on), valgustus, heli, stseenivahetuste täpsus, lavapaigutus jne jne.. Lavaline muutus palju keerulisemaks, kuid huvitavamaks.
Minge teatrisse ning nautige teiste suurt TÖÖD!
PS! Valige autojuhti hoolega..
Elina on pikkade blondide juustega tantsija ja foodperson. Ta sai load vähem kui kuu aega tagasi. Olud sõitmiseks: pime, udune, libe, ohtlikud kurvid, kohati sademeid. Kui autojuhiks on mu vend, siis mul ükskõik, missugune see tee on, sest ta oskab hinnata teed ja oma sõiduoskusi. Isegi järsemate kurvide puhul võiksin rahulikult tähti vaadata..
Aga eile.. Just in case istusin Elina kõrvale. Põhjus, miks tahtis ise sõita: sõitmine vajab harjutamist. Kas sa lähed sõitmist harjutama, kui sa vastutad peale enda veel 5 inimese eest?
Ei saa ju pahaks panna konarlikku käiguvahetust ning ebasujuvat sõidustiili. Aga see sõit oli lihtsalt hirmus! :D Pealegi autojuhi näost võib ju lugeda, kas ta teab, mida teeb või ta kahtleb oma tegevuses.
Tagasitulles suutsime ära rääkida, et sõidab hoopis Niklas, sest "ta nii väga tahab sõita". Sõit oli teine tera, kuid ei saa väita, et just väga hea. Ka noormees oli veidi ebaleva ilmega. Aa! Kindluse mõttes istusin jälle juhi kõrvale. Aga see oli hea otsus, sest keegi pidi ju kaugtuled sisse lülitama ning lahendama probleemi uduste akendega. Kuid DJ tööd tegin halvasti..
Võib tekkida küsimus, et miks ma ise ei sõitnud?! Ringi käib kõlakas, et ma sõidan nagu autovaras. Kuna Sandra andis mulle paar kuud tagasi oma autoga sõita ning nad tahtsid, et näitan neile veidi Eesti sõidustiili.. Oli vist halb otsus, et nii usinalt olin valmis näitama mitte vanemate naiste sõitmist, vaid pigem omaealiste "tavalist". No eks ma siis lisasin pisut gaasi ning tegin veidi OHUTUT nalja ka.
Tuleb tunnistada, et eile oleksin peaaegu bussi oma vastutusele saanud tänu Hannale, aga kuna Elina mõistab keelt VEIDI paremini, siis oli ta kiire võtmeid haarama.
Oluline on, et OLEME ELUSANA JA TERVENA tagasi..
Rootsi teater.
Kuna mantli jätmine riidehoidu maksab 30SEK, siis ligi pooled külastajatest võtavad üleriided endaga saali kaasa. Publiku riietus on sama varieeruv, kui Eestis või Lätiski kohanud olen. Üpris tavaline nähtus: teksad koos pisukese pidulikkusega. Päris üles vuntsitud daame ei kohanudki, aga dressidega ka keegi vastu ei jooksnud! : )Eilne vaatajaskond oli näitlejasõbralik ning elas kaasa väiksemalegi tegevusele. Kuid mis on imekspandav: sulle ei pöörata tähelepanu, kui karjud nagu rokk-kontserdil (pidin ära proovima).
Väga harjumatuna tundus "kohvik". Kui Eesti teatris pakutakse kohvi ja siga-kallist kooki, siis eile pakuti kohvi ja megasiga-kallist krõpsu või kummikomme.. Saalis tundus, et eriti hea mekk on kodust kaasavõetud siidril (inimeste nägudest võis lugeda).
Koolis show-business'iga kokkupuutudes on mu pilk esinemistesse muutunud. Enne võisin tagumiku rahulikult maha potsatada ning nautida etendust nagu iga teine normaalne külastaja. Nüüd aga oman kriitlisemat pilku. Oluline pole ainult valgustatud tegelased, vaid ka taustatantsjate töö (eriti, kui üks neist su oma õppejõud on), valgustus, heli, stseenivahetuste täpsus, lavapaigutus jne jne.. Lavaline muutus palju keerulisemaks, kuid huvitavamaks.
Minge teatrisse ning nautige teiste suurt TÖÖD!
PS! Valige autojuhti hoolega..
11/17/2011
Lavaline
2 kuud higistamist ja häälepaelte vägistamist. Tulemus oli täna õhtul ning võib isegi öelda, et jäime rahule. Õppejõud tänasid vägeva õhtu eest, publik elas mõnusalt kaasa ning meie rokkisime tagumikud küljest..
