laevaga trallallaa

Stockist Tallinna poole sõites olid minu kajutikaaslasteks 3 Eesti naist. Enne mu lahkumist rääkisime veidi lavapealsest elust ja tegemisest. Üks reisija oli lõpetanud konservatiooriumi klaveri erialal. Ta loobus oma kutsest, sest klaverimäng polevat naise asi teha. Muusiku elu peab koosnema ainult oma pilli mängimisest ja sellega tegelemisest. Mingid söögitegemised ja koristamised koduski pole lubatud, sest need rikuvad käsi. Lastega pole ka aega tegelda. Nii õppis ta omale teise eriala - õmbleja.

Seesama naine on lahutanud 4 abielu. Nüüd elab vallalisena. Ta oli naine, kes rääkis, nagu ta teaks kõigest ja kõike. Tema oli ka see, kes mu und segas ja kõvasti norskas üle kajuti..



Teine naine oli abielus olnud 37 aastat. Ta rääkis kurbusega, kuidas tänapäeval sõbrannakesed soovitavad nii lihtsalt lahku minna. Ta rõhutas, et abieluga tuleb vaeva näha ja kõvasti. Asjadest tuleb rääkida, aga vahel peab mingitest asjadest täitsa mööda vaatama. Naine säras ja tõesti oli usutav, et neil on õnnelik abielu, kuid sellele lisas ka, et on sellega palju vaeva näinud. Isegi tõi välja, et abielus olemine oleks nagu töötamine täiskohaga.

Lõpuks ta jõudis hoopis sinna, et pärast mõningaid abieluaastaid hakkasid nad mehega kirikus käima. Nende suhe abikaasaga on tänu sellele palju tervem ning avatum, sest nad mõlevad usuvad Jumalat ning on oma elu rajanud sellele.
Tuli välja, et nad on Järvamaa kogudusest, kust ka mul endal tuttav on.

Kui ütlesin, et ma isegi olen kristlane, siis naine ütles: "Noo! Ma teadsin kohe, kui te meiega rääkisite, et teis on miski teistmoodi. Ma ei hakanud kohe ütlema, aga nüüd ma siis tean, mis see on."


Kolmandast naisest ma palju ei tea. Ta liitus meiega alles hilja ja hommikul läks üpris kohe. Jõudsime aga norskamise muljeid rääkida.
See Teine Naine. Kunagi ta sattus kajutisse mingi kahtlase inimesega - ei saanud aru, kas on mees või naine. Lõpuks pakkus talle võileibu, mis kaasa olid võetud ning tegi juttu. Tuli välja, et tegu oli transvestiidiga (mees naise riietes), kes oli siis võtnud omale neljase naiste kajuti. Teine Naine vahetas kajutit..

Naised küsisid, kuidas magasin. Ütlesin, et valju norskamise peale ei sanaud magada (norskajat kajutis polnd sel hetkel). Kogenud merelised soovitasid mul teine kord kajutit vahetada. Laeva staff pidi sellega isegi öösiti/hommikuti tegelema. Olnud sellist asja ka varem juhtunud..




Nii.. Ja täna... Tallinnast jälle Stocki poole..

Jõudsin kajutisse (8802). Üks naine oli juba sees (kuskil 50ndates). Ta vaatas sellise pilguga nagu mis mul sinna asja küll on. Seejärel hakkas ta mingeid asju näitama ning vene keeles küsima. Ma ei saanud sõnagi aru, mis ta minult teada tahab. Tegin mõistmatu grimmassi ja ütlesin: "Izviniite, ja nje panimaaju!" Peale seda püüdsin suhelda eesti keeles, seejärel inglise keeles ning lõpuks äkki rootsi keeles. Ei, naine sai justkui pahaseks ning ütles, et räägib ainult vene keeles.
Tulin üles kohvikusse nagu tavaliselt.


Aga nüüd siis teate, kui minust midagi kuulda pole lähimate päevade jooksul, siis see vene tädi sõi mu öösel ära..

Kas Ragne on uus näitlejahing?

Tulin koju, sest selles vahemikus toimuvad EMTA katsed näitleja õppesuunale ehk siis lihtsamalt lavaka katsed. Saatsin märtsis neile ilusti avalduse ning aprilli alguseks jõudis minuni täpne aeg, millal nad on valmis mind üle vaatama. Pühapäev kell 13.45.


Saatsin paar päeva tagasi neile teate, et ma ei lähe.

