tehtud!

"Kõik nutavad linnas alati" on selleks korraks läbi. Lavalauad said põrutada ja allkorrusel lambid rappusid. Kõik jäi siiski terveks, isegi lagi ei kukkunud kaela.

Veider, kuidas kardina taga monoloogi sisu ja laulu mõte peas keerlevad, kuid publiku ette astudes see kuskile inimeste vahele ära kaob ning tekivad kõhklused iga akordi ja sõnadega.
Tundub, et siin kehtib sama reegel, mis klaverimänguga: harjuta nii kaua, kuni iga liigutus lihastesse jääb, selleks puhuks, kui mälu alt veab. : )
Õnneks improvisatsioon rabeleb mäluaukudest välja.. Võib-olla on õigete ridade kadumine loomulikkuse tõstja, sest nii mõnelgi korral on see töödanud positiivselt. Muidugi sõltub ka rollist.

Vähemalt 90% lavalt maha astudes on tahtmine nüüd midagi ette võtta. Kasvõi mäest alla kukerpalle tegema..


Pean veel midagi ära mainima. Ma ei ole vägivaldne inimene ning usun, et enamikkudel juhtudel peaks vägivald ära jääda. AGA .. Täna pärast kursaõe saabumist tahtsin ühe noormehe kulmu rulli lüüa. Pole teda kunagi näinud ega ei tea, kes või mis ta on. Ometigi..
Hommikul saime teada, et kursaõde liitub meiega alles pärastlõunat isiklike probleemide tõttu. Kui ta lõpuks proovi jõudis, siis oli näha, et midagi kerget ei olnud - silmad reedavad.
Poiss oli ta maha jätnud eile.. EILE! Päev enne esietendust - EILE! Milline isekas ja mõtlematu jobu!
Sai nüüd südamelt ära räägitud.



Kodu taashülgasin juba peaaegu kuu aega tagasi. Et teil nägu ikka meeles püsiks, siis "Jou!".

Õnneks kehv (üle)valgustus ei näita, mitu kilo lakki ning krohvi olin sunnitud hiljem maha kraapima..

Rutt's face from - "and then he said: "You're the woman in my life!""

Kuna ma olen "Woman in his life", siis ma mõtlesin, et ma võin oodata, kuni ta koju tuleb. Nii ma siis elasin seal, tema ukse taga, 6 kuud. And that was pretty tough you know..

Aga siis sain etendusest üle ja tuli meelde Jaks! Karmen, ütle tüübile, et tädi on ikka samasugune!

Kena nädala jätku!