Põhiline küsimus esinejale: Kas närveerisid ka? Minu vastus: ei, enne lava oman ärevat põnevustunnet, mis annab esinemisele hoopis vunki juurde. : )
Eelmiseski postituses kirjutasin veidi lavalisest. Miski muu, mis oli enne või tuleb pärast, ei loe. Ainult antud hetk, just nüüd, just praegu, just siin. Kõik muu on esinemise ajaks justkui välja lülitatud. Lavalaudadele astuvad lava-näod - KEEP SMILING. Tänasel õhtul ei nähtud ühegi isikliku etteastet, seega ainult meelelahutus.
Ja see mõnus väike adrenaliin säilib veel veidi pärast lava taga ja peas keerleb küsimus: "Kas juba saigi läbi?"
Veidi vähem kui kuu pärast uuel laval - teater.
Ja töö jätkub..
Põhiline küsimus esinejale: Kas närveerisid ka? Minu vastus: ei, enne lava oman ärevat põnevustunnet, mis annab esinemisele hoopis vunki juurde. : )
 |
| Tom Jones'i tüdrukud: blondid naerusuud |
Ja see mõnus väike adrenaliin säilib veel veidi pärast lava taga ja peas keerleb küsimus: "Kas juba saigi läbi?"
Veidi vähem kui kuu pärast uuel laval - teater.
Ja töö jätkub..
11/16/2011
Blond ja afro - mõlemat ühe õhtuga
Kell on 10.37 ja ma võiksin veel magada. Miks? See on tükike show-business'ist: hommikul magad ja õhtul rabad tagumiku küljest.
Pärast vaheaega on meie igapäevasesse graafikusse kirjutatud "HÖSTSHOW". Igasugusel viisil treenime end tulevaseks neljapäevaks. Tegime eraldi koreograafia tunde, laulu tunde, ehitasime lava, sättisime kontsertipaika, laulsime veel ja tegime läbimänge. Ärgem unustagem ekstra harjutamisi õhtuti..
Mina jõudsin koolirutiini kolmapäeval, mis teeb kaks päeva hiljem. Või tegelikult, ma jõudsin neist isegi veel hiljem, sest sel päeval jäin hiljaks igale poole, kuhu oli võimalik hiljaks jääda.
Esiteks. Öösel panin siinse kella õigeks ja sättisin alarmi, KUID ma ei vajutanud, et alarm ka hommikul tiriseks. Hommikul ärkasin selle peale, et mu uni oli kuidagi liiga magus, vaatasin kella ning see näitas midagi kümnele lähedal (kool hakkab 8.30). Ise ruttasin üles, kuid kohe varsti helistas Hans (õppejõud) ning küsis, kas ikka jõudsin kohale, et kus olen..
Teiseks. Just sel samal päeval tehti tubadekontrolli: kas hoolitseme oma valduste eest piisavalt hästi ja kas kõik töötab ja kas kõik sobib. Nad alustasin ülevaatamist lõuna ajal, kuid minu toas nad olid kuidagi eriti kaua. Peaksin vist mainima, et nad ei rääkinud ka inglise keelt, aga rootsi keeles olid küll meistrid.. Hans saatis sõnumi, et nad juba alustasid..
Kolmandaks. Kui lõpuks pärastlõunasesse proovi jõudsin vaadati kostüümid üle. Uudishimulikkus tabas neid, kui tuli meelde minu kassi kostüüm. Pidin jälle jooksma koju ning selga toppima selle.. no... kostüümi ja kõik ülejäänud olemasolevad asjad show jaoks ka kaasa tassima.
Neljandaks. Olin ainus, kes reaalselt pidi midagi selga panema ning näitama. Saali astusid sisse mingid võõrad kooliga tutvuvad nooed, kes palusid, et veidi oma show'st näitaksime. No jah.. Teised olid kohe valmis, aga ma pidin jooksma ning KIIRE outfit'i vahetuse tegema. Jõudsin lavalale vähemalt oma soolo ajaks..
Sel esmaspäeval, kui ülejäänud tšikid läksid line-tantsu kobistama, siis jäin hoopis Hansule ja Henkele appi tehnikat üles panema. Seega kogu ennelõunane värk kulus juhtmetele, aga siiski show ettevalmistus.
Niiisiis tänase seisuga, oleme õigel laval saanud end sisse elada poolteist päeva - hea näitaja!
Eile oli meil mingis mõttes PREMIERE. Esinesime õigetes kostüümides, tehtud oli make up ja juuksed nii nagu päris show'l hakkab välja nägema. Valgustuski oli enam-vähem paigas (sellega tegelevad muusika-tehnikuks õppivad õpilased). Publik oli saalis: siinse kooli õpilased ja ka Solleftea'st oli umbes 25 inimest tulnud (vb odavama pileti pärast).