Esiteks. Läksin Rootsi eesmärgiga, et viimast aastat oma hobidega - teater ja muusika - tegeleda. Seal olles kasvas mul teistega koos tahe siiski jätkata. Me rääkisime sellistest katsetest igas aines. Kursuse eesmärk ongi.. Eriala nimi tõlgituna: "Lavakunsti ettevalmistus"
Kursakaaslased käivad usinalt Rootsi erinevates paikades muudkui erinevate loominguliste erialade katsetel ning püüavad aga sisse saada. Sattusin ka nende mõtete haardesse ning sain indu proovida saada jalga ukse vahele.

Teiseks. Kodus innustati mind minema. Vend oli täiesti veendunud: "Ma olen kindel, et sa saad sisse!" Samuti utsitas mu ema mind proovima. Nii sõbrad uskusid, et mu talenti peaks ikka märgatavaks tegema

Aga..

Ma olen näitleja elukutset juba veidi mekkinud (3 aastat näiteringi, 2 suve täis teatrit, eriala Rootsis) ja kuulnud otsestelt allikatelt, mida see endast lähemalt kujutab. Küsimus kerkis minus juba ammu: kas ma ka ise seda päriselt tahan?

Olin valmis proovima ning katsetele minema. Mul olid piletid kõik olemas ja koolist vabaks küsitud. Ometigi kahtlesin selle protsessi sees, et kas tõesti tahan. Mõtlesin, palju mõtlesin ja kaalusin. Lõpuks jõudsin sisemisele veendumusele, et mina ise ei taha.
Teatrimaailm on omaette müsteerium, sinna sukeldumisel annaksin oma keha ja hinge täiesti teiste kasutada. Vastu saaksin publiku aplausi ja saalist kostvad reaktsioonid. Kõlab uhkelt ja hästi, kuid mulle sellest ei piisa.
Ma tahan otsest töötamist inimestega, näha ja tunda, kuidas mu töö neile mõjub. Teada täpselt, mida olen neile andnud, kuidas mõtlema pannud või täiesti külmaks jätnud.
Samuti ei näe ma endas nii palju tahtmist töötada kõikide karakterite ja tekstidega. Ma ei näe endas seda töökust ja tahet, mida näitlemisel tarvis.


"Aga sulle ju meeldib esineda? Sa oled ju lavahing ja sa naudid seal? Kuidas sa suudad loobuda näitlemisest, kui saad rahuldust aplausist ning eneseväljendamisest sellel teel?"
See kõik on õige. Jah, see olen mina, keda kirjeldate. Mulle meeldib laval ning minu jaoks on uskumatult hea fiiling laval kummardada pärast etendust või misiganes esinemist.
 Ma usun, et leian oma lavalisele poolele teistsuguse väljundi. Ma usun, et ma saan oma esinemisvajadust rahuldada ka teisiti ning kasutada oma teatrivaimustust milleski muus, kas otseselt või kaudselt.


"Aga siiski, miks mitte katsetele minna, lihtsalt end proovile panna?"
Milleks minna proovima, mida sa ei taha? Kui pole piisavalt tahtmist ja motivatsiooni, siis selle tulemil läheksin kesise ettevalmistusega ning kokkuvõtteks ei anna see mulle siiski mitte midagi. Pealegi, milleks nendegi aega raisata!?



Mu seisukoht ei ole tekkinud üle öö. Olen sellele kõigele jõudnud mõelda terve aasta jooksul ja veidi enam.


Ehk lohutab järgnev neid, kes arvavad, et teen vale valiku:
kui leian endas siiski tahtmist teatriga siduda, siis lähimate aastate jooksul on mul ju võimalik neil katsetel siiski osaleda.

Teatriproov BOB'i tarbeks

To get something you've never had you must willing to do something you've never done.

siin

Andeksi. Pole midagi erilist kirjutada kooli kohta. Meil käib pidev töö BOBiga. Nüüdsest pole ühtegi vaba õhtut, ainult practise, practise, practise all the time. Hommikul, lõunal ja õhtul.

Kas ma olen öelnud, et siin on ilus? Olgugi, et oleme nii vaikses ja väikses kohas, justkui tsivilisatsioonist eemal, ilutseb ümbrus oma vaikse ärkamisega. Eriti kena on väiksel künkal vaadata jõevoolu ning mägesid teisel pool kallast.


Mu viimane kojusõit enne päris lõppu. Pole nüüd päris kindel enam, miks koju sõidan, aga eks see selgu. :)


Tervitan teid siiralt!

