Kirjandust

EXIT

Andres Aule

Mina, taksosõitudest väntsutatud metropoli laps, kelle hingest on lahkunud

oskus vait jääda, väljun. Tuhandeist ustest, miljardeist tunnetest. kõigest, mis

tuletab meelde täissülitatud nägude viimaseid katseid puhtaks jääda, loobuda

elusalt. Kuri tarkus kõikjal, eristamatu kurjast lollusest. Räägitakse

loomulikust, mida pole olemas. Räägime siiralt, enesestmõistetavalt.

etteheitvalt, kui keegi meid katkestab. räägime.

Salatud ja niigi teada saladused saavad meid endale, uskuma ja pöörduma.

mitte päikese poole. mitte sõpradena. pöörduma pidevas hirmus ja lootuses,

et keegi on meie selja taga.

Mina, surev ja surelik, mõttetult lausuv isend, hävitan dekoratsioone, mida te

olete vihates ja sadistlikult loonud, et miljonid süütud võiksid neid uskuma

jäädes veel veerand tundi oma kõrbenud kurku petta. hävitan ja suren häbist,

mis pesitseb punastes tubades, oodates, kuni ma lahti riietun ja ööle

kaitsetuna alla annan. olen kaotaja.

Huvipakkumatu ja läbinähtav sõnum libiseb nüüd ka läbi nende ajude. Ei

kuulata, ei märgatagi, et kõik ausad mälestused on kellelegi kallid, olulised,

vahest isegi ainsad puhtad laigud veristes ja täisoksendatud päevades, mida

me väsimatult tüdimusega täidame.

Igav. igav ja kurb koraal, millest aeg-ajalt leitakse, sama kiiresti kaotades.

õigupoolest, tahtes kaotada. kartes koormat, mis iga sekundiga kasvab,

ähvardades võtta meilt loomuliku, millest räägime. Ärgem andkem. Allugem

sekundite vääramatule rütmile, ööde ja õhtute lõbusale pimedusele inimeste,

paljude inimeste keskel. ennast hästi tundes, oodates hetke, mil võiksime

viisakalt, taktitundeliselt vabaneda.

Sinusse otsekui rong.