Teisipäeval tegime kokku 3 läbimängu. Üks asi on tantsida tühjale saalile ning teine asi meelelahutada publikut. Kui on kellele esineda, siis tuleb see õige feeling ning keegi justkui valaks energiaga üle. Rabelemine lava taga on meeletu: kostüümide vahetus ning soengu muutus, kõik see peab toimuma mega kiiresti.
Aga lõpuks kui lavale saad, siis ei oma enam tähtsust miski muu kui antud hetk. Isegi see, et eile keegi nuttis oma silmad välja või omavahelised lahkarvamused või see, et vahetult enne lõid oma varba rängalt vastu ust.. Lavale minnes sul on meelelahutaja roll ning publikuni ei tohi midagi lavavälist jõuda. Sa oled seal just praegu ning muu ei loe.. Jah, toimus siga-suur muutus, kui toolid saalis said täidetud.
Esmaspäev oli jällegi täielik OFF-DAY. Nädalavahetus andis tunda, kuid veel oli miski mäda. Pärastlõunal aina ketrasime peformance'id eraldi, kuid vähesed neist töötasid ka tegelikult. Kõige paremini toimis Katy Perry medley. Meie ühistest numbrites puudus energia, hääled ei kõlanud ning väga nadi oli. Tunneme end Bond Medley's väga veidrana ning kohmakana (kes ei tunneks, kui kannad kassikostüümi või paljastad säärt keset lava). Absoluutne katastroof oli Tom Jones'i medley, kus tantsutüdrukud (mina ja Elin W) ei tea samme ega oma laulujuppi ning Henke jaoks on laul kriiskavalt kõrge - kokku väga kohmakas etteaste..
Päev lõppes masenduse rütmis. Läksime oma proovidega üle aja ning miski justkui ei õnnestunud. Ning mida on pärast sellist päeva vaja? Loomulikult lisaproove. Ehk siis pärast väikest pausi hakkasime Wessega jälle pihta. Tõesti, esmaspäeval nägi viha, pettumust, kohmakust, uste paugutamist, pisaraid.. (Ei, mitte mina, sest käitun kui Mrs. Rahu ise)
Aga teisipäeval oli toimunud suur ja positiivne muutus. Selle tõttu Hans kinkiski meile vaba hommikupooliku. : )
Aa! Kuna olen üks Tom Jones'i beibedest, siis minust sai blond!
AaAa! Kuna olen üks Jackson 5'st, siis minust sai korralik afro-pea!
Mul pole kahjuks pilte näidata ei meie show'st, ega ka tükikest kostüümidest teile näidata. Aga eile olid teiste seas vaatamas ka fotograafia kursuse tudengid koos oma kaameratega. Vaikselt loodan, et nad jagavad oma saaki ka meiega.
Lavaliseni!
Pärast vaheaega on meie igapäevasesse graafikusse kirjutatud "HÖSTSHOW". Igasugusel viisil treenime end tulevaseks neljapäevaks. Tegime eraldi koreograafia tunde, laulu tunde, ehitasime lava, sättisime kontsertipaika, laulsime veel ja tegime läbimänge. Ärgem unustagem ekstra harjutamisi õhtuti..
Mina jõudsin koolirutiini kolmapäeval, mis teeb kaks päeva hiljem. Või tegelikult, ma jõudsin neist isegi veel hiljem, sest sel päeval jäin hiljaks igale poole, kuhu oli võimalik hiljaks jääda.
Esiteks. Öösel panin siinse kella õigeks ja sättisin alarmi, KUID ma ei vajutanud, et alarm ka hommikul tiriseks. Hommikul ärkasin selle peale, et mu uni oli kuidagi liiga magus, vaatasin kella ning see näitas midagi kümnele lähedal (kool hakkab 8.30). Ise ruttasin üles, kuid kohe varsti helistas Hans (õppejõud) ning küsis, kas ikka jõudsin kohale, et kus olen..
Teiseks. Just sel samal päeval tehti tubadekontrolli: kas hoolitseme oma valduste eest piisavalt hästi ja kas kõik töötab ja kas kõik sobib. Nad alustasin ülevaatamist lõuna ajal, kuid minu toas nad olid kuidagi eriti kaua. Peaksin vist mainima, et nad ei rääkinud ka inglise keelt, aga rootsi keeles olid küll meistrid.. Hans saatis sõnumi, et nad juba alustasid..
