kodus

reisiväsimus

Ootan kohvikus, et laev lõpuks sõitma hakkaks ning ma omale uut lähemat kajutikohta saaks küsida..

Räägin netis Kadriga juttu ning andis ideid, kuidas ärkvel püsida.. Ma siis lõpuks ütlesin, et proovin suu lõksutamist, söön šoksi.

Kadri:
"Kaotada pole midagi, isegi mitte kaalu :D"

I'm aliiiive!

No vähemalt praegu. Jõudsin kuidagi nende pagasitega laeva. Praegu on asjad pakihoius ja ma ootan laeva väljumist, et saada kajut väljumiskohale lähemale.

Hommikul veel jõudsin Niklasega hommikust süüa. Ütles: "That was the last time I saw you eat." Hannat ma ei raatsinud üles ajada ning Moa käis eile õhtul juba hüvastijätu pilti tegemas.


Tulin terve tee Stockholmi koos Elinaga. :) See teeb siis 7.35-13.45 - vot nii kaua läks aega, et põhjast pealinna jõuda.

Nagu arvasin, siis kõige keerulisemaks osutus metroojaam. Hommikul aitas taksojuht asjad bussile ning rongipeale oli lühike maa ja palju ruumi.. Nüüd jään veel lootma, et saan kajuti väga lähedale.


Rõõmustan, et ma seekord jäärapäine polud ja lasen vanematel Tallinnasse vastu tulla. Ma ei tahaks niiviisi isegi 50m rohkem kõndida, aga vaatab, mis saama hakkab. :)


Mu lihased on krampis ning väsinud ja nii ka mina ise..


2h laeva väljumiseni.

Pakitud ja valmis sõiduks

Niisiiis elamine mahtus 5 kotti. Kaamlina läbin umbes 100 miili / 1000 km.

Takso - buss - rong - metroo - laev - auto.

Kõige keerulisem on läbida metroojaam.

Meie kursuse viimane ansablilugu:

Läbi. Kaput. Punkt.

Kander och Ebb songs .. "Italian admiral" 

Kander och Ebb songs "We can make it!"

Lesson with guest teacher Lars (Swedish musical actor)

Making commercial to our school Hola

"Don't stop me now!"

"I'm a rocketship on my way to mars"

Call me, Elina! :D

Scieniskt photoshoot

And here we are. 

In september, school picnic near to sea

Trip in Stockholm

Theater project "Everybody cries in the city"

BEST OF BROADWAY

BEST OF BROADWAY

Mures

Homme hommikul kontrollitakse tubasid, mis tähendas, et päev otsa on olnud kuulda tolmuimeja undamist ning sagimist, koridorid on täitunud hiigelkottide ja veidrate kastidega.

Minu tuba on endiselt nagu motellituba, selle erinevusega, et nüüd ei ole siin püsiv külaline vaid 2-päevane külastaja.


Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma oma kodinatega need peaaegu 100 miili ületan. Eriti hull saab olema metroosõit.
Ei, esmalt peaksin kotid punni ajama, aga seegi valmistab raskusi.


Tahaks, et oleksin juba koju jõudnud..

Korras ja olemas!

Jäin paadimatkalt maha. Lena helistas mulle üpris kiiresti ja ütles, et sai mulle arstiaja. Haarasin siis mulle jäetud autovõtmed ning panin Peugot'le hääled sisse ja põrutasin Nylandi.

Retseptsioonis pandi mu andmed kirja ja peagi kutsus arst oma kabinetti. Arst oli väga sõbralik ning abivalmis. Esiteks hõikas välja nime (hääldas mu nime korrektselt!) ning siis kätles ennast tutvustades, kuid eelnevast nägin, et ta kätles ka vanu patsiente.

Ruttu tegin selgeks, et olen inglisekeelne patsient. Ta ei pidanud isegi küsima, mis mu kaebused on, sest avasin oma kaeluse kohe kui sain uksest sisse. Arst ütles, et ta pole kunagi varem sellist asja näinud. Aga ma siis ütlesin talle, mis mu diagnoos on ning mis toimeainetega tablette mu vaja läheb.

Vaatlus sellega piirduski. Seejärel suundusime teise kabinetti, kus oli ka arvuti ning ta mulle retsepti kirjutas. Samal ajal kui uuris ravimi saadavust Nylandi apteegist, uuris ta Internetis mu haiguse kohta ning vaatas pilte, et veenduda.