Koputus uksele

Mul käivad huvitavad külalised põnevate soovidega.

Henke viskas mulle mikrofoni nina alla ja pidin sinna sisisema:

" Sa sured! "

Jah, meil on üks lühifilm pooleli..

Oli põnev päev, tõesti oli.

Confession

Pärast neljapäevaseid tantsutunde, ronisid võimlasse sisse Allmän kursuse kutid. Tulid kossu viskeid tegema vms. Challange for me. Alustasin heatahtlikult "mängu" ja siis..
Oma soost lähtudes, ei võtnud õigust meestele oma teadmatuid oskusi näidata.
Tjah, ega vist kõik ei sobigi pallimängudeks. :)

Koolis käib üks rootsi neiu, kes oskab jagab võrkpallist ning üks rootsi noormees, kes jagab korvpallist..

Tõesti, pallisaal oleks siia mõttetu ehitada.

On Replay

Need kaks noort naist meenutavad mulle teist kahte. Üks, kellele meeldib punane ja teine, kes kiindunud sinisesse. Üks, kes sõrmitseb kitarri ja teine, kes leiab end klaveri tagant. Üks, kes otsib ja teine, kes otsib. Üks ja teine. Teine ja üks.

kadus ära

"Ja veel, et kes on sündinud otsima,
need otsivadki kogu aeg.
See on selline
ise endale võetud koorem nagu Muhvi auto."
(Bianca)



Max Reinhardt: 

„Ei ole maailmas kaht sarnast inimest, nagu pole puul kaht sarnast lehte. Aga seltskonnakoodeks muudab meid kõiki sarnasteks.

Argipäeva rüsinad lihvitakse inimesed ära nagu tänavakivid. Aga selle lihvi eest maksame oma isikliku näoga.“


Piisab ühekordsest „ei saast“, teine tuleb juba palju hõlpsamalt. Nõnda muutub see harjumuseks.... Kordan veel: võib lati maha ajada, kõrgust mitte ületada. Aga ei tohi hüppamata jätta või lati alt läbi joosta.

Kuulsin kord, kui üks korvpallitreener ütles ühele mängijale karistusviske puhul: „Kui sa võtad maast palli ja sul puudub kindel veendumus, et ta peab korvi minema, ära võta, ta ei lähe.

Hello Humanity, how are you?

 

"You need to open up the tree so that the air can circulate and the light can reach into it."

(post, et hiljem mäletaksin)

Kahe nädala jooksul, töötades koolis, andsin kokku 8 inimeseõpetuse tundi 4 klassis. Esialgse plaani järgi pidin võtma teema "Sõltumatus" ja kui peaks veel aega olema, siis ka "Kiindumussuhted".

Üks klass tuli mulle tundi. Tunnialguses oli veider nihelemine. Küsimise peale vastasid, et nad olid eesti keele tunnis just vaadanud mu esinemist kõnevõistlusel. Seejärel siis küsisid paar küsimust selle kohta. :)

Kõigi klassiga tegin töö "Konflikt ja sõltumatus". Ühes klassis on umbes 20 õpilast. Kui olin umbes 40 tööd punasega üle tõmmanud, ei viitsind enam töid teha. Seevastu läks pirn põlema ja lähenesin hoopis loomingulisemalt ning tahtsin noored tavalisest koolipäevast korrakski välja ajada.
Lasin pinginaabritel välja mõelda konflikti ning palusin sellele tuua kaks lahendust - destruktiivne ja konstruktiivne. Aga nad siis pidid kõik klassi ees ette kandma nii reaalselt kui võimalik.
Oli põnev vaadata ja tundus, et neile ka teha.



Ühes klassis hakkasin siis teemast rääkima, aga nemad ütlesid, et see on juba võetud. Vaatasin, mis õpikus järgmine teema on ning võtsin spontaanselt edasi. Teemaks oli "Õnn". Mis ikka. Mu vana teema juba. Esiteks olen inimestega arutlenud sellel teemal üpris palju, teiseks kuulnud leierdusi ja kolmandaks isegi kõne pidanud.
Pole õrna aimugi, kas ka õpik sellest küljest rääkis, aga usun, et polegi oluline.