Kolmandaks. Kui lõpuks pärastlõunasesse proovi jõudsin vaadati kostüümid üle. Uudishimulikkus tabas neid, kui tuli meelde minu kassi kostüüm. Pidin jälle jooksma koju ning selga toppima selle.. no... kostüümi ja kõik ülejäänud olemasolevad asjad show jaoks ka kaasa tassima.
Neljandaks. Olin ainus, kes reaalselt pidi midagi selga panema ning näitama. Saali astusid sisse mingid võõrad kooliga tutvuvad nooed, kes palusid, et veidi oma show'st näitaksime. No jah.. Teised olid kohe valmis, aga ma pidin jooksma ning KIIRE outfit'i vahetuse tegema. Jõudsin lavalale vähemalt oma soolo ajaks..
Sel esmaspäeval, kui ülejäänud tšikid läksid line-tantsu kobistama, siis jäin hoopis Hansule ja Henkele appi tehnikat üles panema. Seega kogu ennelõunane värk kulus juhtmetele, aga siiski show ettevalmistus.
Niiisiis tänase seisuga, oleme õigel laval saanud end sisse elada poolteist päeva - hea näitaja!
Eile oli meil mingis mõttes PREMIERE. Esinesime õigetes kostüümides, tehtud oli make up ja juuksed nii nagu päris show'l hakkab välja nägema. Valgustuski oli enam-vähem paigas (sellega tegelevad muusika-tehnikuks õppivad õpilased). Publik oli saalis: siinse kooli õpilased ja ka Solleftea'st oli umbes 25 inimest tulnud (vb odavama pileti pärast).
Teisipäeval tegime kokku 3 läbimängu. Üks asi on tantsida tühjale saalile ning teine asi meelelahutada publikut. Kui on kellele esineda, siis tuleb see õige feeling ning keegi justkui valaks energiaga üle. Rabelemine lava taga on meeletu: kostüümide vahetus ning soengu muutus, kõik see peab toimuma mega kiiresti.
Aga lõpuks kui lavale saad, siis ei oma enam tähtsust miski muu kui antud hetk. Isegi see, et eile keegi nuttis oma silmad välja või omavahelised lahkarvamused või see, et vahetult enne lõid oma varba rängalt vastu ust.. Lavale minnes sul on meelelahutaja roll ning publikuni ei tohi midagi lavavälist jõuda. Sa oled seal just praegu ning muu ei loe.. Jah, toimus siga-suur muutus, kui toolid saalis said täidetud.
Esmaspäev oli jällegi täielik OFF-DAY. Nädalavahetus andis tunda, kuid veel oli miski mäda. Pärastlõunal aina ketrasime peformance'id eraldi, kuid vähesed neist töötasid ka tegelikult. Kõige paremini toimis Katy Perry medley. Meie ühistest numbrites puudus energia, hääled ei kõlanud ning väga nadi oli. Tunneme end Bond Medley's väga veidrana ning kohmakana (kes ei tunneks, kui kannad kassikostüümi või paljastad säärt keset lava). Absoluutne katastroof oli Tom Jones'i medley, kus tantsutüdrukud (mina ja Elin W) ei tea samme ega oma laulujuppi ning Henke jaoks on laul kriiskavalt kõrge - kokku väga kohmakas etteaste..
Päev lõppes masenduse rütmis. Läksime oma proovidega üle aja ning miski justkui ei õnnestunud. Ning mida on pärast sellist päeva vaja? Loomulikult lisaproove. Ehk siis pärast väikest pausi hakkasime Wessega jälle pihta. Tõesti, esmaspäeval nägi viha, pettumust, kohmakust, uste paugutamist, pisaraid.. (Ei, mitte mina, sest käitun kui Mrs. Rahu ise)
Aga teisipäeval oli toimunud suur ja positiivne muutus. Selle tõttu Hans kinkiski meile vaba hommikupooliku. : )
Aa! Kuna olen üks Tom Jones'i beibedest, siis minust sai blond!
AaAa! Kuna olen üks Jackson 5'st, siis minust sai korralik afro-pea!
Mul pole kahjuks pilte näidata ei meie show'st, ega ka tükikest kostüümidest teile näidata. Aga eile olid teiste seas vaatamas ka fotograafia kursuse tudengid koos oma kaameratega. Vaikselt loodan, et nad jagavad oma saaki ka meiega.
Lavaliseni!