Nylandi apteek aga polnud nii varustatud. Arst soovitas mul minna tunnikauguseleSollefteasse, sest seal kindlasti on. Kurtsin, et mul pole võimalik nii kaugele end transportida (ei taha ju Lena autot küttest tühjaks sõida ja bussid on siin harv nähtus). Seejärel tuli ta ideele, et läheksin Bollstabruki apteeki vaatamaks, kas seal leidub.
Mingit visiiditasu ma seal maksma ei pidanudki.

Arstikeskuse parklas palusin ühel täiesti võõral tädil (50ndates) autoga tagurdada, sest kardsin teisele autole otsa vajuda. Tädi oli sõbralik, nagu oleks mu vana tuttav ning südamlikult aitas hädast välja.

Varem pole mul sellist asja juhtund, et ei julge oma või isegi võõra autoga pusida, aga õnneks oli seekord abi lähedal.

Niisiis Bollstabrukis sain oma tabletid kätte ning ravikuur on alustatud.

Täna saabus ka teade, et mu ravikindlustus Eestis eksisteerib.

Päike tuli välja.

Sul lihtsalt on teadmine, kas võid inimest usaldada või ei.

Ajan endiselt asju, et saada aega arsti juurde. Lenaga siin hommikul jälle helistasime. Nõmedad automaatvastuvõtjad! Lena küsis, kas mul juhiload on. Tarvidusel ta annab oma auto, et saaksin Nylandi vastuvõtule sõita. Wow!

Arsti juurest helistatakse tagasi 10.10. Väljasõit paadimatkale on kell 10. Lena lubas bussi pealt helistada, mis talle öeldi. Seega ma jään tänasest paadisõidust ja grillimisest ilma.


Ma ei teagi esmast põhjust, miks ma just Lenalt abi palusin, kuid mul on hea meel, et seda tegin. :)

2 päeva lõpuni

Käisime siis teatriõpetajatel külas. Nad elavad Holast ligi tunni aja kaugusel.


Kuna lootsin saada vastuvõtu aja arsti juurde Kramforsi, siis lahkusin koos Sandraga varem. Tee peal aga helistati, et neil pole mingit aega ei täna ega homme. Seega lasin Sandral end hoopis Bollstabrukis maha panna ning sealt bussiga koju.

Bussijaamas küsis üks mees (üks naine kõrval seismas), kas Kramforsi posti juurest saab Härnosandi. Läksime inglise keele peale.

Hiljem tuli see noor naine juttu ajama:


-Hello!
-Hej!
-What do you do in this small place? Work or study?
-I study in Hola Folkhögskola. How about you?
-I'm dentist here. But actually I come Estland. Where are you from?
-I'm from... Estonia..
-PÄRISELT?!
-Jah..


Maailm on väike. Keset väikest Rootsi kolgast kohtuda eestlasega ei tundu ju reaalne, kuid ometigi.

Kohtusin siis 26-aastase Aulikiga, kes on pärit Tallinnast. Lõpetanud Tartu Ülikooli hambaarsti erialal ning töötab praegu teist kuud Bollstrabrukis ja Härnosandis hambaarstina. Ta oli rootsi keelt õppinud 3 gümnaasiumi aastat ning natukene ka ülikoolis seda ainet võtnud. Nüüd tahtis keelt praktiseerida ning ilma näha. Tuli pakkumine keset Rootsi ning otsustas asja ära teha. :)


Proovin homme saada Nylandi arsti juurde. Kui sinna ei saa, siis saab ka veel Sollefteasse proovida. Tegelikult oleks isegi parem, kui saaksin siin rohud ära osta, sest siis saan hiljem tehtud kulud tervisekindlustuse tõttu kaetud.

Täna siis lõpuks saatsin ka ravikindlustuse taotluse Eestisse, et ma suvekuudel kaetud oleksin. Teisel juhul oleks mul tänu reisikindlustusele parem haigestuda kuskil välisriigis.

Kinda off  'cause the sick body.. It makes me want to hide!

Köökides käib suur puhastus. Inimesed sagivad ringi, lapid ühes ja puhastusvahend teises käes. Lõpp on lähedal.


Homme minnakse terve kooliga paadimatkale.
Kahjuks pole veel kindel, kas ise saan minna, sõltub, mis hommikul arstiaja kohta räägitakse.


Mu ema on selle nädala jooksul rohkem helistanud kui terve aasta peale kokku. Kui tütrel tõbi kallal, siis vist telefoniarved enam arvesse ei tule. Aga veider, kuidas emadel on võime ka saja miili kauguselt su eest hoolt kanda. :)


Rääkisime Erikuga, kui tal juukseid lõikasin, et hea on iseseisvuda siis, kui antakse võimalus ise hakkama saada, kuid tead, kui peaksid kukkuma, siis su vanemad püüavad su kinni. Nii on kõige kindlam viis ellu astuda. Ise proovida hakkama saada, kuid tead, et su seljatagune on kindlustatud.
Olgu tänatud targad ja hoolitsevad vanemad!