Kui rääkisime konfliktide lahendamisest, siis tuli meelde, kui õde piiblikoolis rääkis Mina-sõnumitest. Seletasin siis neile ka destruktiivsel ja konstruktiivsel näitel. Kuna selles vanuses (13-15) on sagedamini suuremad madinad vanematega, siis nii tunnis rääkides või töödes tuli see selgelt välja. Suur vahe on ju, kui keegi emotsioonide ajel reageerib või siis ütleb mina-sõnumiga.
Üks poiss taga pingist hõikas: "Te peaksite tulema seda mu vanematele rääkima!"


Eesti keele tunnis arutlesime teemal Internet. Arutlesime noortega, et see webi-maailm on ikka igasugu crap'i täis. Specially, sest kasutame sagedamini saite nagu facebook, msn, 9gag. Netis smaile kasutades oleme üliemotsionaalsed ("lol",  :D:D, :@ vms), kuid arvuti ekraani vahib ehk kõigest pokerface.
Samuti läbivaks teemaks osutus Internetis jagamine. Mõnel inimesel on kombeks kirjutada ka väikseid asju oma staatuseks. Kas facebook mitte ei küsigi: "What's on your mind?"
MSN-is ehk jagatakse isegi rohkem: olen poes; magan; õpin. Kõige veidram, mida ma kuulnud - "seksin musiga".. Just, me kõik peame ju teadma, millega sa parajasti tegeled!
Facebookiski leiame staatuseid, mis ütlevad: käisin hambaarstil, sain koolis kolme - jee, küpsetan,  käisime sõbraga Tartus jne.
Tõime välja veel mõned, kuid oleks mõttetu kõike siin kajastada. Juba kasutatakse reaalselt "Facepalm"''i või Chuck Norris on ületanud juba kõiksugused jõud..
Lasin neil lõpuks kirjutada 400-sõnalise essee, kus nad peavad arutlema Interneti negatiivsete ja positiivsete mõjude üle.


Võtsin omale eesmärgiks teha palju arutlemist. Kuna ise olen ka värskelt sealt pingist tõusnud, siis mäletan detailselt, kui mahulised teooriatunnid ja palju tuupimist tuli ära teha. Tahtsin tuua värskust nende noorte koolipäeva ning arutleda koos nendega ning veidi igavat koolipäeva turgutada. Selle jaoks kasutasin ära teemasid, mis andsid võimaluse tundi teisiti teha kui pastakas käes ja silmad vihikus.

Hindeid panin palju. Väga palju häid hindeid, mõned kehvemad ning kõigest kolm negatiivset hinnet.


Peale selle, et päevas tuleb anda seitse tundi, eelneb neile veel mitmetunnine ettevalmistus (oleneb, kui põhjalikult seda teha) ning tööde korral ka veel järeltöö. Lõpuks mu töötunde polnud mitte 57, vaid sinna saab vabalt vähemalt 10h lisada.


Ja see töö saigi otsa..


NB! Õpetaja ameti pluss - intelligentsed kolleegid.




Mõned originaalsed staatused: 

• is not for everyone. Clinical tests show that [insert name] may cause nausea, fatigue, and kidney or liver problems. Ask your doctor if [insert name] is right for you.
• They say to dream big but did they say for how long?
• I don’t care what you say about me. It’s what you’re not saying that I care about.
•  Sometimes, when I close my eyes, I can not see.
• wonders how much milk do I add to baby powder to make a baby?
• was drinking at the bar, so I took a bus home. That may not be a big deal to you, but I've never driven a bus before.
• How do you get to be that guy who waves the chopsticks at the the orchestra? I feel like I could do that
• They say the best thing to do for a woman is to make her laugh. I'd feel better if I actually spoke before she started laughing.
• I believe in looking out for number one. Especially if the dog is not house trained.
• Nothing ticks me off while driving like a bird WALKING across a street. No it's cool. I'll wait. BTW You can FLY idiot!!!!!
• Sometimes, when holding on too tight, you lose what you were trying to save to begin with.Soap, for example!!

 jne     

ja nii ongi

SÜNNIPÄEV!!

Mu mobla ekraan räägib, et mu isal on sünnipäev. 17.aprill ja mu isal on jälle aeg kogemusi lisada. :)

"Your birthday is a special time to celebrate the gift of "you" to the world."

Veider on jääda ilma traditsioonilistest sünnipäevade tähistamistest koos perega. Sel aastal sain olla kohal ainult vanaema sünnipäeval (mis oli nüüd eelmisel vaheajal). Aga võib-olla läheb järgmine aasta paremini nende tähtpäevadega.. :)