11/13/2011
Artikkel "Kui tütar lendab pesast .. välismaale"
http://maaltvalja.wordpress.com/lastevanemate-nurgake/kui-tutar-lendab-pesasvalismaale-2/
"Karini meelest on tähtis, et noored oma loomulikust laiskusest ja mugavusest üle saaksid ning läheksid maailma vaatama. Ei pea ju kohe abielluma! Aga seda ütleks Karin siin kodus ka: enne vaadaku laps ikka maailma ja kui on piisavalt ringi käinud, küll siis jõuab ka paigale jääda.
”Lapsed lähevad igal juhul kodust ära. Kas ta läheb Tartusse või Valenciasse – pole kodust äramineku suhtes palju vahet,” lisab ta siis. „Isegi, kui ta samast linnast ära läheb… Kui ka alguses käiakse iga nädal kodus, siis varsti muutuvad külaskäigud harvemaks. Tänapäeval Euroopa raames liikumine ei ole aga lõplik lahkumine, kaugel sellest. Annaks jumal, et see nii jääks!”."
”Lapsed lähevad igal juhul kodust ära. Kas ta läheb Tartusse või Valenciasse – pole kodust äramineku suhtes palju vahet,” lisab ta siis. „Isegi, kui ta samast linnast ära läheb… Kui ka alguses käiakse iga nädal kodus, siis varsti muutuvad külaskäigud harvemaks. Tänapäeval Euroopa raames liikumine ei ole aga lõplik lahkumine, kaugel sellest. Annaks jumal, et see nii jääks!”."
sihtpunkt: Hola
Holast Eesti poole reisisin Ottoga. Leppisime kokku, et vaheajal teavitab mind, et võib-olla sõidame koos ka tagasi. Vaheajal polnud mingit märki tema kirjast ning lõpuks esmaspäeva hommikul sain teate, et ta on juba koolis.
Olen päris halb orienteerumises ning mõte üksi Stockholmis rändamisest ei pane mind just tantsima. Aga siiski - SAVI (tegelikult, selleks hetkeks olin omandanud "pohh, las olla")! Saab, mis saab ja tuleb, mis tuleb. Pealegi, randun Rootsi pinnale 10.00 ning rong lahkub alles 16.25. Aega maa ja ilm.
Minu jaoks oleks loomulik olnud pabistada ka selliste näitajate korral. Ema on ju ikka õpetanud, et terve reis peab olema kindel ja mingit kahtlast passimist lubada ei tohi - kõik tuleb enne selgeks teha.
Teade, et olen üksipäini Stockis ei pannud mind isegi ühtegi kaarti otsima (olgu öeldud, et telefonil pole ka mingit GPRS seadet).
Laevaelamine seekord nagu ette nähtud: neljakohalises B-klassi kajutis. "Toakaaslasteks" olid 2 välismaa naist, mõlemad elavad nüüd Rootsis, üks oli ukrainlane ning igalpool Euroopas elanud, kaasa arvatud Eestis.
Eelmine laevareis nägi hoopis teistsugune välja. Micke oli mu reisi broneerimisega lootusetult hiljaks jäänud. Kruiisil olin reedesel päeval, mis tähendab, et laev on pidutsejatest üle küllastunud. Neljast vagunit enam saada polnud, ka kõik ülejäänud B-klassi kajutid selleks ajaks juba broneeritud.
Oma kajutisse jõudes tabas mind üllatus: kahekohaline aknaga kajut, mis siis tähendab, et tegu A-klassi kajutiga. Vot seda reisi nautisin!
Igatahes.. Rootsi kruiisil ikka üksi reisida on siga-igav! Polnud muud teha, kui fuajees Internetti näpata ning avastada, et peaaegu kedagi pole netis, et niisamagi jama ajada.. Naiss!!
Ometigi tuli kasuks neti-jahil olla, sest seal tutvusin LILLEKESEGA (nii ütleb tavaliselt väikestele lastele, kes päris nime meelde ei suuda jätta). Tegu on siis Eesti pensionäriga, kes töötab Rootsis. Uurisin temalt veidi, et kuidas kõige paremini sadamast rongijaama saab. Tta siis seletas vähekene, aga lõpuks ütles: "Tead, ma saadan su sinna!" Ta oli tõesti Lilleke, taevane kingitus! : )
Astrid (Lillekese tegelik nimi) on sõbrantsi/töökaaslasega Läänemerel loksunud juba ligi 15 aastat. Alati on nad laeval esimesed, kes sisenevad ja väljuvad. Seekord pidin ka mina oma kohvriga olema tund aega enne randumist ukse juures valmis. Lilleke käitus nagu ta oleks mu vanaema, aga mis mul selle vastu olla sai. "Vanaema" käskis laeva pealt ära osta tunnipileti (36 SEK), sest Rootsis ju bussijuhid ise enam pileteid ei müü.