Peaksin vist juba vaikselt pakkima hakkama..

Viimane jutuajamine

Kiireks läheks ja kõigile jagus ligi 10 minutit (minu oma läks jälle 20 minutiks), võrreldes sellega, et eelnevalt 1,5h..

Hans ütles, et paistsin alguses väga vaoshoitud, korrektne ja korralik. Oli suur edumaa BOB'is põrandalpüherdamise tantsuga. Tundus talle, et olen vabamaks muutunud ning lõõgastunum.

Samuti õnnestus tema silmis avardada mu pilti nii laulmises, teatris kui ka tantsimises ning lõpuks need ka kokku  tuua ning üheks sulanduda. Silmapilti avardada ning panna tegema asju, mis ei ole mulle omased.

Olin nõus.

Tema arvates tundun vanem, sest mul on madalam ning sügavam hääl. Seetõttu ka pandi Luisat mängima, et mul on oskus paista vanem ning küpsem.


Ütlesin, et jään kõige rohkem igatsema siinset privaatsust. Ilma vaevata võid teeselda, et sind pole kodus. Kuid veelgi enam üksikut klaveriruumi, kus on tiibklaver ning segamatu ümbrus. 

Tulevikust rääkisime ka, aga vähe, sest seda "eiii me ettte teaaa, mis eeluu meiil tuuuua võiiib, kuuid oometii, seeee, mis peaaab, tuleb kinndlalt kõiik."

Lähme Emmale ja Magnusele (teatriõpetajatele) külla..

ja VI SES SNART!

Seda nüüd vaja oligi!

Lihtsalt ja ilusalt öeldes on mul närvipõletik. Pilti igaks juhuks üles ei riputa. Sain siit apteegist mingit kreemi, aga tarvis oleks hoopis läbida tablerikuur. Tablette aga välja ei anta ilma retseptita, ei Rootsis ega Eestis.

Kuna haigekassasse ei saatnud tõendit, et siin koolis õpin, siis olen Eestis ilma tervisekindlustuseta kuni järgmise koolini või ametliku tööni.


Mina niisama siin näen rõve välja ja valutan.



Ei tea, kas olen Isamaalt liiga kaua ära olnud, aga vaatasin eelmise suve laulupidu.

ILMAPUU!

Sajad miilid läbitud

Vaatasime "Kolm musketäri". Muusika oli tasemel ning viimase peal! Neljamehe bänd mängis, nagu oleks 12 meest mänginud. Vana hea roki klassika väga heade esitustega.
Muusikal ise oli mu jaoks veidi lame. Liialt show'd ning mingil määral topitud lugu vahele, et rokilood saaksid kõlada.

Pilet maksis 200SEK, mille me oma etendustega oleme juba välja teeninud..

Lähen homme Rootsi teid vallutama.. nimelt hüppan kooli bussi rooli ning põrutame Stockholmi..

asi, mis alati mulle nalja pakub

Uudistasime Moaga mu pildialbumit. Esiteks enamik kordi: "WOW! Is that really you?" ja teiseks mu vanus oli enamik kordi täiesti puusse..

Aasta 2007 september tehtud pilt - Moa pakkus, et see on keegi 32-aastane naisterahvas. Kui nüüd meenutada seda päeva, siis oli 10nda klassis ja esimese koolipäeva aktus. Viimasel hetkel pandi mind aktusele teadustama ning mu koolikaaslased arvasid, et olen uus õpetaja.

Aasta 2007 detsembri pildi kohta arvas Moa, et olen sel pildil 16, kui tegelik vanus oli 15. Üpris lähedale, aga veider hoopis, et piltide vahe oli kõigest 4 kuud, kuid vanusevahe 16 aastat. :)


Ja siis loomulikult mu pildid koos õega. Lõpetamise pildile ütles, et mina paistan 20 ja Karmen paistab 17. Jõuludel võetud pildil mina 25 ja Karmen 18.
Tundub, et ma olen mõned õe aastad endale võtnud..


Moa näitas vähemalt viiel pildil Mari peale ja arvas, et see olen hoopis mina..


Lõpuks tuli välja, et Moa teadis mind olevat veidi üle 20-aastase (21 või 22). Moa imestus, kui mõistis, et tegelikult olen siin üks nooremaid.


Aga vanus ongi üks müstiline olevus..