Lilleke koos sõbrantsiga hoidsid pöidlaid ja varbaid ka, et nüüd linna minnes keegi pagasit ei kontrolliks. Nad vedasid Rootslastest töökaaslastele tax-free tubakat üle lubatud koguste. Sõbralikud eestlased. Nagu Astrid ütles, siis nõukogude aeg ju treenis meid välja..
Sellele töökaaslasele tuli üks mees vastu. Mõtlesin, et on ikka armas küll! Astrid aga ütles, et see uimane mees küll tema abikaasa pole. Sõbrantsi ametlik abikaasa elab Eestis, kuid see rootslane lihtsalt peiks.
"Võiks siis juba ära otsustada kumba tahab!" Mulle tundus see töökaaslane veidi tõreda, kuid tasase prouaga, AGA vaga vesi, sügav põhi..
Algas väike sõit Lillekesega. Kõigepealt sõitsime bussiga metroojaama. Siis metrooga rongijaama poole. Oluline oli jälgida, et ikka "Vasagatan"'i poole sõidame. Lõpuks The Central'is käskis Lilleke mul küsida peaaegu igalt rongijaama töötajalt, kas see on ikka õige jaam ning kas on ikka kindel, et kõik on õige piletitega ning rongisaabumisega.. Eks kena proua tahtsis veenduda, et jään temast turvaliselt siia maha..
Jõudsime rongijaama veidi pärast 11.00. Oh.. Üle viie tunni ootamist. Selle ajaga näeb paljusid huvitavaid inimesi. Usun, et mul oli ees eriti helge pilk, kui ikka ja jälle inimesed taaskohtusid või hüvasti jätsid (tegemist on üpris suure rongijaamaga, seega sellist inimeste kokku-lahku minemist nägi üpris palju).
Teatritundidest olen õppind tähelepanu pöörama inimeste liigutustele. Mõni käib õlad ees, mõni põlvedega, mõni ebaloomulikult sirgelt, eriti huvitav on jälgida inimesi telefoniga rääkimas. Avastasin veel, et ühest taaskohtumise embamisest võib nii mõndagi aimata nende olemisest.
Rongijaamas ringi vaadates võib ka leida inspiratsiooni igasugustele uutele raamatutegelastele.. Ei, mina ei teinud seda, ma ei oska kirjutada.
Minu eesmärk, pingsalt ringi vaadates, oli hoopis leida sarnane neiu oma mängitavale karakterile. Ma ei leidnud ühtegi sobivat, kuid võisin leida nö puzzle-tükke ning ise fantaasia abil kokku sobitada.
Nii ma siis passisin seal, tegelikult veidi lugesin raamatut ka. Mäletasin, et Alan Marshali teos "Ma suudan hüpata üle lompide" oli kunagi mingil viisil inspireerinud. Miks mitte siis lasta jälle motiveerida mõnest lombist lõpuks üle hüppama..
Pikk rongisõit ja kaks tunnist bussisõitu.. Üks väike inime keset ei-kuskil't. Selle päevaga sai tagumik korralikult laiaks istutud ning inimesed ära vahitud.
Peaks vist veel rohkem reisima hakkama, sest juba selle väikese tripiga (veidi üle 1000 km) avastasin, et maailm ei olegi nii suur, kui kaarti passides mulje jääb.
Uurisin netis veidi ringi ning leidsin programmi, mis viib vabatahtlikud Lõuna-Aafrikasse või Indiasse. Sõidu pead ise maksma, aga sealse elu makstakse kinni ja antakse vabarahagi. Projekt kestab 24 + 4 kuud.
Ärge muretsege, ma ei lähe - see algab juba sellel jaanuaril..
Tahtsin kõigest öelda, et jõudsin turvaliselt tagasi..
Olen päris halb orienteerumises ning mõte üksi Stockholmis rändamisest ei pane mind just tantsima. Aga siiski - SAVI (tegelikult, selleks hetkeks olin omandanud "pohh, las olla")! Saab, mis saab ja tuleb, mis tuleb. Pealegi, randun Rootsi pinnale 10.00 ning rong lahkub alles 16.25. Aega maa ja ilm.
Minu jaoks oleks loomulik olnud pabistada ka selliste näitajate korral. Ema on ju ikka õpetanud, et terve reis peab olema kindel ja mingit kahtlast passimist lubada ei tohi - kõik tuleb enne selgeks teha.
Teade, et olen üksipäini Stockis ei pannud mind isegi ühtegi kaarti otsima (olgu öeldud, et telefonil pole ka mingit GPRS seadet).
Laevaelamine seekord nagu ette nähtud: neljakohalises B-klassi kajutis. "Toakaaslasteks" olid 2 välismaa naist, mõlemad elavad nüüd Rootsis, üks oli ukrainlane ning igalpool Euroopas elanud, kaasa arvatud Eestis.
Eelmine laevareis nägi hoopis teistsugune välja. Micke oli mu reisi broneerimisega lootusetult hiljaks jäänud. Kruiisil olin reedesel päeval, mis tähendab, et laev on pidutsejatest üle küllastunud. Neljast vagunit enam saada polnud, ka kõik ülejäänud B-klassi kajutid selleks ajaks juba broneeritud.
Oma kajutisse jõudes tabas mind üllatus: kahekohaline aknaga kajut, mis siis tähendab, et tegu A-klassi kajutiga. Vot seda reisi nautisin!
Igatahes.. Rootsi kruiisil ikka üksi reisida on siga-igav! Polnud muud teha, kui fuajees Internetti näpata ning avastada, et peaaegu kedagi pole netis, et niisamagi jama ajada.. Naiss!!
Ometigi tuli kasuks neti-jahil olla, sest seal tutvusin LILLEKESEGA (nii ütleb tavaliselt väikestele lastele, kes päris nime meelde ei suuda jätta). Tegu on siis Eesti pensionäriga, kes töötab Rootsis. Uurisin temalt veidi, et kuidas kõige paremini sadamast rongijaama saab. Tta siis seletas vähekene, aga lõpuks ütles: "Tead, ma saadan su sinna!" Ta oli tõesti Lilleke, taevane kingitus! : )
Astrid (Lillekese tegelik nimi) on sõbrantsi/töökaaslasega Läänemerel loksunud juba ligi 15 aastat. Alati on nad laeval esimesed, kes sisenevad ja väljuvad. Seekord pidin ka mina oma kohvriga olema tund aega enne randumist ukse juures valmis. Lilleke käitus nagu ta oleks mu vanaema, aga mis mul selle vastu olla sai. "Vanaema" käskis laeva pealt ära osta tunnipileti (36 SEK), sest Rootsis ju bussijuhid ise enam pileteid ei müü.
Lilleke koos sõbrantsiga hoidsid pöidlaid ja varbaid ka, et nüüd linna minnes keegi pagasit ei kontrolliks. Nad vedasid Rootslastest töökaaslastele tax-free tubakat üle lubatud koguste. Sõbralikud eestlased. Nagu Astrid ütles, siis nõukogude aeg ju treenis meid välja..
Sellele töökaaslasele tuli üks mees vastu. Mõtlesin, et on ikka armas küll! Astrid aga ütles, et see uimane mees küll tema abikaasa pole. Sõbrantsi ametlik abikaasa elab Eestis, kuid see rootslane lihtsalt peiks.
"Võiks siis juba ära otsustada kumba tahab!" Mulle tundus see töökaaslane veidi tõreda, kuid tasase prouaga, AGA vaga vesi, sügav põhi..
Algas väike sõit Lillekesega. Kõigepealt sõitsime bussiga metroojaama. Siis metrooga rongijaama poole. Oluline oli jälgida, et ikka "Vasagatan"'i poole sõidame. Lõpuks The Central'is käskis Lilleke mul küsida peaaegu igalt rongijaama töötajalt, kas see on ikka õige jaam ning kas on ikka kindel, et kõik on õige piletitega ning rongisaabumisega.. Eks kena proua tahtsis veenduda, et jään temast turvaliselt siia maha..
Jõudsime rongijaama veidi pärast 11.00. Oh.. Üle viie tunni ootamist. Selle ajaga näeb paljusid huvitavaid inimesi. Usun, et mul oli ees eriti helge pilk, kui ikka ja jälle inimesed taaskohtusid või hüvasti jätsid (tegemist on üpris suure rongijaamaga, seega sellist inimeste kokku-lahku minemist nägi üpris palju).
Teatritundidest olen õppind tähelepanu pöörama inimeste liigutustele. Mõni käib õlad ees, mõni põlvedega, mõni ebaloomulikult sirgelt, eriti huvitav on jälgida inimesi telefoniga rääkimas. Avastasin veel, et ühest taaskohtumise embamisest võib nii mõndagi aimata nende olemisest.
Rongijaamas ringi vaadates võib ka leida inspiratsiooni igasugustele uutele raamatutegelastele.. Ei, mina ei teinud seda, ma ei oska kirjutada.
Minu eesmärk, pingsalt ringi vaadates, oli hoopis leida sarnane neiu oma mängitavale karakterile. Ma ei leidnud ühtegi sobivat, kuid võisin leida nö puzzle-tükke ning ise fantaasia abil kokku sobitada.
Nii ma siis passisin seal, tegelikult veidi lugesin raamatut ka. Mäletasin, et Alan Marshali teos "Ma suudan hüpata üle lompide" oli kunagi mingil viisil inspireerinud. Miks mitte siis lasta jälle motiveerida mõnest lombist lõpuks üle hüppama..
Pikk rongisõit ja kaks tunnist bussisõitu.. Üks väike inime keset ei-kuskil't. Selle päevaga sai tagumik korralikult laiaks istutud ning inimesed ära vahitud.
Peaks vist veel rohkem reisima hakkama, sest juba selle väikese tripiga (veidi üle 1000 km) avastasin, et maailm ei olegi nii suur, kui kaarti passides mulje jääb.
Uurisin netis veidi ringi ning leidsin programmi, mis viib vabatahtlikud Lõuna-Aafrikasse või Indiasse. Sõidu pead ise maksma, aga sealse elu makstakse kinni ja antakse vabarahagi. Projekt kestab 24 + 4 kuud.
Ärge muretsege, ma ei lähe - see algab juba sellel jaanuaril..
Tahtsin kõigest öelda, et jõudsin turvaliselt tagasi..
11/07/2011
Kodu sai läbi
Ja nii lühikeseks see vaheaeg jäigi. Küsiti, kas oli mõnus. Vastus on: absoluutselt!
Jälle laevas.. Täna on laevas kõigest 550 inimest, isegi mingi loteriiloosimine jääb ära.
Koju sõitsin kahekohalises kajutis ja üksi, kuna Micke bronnis piletid väga (loe: liiga) hilja. What an enjoyment! Aga laev oli pungil, sest tegemist oli ikkagi reedega ning see päev on teada-tuntud peopäev.
Nüüd jagan aga neljakohalist kajutit ühe rootsi naisega. Otto mõtles küll, et ta ehk sõidab minuga koos Stockist Holasse, aga täna hommikul tuli välja, et tont on juba seal. Kuna mu orienteerumisvõimed on ägedad, siis ma ikka ei usalda end city's ise sadamast rongijaama otsima.
Rääkisin vähe ühe pensionäriga, kes töötab Rootsis ning üpris palju selle tõttu Läänemerel ka sõidab. Saame hommikul väljumise juures kokku ning ta saadab mu The Centrumisse. : ) Probleem sai lahendatud!
Laeva saabumise ja rongiväljumise vahe on peaaegu 6,5h. Linnas liikumiseks läheb max 2 tundi, seega 5 tundi naudin mõnusalt rongijaamas tehes ei midagi..
Mind ootab ees 4h rongisõitu, siis tund ühe bussiga ning seejärel tunnike teise bussiga. Koju peaksin jõudma 22.40.. Vähemalt olen teadlik, mis "kodus" ees ootab.. : )
Ja head reisi minule..
Jälle laevas.. Täna on laevas kõigest 550 inimest, isegi mingi loteriiloosimine jääb ära.
Koju sõitsin kahekohalises kajutis ja üksi, kuna Micke bronnis piletid väga (loe: liiga) hilja. What an enjoyment! Aga laev oli pungil, sest tegemist oli ikkagi reedega ning see päev on teada-tuntud peopäev.
Nüüd jagan aga neljakohalist kajutit ühe rootsi naisega. Otto mõtles küll, et ta ehk sõidab minuga koos Stockist Holasse, aga täna hommikul tuli välja, et tont on juba seal. Kuna mu orienteerumisvõimed on ägedad, siis ma ikka ei usalda end city's ise sadamast rongijaama otsima.
Rääkisin vähe ühe pensionäriga, kes töötab Rootsis ning üpris palju selle tõttu Läänemerel ka sõidab. Saame hommikul väljumise juures kokku ning ta saadab mu The Centrumisse. : ) Probleem sai lahendatud!
Laeva saabumise ja rongiväljumise vahe on peaaegu 6,5h. Linnas liikumiseks läheb max 2 tundi, seega 5 tundi naudin mõnusalt rongijaamas tehes ei midagi..
Mind ootab ees 4h rongisõitu, siis tund ühe bussiga ning seejärel tunnike teise bussiga. Koju peaksin jõudma 22.40.. Vähemalt olen teadlik, mis "kodus" ees ootab.. : )
Ja head reisi minule..
Subscribe to:
Posts (Atom)